Innovatsioon vastab vajadusele, mille olemasolust polnud aimu. Rakim ütles, et ta pole räppar, vaid tekstikirjutaja. Räppimine oli tema arvates miski, mida tehakse niisama popsutamise kõrvale. Kui varem olid räpparid olnud energilised, siis Rakim oli stoiline, metoodiline. Selline sametises ekstaasis. Kui Rakim esimest korda salvestama läks, öeldi talle muidugi ka, et mees, räpi nüüd energilisemalt.
Ajakiri Source nimetas Rakimi aegade parimaks sõnameistriks. Rakimile oli laul midagi enamat kui lihtsalt luuletus. Kunst. Mitte hiphop, vaid Teadmised, Muusikatund jne. Eric B & Rakimi plaatidel kohtas ka saksofoni. Rakimi vanem vend mängis saksi ja mängis pilli ka Rakim. Käis isegi võistlustel. Enne riimima asumist õppis Rakim, mis muusika on. Õppis, mitu sõna saab ritta panna ja mitu neist riimuma. «But it’s bitin’ me / Fightin’ me / Invitin’ me to rhyme.»
Kõigepealt oli vaja muusikat. 1987. aasta Rakim paneb mussi mängima, kustutab tuled, istub maha ja asub valget paberilehte põrnitsema. Enne oma hiphopilugu kuulab ta ka näiteks džässi, sest džäss on ill ja loob vajaliku meeleolu. Rakim üritas sõnadega edastada John Coltrane’i soolosid. «Paid In Fulli» lugudest kõige kauem võttis monument «I Ain’t No Joke». Neli päeva, kaks tundi päevas, isegi mitte kogu aja kirjutades, vaid mõeldes. Teema pidi olema tõsine, aga vandumiseta, et raadiod mängiks.
Teema oli tõsine, sest Rakim on Five-Percent Nationi liige. Rajas selle religiooni 1964. aastal Harlemis endine Nation of Islami liige Clarence 13X, kellest sai Allah the Father. Rakim oli päike. Must mees on päike ja naine on kuu, ütles Rakim. Ra oli päikesejumal, KIM aga King Islam Master.