Kui ilus on olla haige

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Eduard Verber. Vein ja veri. 1927. Akvarell, grafiit. Narva Muuseum.

FOTO: Repro

Üht võimsamat ajasrändamise ja tänapäeva ajaloos äratundmise kogemust pakub Kumu kunstimuuseumis avatud Lola Annabel Kassi kureeritud näitus «Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst». Ootasin seda näitust pikisilmi juba kaua, sest kobrutav dekadents on praeguses kunstis võtnud camp'i koha endale ning sajanditagust materjali põhjalikult analüüsinud näitus annab võimaluse teemat avaralt käsitleda ja vaatajal mõista.

Spliin tormilise töönarkomaania epideemias

Dekadentsi juures on võluv rõõmus üleolek halbadest oludest. Võtkem või Erik Oberman, kes suri 1911. aastal 21-aastasena kuskil Lõuna-Prantsusmaal tiisikusse ja nälga, kuna ta vanemate saadetud raha, millega ta oleks saanud endale veidi paremaid tingimusi lubada, ei jõudnud lihtsalt kohale.

Tartu rikkast perest pärit noormees jumaldas Pariisi boheemlaslikku vabameelsust ning pidas kodulinna igavaks rutiinivanglaks, kus ühtegi loovat mõtet ei saa tekkida. Ta pidas paremaks nälgida Pariisis, mis pakkus kunstnikule ainest juba paljas õhus, kui lasta end nuumata väikses sündmusteta Tartus. Tartu üks huvitavamaid aegu saabus alles mõni aasta pärast Obermanni surma.

Praegu meenutab Obermanni lugu natukene kampaania «Talendid koju» vastuolu, kus Exceli tabelis on omavahendite all kirjas, et noored viljakad ressursid tuleks Eestis hoida, aga nad on nullkulu, sest peavad ise tahtma siia tulla, aga pakkuda pole peale tee-endal-ise-elu-huvitavaks-kogemuse mitte midagi.

Vahel sellest kogemusest piisab, aga möödunud nädalavahetuse Postimehe intervjuus ütles kirikuõpetaja Annika Laats tabavalt, et need, kellel Eesti uhke kitsarinnalisus hinge kinni virutab, lahkuvad siit ning väikesüdamete kontsentratsioon üha kasvab. Annika Laatsi paar päeva varasemast tele-esinemisest jäi aga pikalt kõlama sõna «halastamatus». Laats kindlasti pole dekadentlik nähtus, aga Nietzsche Antikristus (ehk Vastkristlane) oli ju ka nagu usklik inimene, aga ilma jumalata.

Erik Obermann. Susanna. 1910. Tušš. Tartu Kunstimuuseum.

FOTO: Repro

Vaadates näitusel korraks telefonist ajalehte, tahaks küsida, kas halastamatu on narkomaania epideemiaga võimaluste piires võidelda või Wiiralti iroonia piltidel absindijoojatest ja purjus süüfilises prostituudist? Kas halastamatu on öelda, et mingid mehed piilusid mind alasti ja ähvardasid avalikult valetades alandada, kui nad üles annan, või tegi Susanna õigesti, et kaitses oma kehalist autonoomiat elu hinnaga ja selle juhuslikult ka võitis?

Kui meile kõike normist eristuvat pahe pähe ette heidetakse, siis ei jää ju muud üle kui lihtsalt naerda. Dekadentsi lumm just sellises rumaluste väljanaermise meelsuses seisnebki: salakaval surm on igaühe kannul, kas surmahaiguste või sõja või juhusliku õnnetuse näol, nii et kaotada pole midagi, olgu see viimnegi hetk siis põnev ja ülev, erootiline ja joovastavalt kaunis.

Üldjoontes jääb teinekord nüüdiskultuurist kahetine mulje, et seksuaalsus on abjektne, miski ebamugav, millega kuskil eriti tegemist teha ei soovita või siis täiesti maha vaikitud ja mööda vaadatud. Ometi näib dekadentliku kunsti kõnekus tõestavat, et «Saalomoni laulude» lust võib uue laine teha.

Ennekõike on näitus Eduard Wiiralti nägu, keda iga aasta ühe suure näitusega meeles peetakse, ent kuraator Lola Annabel Kassil on õnnestunud niigi tähendustest tiine ja armastatud Wiiralt kontekstualiseerida täiesti värske ja uutmoodi põneva kunstnikuna.

Wiiralt kui dändi, Wiiralt, kes kardab maona siuglevaid naisi (saabus ajastu, kus naistel ei olnudki juuksed enam alati kinni ega kaetud rätikuga, nii et naised siuglesidki rohkem kui varem), Wiiralt kui alkohoolik, Wiiralt raamatuillustraatorina, Wiiralt maalikunstnikuna, graafikuna, joonistajana, kirjasaatjana, Wiiralt igavleva kiimakotina, Wiiralt, kes pole ainus geenius maal, vaid keda ümbritsevad andekad ja tahtmist täis kunstnikud ja kirjanikud üle Euroopa. Värskuse ja uudsuse tagavad näitusel Wiiralti kaasaegsed, kes nagu temagi otsisid meelt ja keha erutavaid teemasid, kompositsioone ja joont.

Eduard Wiiralt. Absindijoojad. 1933. Värviline puugravüür. Eesti Kunstimuuseum.

FOTO: Repro

Nihilistlik Nietzsche kuulutas jumala surnuks ehk agraarajastust sai väga ruttu industriaalajastu, kus kultuur populariseerus ja rohkemad inimesed said nii vaimult kui varalt võrdsemaks kui iial enne. (Võrdluseks, nihilist.fm saatis kultuurilised ja võimu esindavad autoriteedid p****).

Ühiskonda tabas võimas konservatiivsete väärtuste laine, kus tabusid ei jõudnud kokku lugeda ja edukultus ahistas – igaühel oli võimalik saada talupojast rikkaks ärimeheks, kui tal aga vähe vedu, võimsalt pealehakkamist ja toetav perekond oli –, muud ei midagi! Kes küll võis niisugustes tingimustes endale lubada laisklemist, pidevat pidutsemist, joobumist ja lõbutsemist.

Kunstnikke aga vaevas ilmselt põllutöö pragmaatikast tulvil ja kõrgkultuuri esteetikast vaba mineviku taak, mis lausa karjuvalt nõudis suurlinna õhus logelemist, et vähemalt midagigi endasse puuduoleku rahustuseks imeda.

Dekadendid naeravad seksitabu üle ja maalivad mehi, peamiselt iseennast, koketsete dändidena, hobuseid ja paljaid mehi rannal luusimas, naisi ohtlike femme fatale'idena, kes võivad ihas tappa või on ihapaine nende vastu tappev (ilmselt, kuna naised lihtsalt said endale varasemast rohkem lubada valimist, kellega ja kuhu nad lähevad või ei lähe, ja mis pärast saab), palavikulist või meeltesegast seisundit ilus olemisema.

Igas dekadendi pildis on peent huumorit keha nõtruse üle, mida võiks tõlgendada ka visa vastulausena, et tehke muidugi tööd, nähke vaeva ja uskuge, et siis tuleb armastus: seda armastust te ei näe! Sest teie habras nõder keha ütleb enne üles ja naudingud jäävad üldse kättesaamatuks. Võib-olla toob siis tõesti naudingut vaid kaunis androgüünne Surm, kes täis ülemeelikuid kõlvatusi ja tundelist viiulimängu, viib närbunud töömurdja minema.

Kuraator on teosed jaganud peatükkidesse, mis aitavad teoseid nende tähendustiheduses mõista ning tekitavad isu haarata lisamaterjalide järele, mida ka kataloog tänuväärselt pakub.

Jaan Undusk on teinud aastaid tänuväärset Eesti kultuuriruumi jõudnud Nietzsche mõjude kaardistamise tööd ning Mirjam Hinrikuse essee dekadentliku kultuuri sootundlikust käsitlusest modernismi uuringutes lisaks kuraatori esseele annavad tõestust suurest hulgast viljakast materjalist, mida 20. sajandi alguse eesti kultuur pakub ning millest osasaamine nii vaataja, lugeja, kuulaja kui uurijana on intellektuaalne rõõm, mida muidu vahest ainult Marju Lepajõe või David Vseviovi loengud ja kirjutised pakuvad oma ajaloosündmuste vahel vabalt liikudes ja paralleele tõmmates tänase, viimase sajandi, keskaja ja antiikaja vahel.

Erik Obermann. Daam ja Mefistofeles. 1910. Tušš. Tartu Kunstimuuseum.

FOTO: Repro

Näitus

«Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst»

Kuraator Lola Annabel Kass

Kumu kunstimuuseumis kuni 25. veebruarini

Tagasi üles