Aga mille üle siin rõõmustada?

Mait Jooritsa lavastuses «Pollyanna» mängivad NUKU teatris Tiina Tõnis (Nancy), Tiina Adamson (Pollyanna) ja Lee Trei (tädi Polly).

FOTO: Siim Vahur

See juhtus viimati vist Tallinna Linnateatri «Ma armastasin sakslast» etenduse ajal, kui ma ei suutnud pisaraid varjata. Nüüd siis, seitse aastat hiljem, pärast tuhandeid teatrisaalis veedetud tunde, juhtus see taas – pisarad tungisid silma, valus ja ilus oli korraga. Mait Jooritsa lavastus «Pollyanna» puurib hinge, see on sama mõjuv kui vanameister Nüganeni parimad lavastused.

NUKU uuslavastuse peategelane on 11-aastane orvuks jäänud tüdruk, kes saadetakse elama oma vanapiigast tädi juurde. No loomulikult on see tädi tõre ja kibestunud ega taha maja segi ajavast lapsest midagi kuulda. Korraliku kodanikuna tuleb tädil olukorraga leppida ning lavaloo käigus selgubki, et väikese tüdruku, nimitegelase Pollyanna saatuseks on oma kaasteeliste elu muuta.

Elurõõmus Pollyanna õpetab külaelanikele rõõmumängu, kus on ainult üks reegel: leida igas olukorras midagi, mille üle rõõmustada. Õnnetud-üksikud täiskasvanud hakkavadki särasilmse tüdruku eeskujul märkama oma igapäevases mures väikseid, kuid jõudu andvaid rõõme.

Kuid nagu igas muinasjutus, nii tuleb ka 1913. aastal ilmunud jutustuses kangelastel ületada oma isiklik takistus, mis on suurem ja tõsisem kui ülejäänute raskused (sest just ebainimlikku mõõtu katsumus eraldab kangelast tavalisest inimesest). Ühel kenal päeval, kui Pollyanna on oma rõõmumänguga nakatanud kogu küla, peab vapper tüdruk leidma vastuse küsimusele «mille üle on siin rõõmustada?». Mis Pollyannaga juhtub, jäägu saladuseks neile, kes pole Eleanor H. Porteri raamatut lugenud.

Mait Jooritsa Pollyanna on kangelane, muinasjututegelane, aga samas on ses kekslevas piigas midagi, mis meis kõigis kunagi olnud – oskus näha nähtamatut. Ja just seda Joorits oma lavastusega näitab – kui kõik on väga-väga halvasti, siis me ei pruugi näha toetajaid, sõpru, perekonda. Aga just tänu lähedastele on võimalikud imed, meil endil tuleb lihtsalt ise pisutki imede sünniks valmis olla. Raske on leida head sealt, kus kõik tundub mustavalt masendav, Joorits koos Pollyannaga aga palub meil korraks aja maha võtta ja mõelda. Äkki leiame midagi?

Kuidas leida rõõmu? Hetk Mait Jooritsa lavastusest «Pollyanna», fotol Tiina Adamson (Pollyanna), Riho Rosberg (John Pendleton), Tiina Tõnis (Nancy), Lee Trei (tädi Polly) ja laua all Markus Habakukk (Jimmy).

FOTO: Siim Vahur

Halba heaks muuta ei suuda isegi Pollyanna, kuid head märkama õpetab ta küll. Kõik see kõlab nagu eneseabiõpik, aga vahel on ka nendesse raamatutesse kirjutatud tõed õiged, mis siis, et need on nii ilmselged ja lihtsad.

«Pollyanna» ongi iseenesest väga lihtne lugu, mida laval antakse edasi ülimalt paksude värvidega. Häirivalt ei mõju aga Tiina Tõnise mängitud Nancy liialdatud komistamine ja asjade maha kukutamine ega ka Lee Trei mängitava tädi Polly kõrkus või Riho Rosbergi John Pendletoni kurjuse-headuse pendeldus ning Jevgeni Moissejenko võõramaalasest doktori Tšiltonovi aktsent. Kõik need rõhutatused paigutuvad (laste)teatris oma õigele kohale.

«Pollyannas» teeb suurrolli nimitegelast mängiv Tiina Adamson. Kevadel Georg Otsa nimelise muusikakooli lõpetanud noor laulja on oma tütarlapseliku kelmikuse, energia ja siirusega kui väike koeratüdruk Lotte (sarnasust rõhutab punane kleit). Suure tõenäosusega tuleb Tiina Adamsoni nimi meelde jätta, sest ega teatrimaailm teda enam rahule jäta. Ujeda poisikluti rolli sobib suurepäraselt juba lavakoolis plastilisusega silma paistnud Markus Habakukk, tema Jimmy on Pollyannaga võrdväärselt tugev töö.

Mait Jooritsa «Pollyanna» pole mustvalge, vaid väga puhaste toonidega kirgas maailm. Lavakujunduses (kunstnik Nele Sooväli) kasutatud punane-kollane-sinine-roheline moodustavad vajalikud kontrastid ja annavad jõu, et välja tõrjuda ilmetut halli ja ähvardavat keskpärasust.

Kui astusin NUKU uhkest majast eredasse sügispäikesesse, siis astusin võlumaailmast argireaalsusesse, kaasas Pollyanna õpetus. Vahel on küsimusele «mille üle siin rõõmustada?» väga keeruline vastust leida. Keeruline, aga mitte võimatu.  

Mait Jooritsa lavastuses «Pollyanna» mängivad NUKU teatris Tiina Adamson (Pollyanna), Markus Habakukk (Jimmy).

FOTO: Siim Vahur

ARVUSTUS

«Pollyanna»

  • Autor Eleanor H. Porter
  • Lavastaja Mait Joorits, dramatiseerija Priit Põldma
  • Laval Tiina Adamson, Markus Habakukk, Lee Trei, Tiina Tõnis, Jevgeni Moissejenko, Riho Rosberg
  • Esietendus 1. oktoobril NUKU teatris
Tagasi üles