/nginx/o/2011/02/24/523743t1h1fd3.jpg)
Kevin Costner varjab «Bodyguardis» oma lahkeid taevasiniseid silmi mustade päikseprillide taha. Ta on turvamees. Väravasse veereb päratu limusiin. Uks avaneb ja sillutisele libisevad kõrgetel kontsadel pikad sääred. Whitney Houston.
Aja auk. Whitney: tohin ma olla mina?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Houston oli debüütalbumi «Whitney Houston» (1985) ilmudes 21-aastane. 1988. aastaks on tema arvel seitse esikohalaulu ja 45 miljonit dollarit. Kui kõlab Whitney Houston, jäävad tühjaks külad ja kišlakid. 3-oktavisest häälest hoolimata süüdistatakse Houstonit tüütute ballaadide esitamises. Ta üritab kolmanda albumiga «I’m Your Baby Tonight» (1990) rohkem r’n’b-d, aga seda ostetakse «vaid» seitse miljonit.
Houston tueb 25 aastat tagasi, mõni nädal enne «Bodyguardi» linastumist New Yorgi hotellituppa intervjuud andma unisena, kohmetuna ja rasedana, mustas veluuris, sussides, juuksed sassis. Laual olevatest liiliatest eralduv lõhn on peaaegu talumatu.
Houstonile oli juba enne «Bodyguardi» filme pakutud. Enamasti arvati, et selleks saab «Dreamgirls», 1980. aastate muusikal tütarlastegrupist. «Whitney ei öelnud kuskil, et ta seda filmi teeb,» räägib Houston endast kolmandas isikus ja raputab veidi tigedalt pead. «Me juba teadsime, et ma oskan laulda. Ma tahtsin midagi dramaatilisemat.»
Lawrence Kasdan kirjutas «Bodyguardi» ligi 20 aastat enne filmi valmimist. Kui ta Costneriga «Silveradot» (1985) tegi, huvitus Costner sellest. Houston palus oma tegelaskuju siiski siluda. «Rachel oli algul liiga mõrd. Kõigil on pahasid päevi, aga see oli veidi liiast.» Houston peab Rachelit nüüd eeskujuks kõigile mustadele naistele ja mustadele näitlejannadele, aga tema kõhklused tähendasid, et Kasdani graafikusse film enam ei mahtunud ja lavastajaks toodi võrdlemisi tundmatu britt Mick Jackson.
Jackson polnud vastu, kui pedandina tuntud Costner «Bodyguardi» veel mõni nädal enne linastumist montaažiruumis ringi tegi, küll aga oli filmimisprotseduur üllatuseks Houstonile. «Muusikamaailmas töötavad kõik diiva heaks, filminduses on aga teistmoodi. Kui ta päevakava sai, olid tema esimesed sõnad: «Ma pole eriti päevainimene...»,» ütleb Jackson.
Houston keeldus alastistseenidest («Kuigi kõik tahavad mind trussikuteta näha, jääb see ära.») ja hakkab nihelema, kui talle öelda, et musta naise ja valge mehe armastus tundub skandaalne. «Ma ei tea, mina ei näe seda nii. See on lihtsalt kahest inimesest.» Aga on ta teadlik, et sarnaselt laulmisega hakatakse lahkama tema näitlemisoskust? «Kas räägime jälle sellest, et kuna mu plaate on palju ostetud, teen ma rumalat muusikat?» tõmbub Houston turri.
Houston esitab «Bodyguardi» plaadil kuut uut lugu. Esimene singel «I Will Always Love You» on Billboardis juba esimesel kohal. Singliteks saavad ka Lisa Stansfieldi «Someday» ja S.O.U.L. S.Y.S.T.E.M.i «It’s Gonna Be A Lovely Day».
Houston ütleb alguses, et on valmis näitlemisest loobuma, kui see segaks laulmist. Pärast ta parandab end veidi. «Algul mulle meeldis laulda, aga enam ei tee ma seda lihtsalt lõbu pärast. Ma naudin seda, aga see pole lahe.»
«Bodyguardi» film kogub kinodest 411 miljonit dollarit, plaati on praeguseks ostetud 45 miljonit eksemplari ja see on edukaim filmimuusikaplaat läbi aegade.