Tule tagasi

Piia Ruberi näitus “Naasmiste vahel” Vabaduse galeriis on avatud 29. oktoobrini. Fotol fotoseeria "Naasmiste vahel".

FOTO: Piia Ruber

Kombe näitusi hilisõhtul läbi akna vaadata olen saanud külge ilmselt sellest, et kui töölt tulen, on galeriid juba suletud. Kuid sel on ka omad võlud. Suletud näitust läbi galerii akna vaadates kohtad ootamatuid kunstihuvilisi, kes seisatavad ja kommenteerivad töid valjuhäälselt ja tavapäratu aususega. 

Nõnda juhtus ka Piia Ruberi näitusega «Naasmiste vahel» Vabaduse galeriis. Esimest korda vaatasin seda läbi öise akna, kus mu kõrval väljendas veel mõni inimene oma nõutust. Polegi nagu midagi. Käisin näitusel kolm korda: sajuse ilmaga, päikeselisel päeval ja sompus päeval. Asjaolu, et mahakoorunud värviga uks ei avane ka tugevasti tõugates, et valvetädi ajab nurgas omi asju, et üksik külastaja ei pääse välja, sest ta pole teadlik, et uksele tuleb jõuliselt läheneda seda kogu kehaga rammides, lisas näitusele minu silmis vaid salapära. Sisse ei saa, välja ka ei saa.

Pean kohe ütlema, et ma pole Piia Ruberi suhtes ükskõikne. Ta on olnud pikka aega ehtekunsti üliõpilane, tehes imelisi ehteid, enne kui otsustas graafika ja foto kasuks. Oleme koos raamatuid välja andnud. Kuid see vaid taustaks.

Praegune näitus jahmatas, ehmatas ja võttis hingetuks.

Kunstiteadlane Reet Varblane püüab näituse saatetekstis vaatajale mõistmist kergemaks teha, kuid kas see on üldse võimalik?

Kõikidest valudest,

mis meid valdavad,

varem või hiljem

me valime ühe,

millel me laseme

endasse valguda

ning meie vaimu

vormida. See

ongi me saatus,

me enesevalu;

See on me sisim

sisu ja vorm.

Need Doris Kareva read Piia Ruberi hõbemustalt kujundatud raamatust «Maailma asemel» (2014) – minu silmis üks kaunimaid ja täpsemaid kujundusi Piia Ruberi paljude heade raamatukujunduste pikas reas – annavad justkui kätte võtme Ruberi tööde mõistmiseks.

On ehk eksitav nimetada neid töid fotodeks, kuigi need seda ju on. Olen valinud valguse, valinud vaikuse. Nõnda kõnelevad nood sumedad suitsused ülesvõtted. Peen ja puhas, pettuseta pilt. Pingestatud vaikus.

Galerist Varblasel on õigus, et Piia Ruberi portreefotod inimestest võiksid ammu kaante vahel olla, tal on nii terane ja täpne silm. Kuid just see, et näitusel pole piltidel ühtainumastki inimhinge – kuid hing on! – loob arusaamatu veetluse. Miskisugune salapära, religioosne helgus, peidetud kirg – justkui tantsiks keegi tagatoas vaikselt tangot… Meie ei näe seda, kuid me tunneme. Fernando Pessoa ulatab Emily Dickinsonile käe ja nende kehad puutuvad kokku. Piazzolla hoiab hinge kinni. Pöördumatu mööduvuse äratundmine. Inimese ülevus ja traagika on selles, et talle on antud võimalus jälgida teed olematusse.

Napoleon Bonaparte’ile kuulub ütlus «The best cure for the body is a quiet mind». Piia Ruber on oma töödes sellele väga lähedal.  

Küünlavaha, puhastustuli, video «Täpsustus» – iseenesest kõnekas ja mõtlik – oli selles juba liiga palju otseütlemist. Ent olgu.

Igatahes, ehtekunst on kaotanud andeka juveliiri. Kole kahju. Ent fotokunst võitnud endale võimeka tunnetusega tegija.

ARVUSTUS

  • Piia Ruberi näitus «Naasmiste vahel»
  • Vabaduse galeriis avatud kuni 29. oktoobrini
Tagasi üles