Sümfooniaorkestri koosseisu lisandub elektrikitarr

Helilooja Elis Vesik ja dirigent Baldur Brönnimann. Foto: Anastassia Dratšova

ERSO kontserdil luuakse uudne poprokk-helimaastik elektrikitarri lisamisega sümfooniaorkestri koosseisu.

27. oktoobril toimuv rahvusvahelise nüüdismuusika festivali Afekt avakontsert «Rituaalid» ühendab Prantsuse, Itaalia ja Eesti heliloojate loomingut. Eesti muusika saab rikkamaks tänu noore helilooja Elis Vesiku uudisteose «Kadumispunkt nägemisväljal» esiettekandele. Esitletakse ka Pierre Boulezi mälutseremooniat «Rituaal» ning klassiku Gérard Grisey ja tema hüpnootilise helikeelega õpilase Fausto Romitelli spektralismi. ERSO ees on Šveitsi dirigent Baldur Brönnimann, keda tuntakse just suurepärase nüüdismuusika interpreedina.

Festivali kunstilise juhi Monika Mattieseni sõnul eksperimenteeritakse Afekti avakontserdil ebatraditsioonilise ruumikasutusega ning luuakse uudne poprokk-helimaastik elektrikitarri lisamisega sümfooniaorkestri koosseisu. «Rituaalseid rütmiorgiaid pakub kaheksaliikmeline laiendatud löökpillimängijate koosseis,» lisab Mattiesen.

Šveitsi dirigent Baldur Brönnimann läheneb musitseerimisele väga paindliku ja avara silmaringiga ning on keskendunud eelkõige põnevaid ja keerulisi väljakutseid pakkuvale nüüdismuusikale. Ta on teinud koostööd tippheliloojatega, nagu John Adams, Saariaho, Birtwistle, Chin, Lachenmann, Lindberg ja Haas ning juhatanud Ligeti, Romitelli, Boulezi ja Zimmermanni suurteoseid, viimati BBC Promsil ja Viini Kontserdimajas. Praegu on Brönnimann Porto Casa da Música sümfooniaorkestri ja Baseli Sinfonietta peadirigent. 

Eesti noorema põlvkonna helilooja Elis Vesiku looming on pälvinud tähelepanu ja tunnustust mitmel pool Euroopas.

«Olen heliloojana huvitatud sellest, mis mõjutab suutlikkust olla teadvustunult käesolevas hetkes ning jälgida tähelepanuga kõike ümbritsevat – vaikust ja müra selle erinevates tahkudes, mikrosündmusi helides ja muusikalises protsessis, sest paradoksaalselt näib, et mida rohkem on muusika loomise protsess seotud muusika enda ning muusikalise reaalsusega, seda rohkem annab see võimalust taipamiste kaudu peegeldada ümbitsevat eksistentsi ning selle mustreid,» ütleb Elis Vesik. «Otsin erinevaid struktuure ja harmooniaid lootuses, et seal tekib mingisuguseid äratundmisi elu tsüklilisest hingamisest või rahust.»

Itaalia noorema põlvkonna paljutõotav helilooja Fausto Romitelli mõtiskleb oma 2003. aastal loodud orkestriteoses «Dead City Radio. Audiodrome» kaasaja maailma sotsiaalse ja kunstilise reaalsuse üle, võttes lähtepunktiks Kanada sotsioloog Marshall McLuhani kuulsa aksioomi «Meedia on sõnum». «Alates sellest, kui ma sündisin, on mind saatnud digitaliseeritud kujundid, sünteetilised helid, tehisesemed. Kunstlik, moonutatud, filtreeritud – see on tänapäeva inimese loomus,» on helilooja öelnud.

Prantsuse nüüdishelilooja Gérard Grisey esindab spektraalmuusika koolkonda, mis kerkis esile 1970. aastatel Pariisis. Selle koolkonna üks rajajaid, Tristan Murail, on öelnud, et nende jaoks oli muusika aluseks heli, ent ka viis, kuidas helisid tajutakse. Samuti huvitas neid aeg – see, kuidas aeg sekkub või mõjub koos heli ja muusikaliste struktuuridega. «Mitte komponeerida enam nootide, vaid helidega,» sõnastas helilooja printsiibi, millel põhineb tema kuueosaline instrumentaaltsükkel «Les Espaces Acoustiques» («Akustilised väljad») – oopus, mida võib lugeda Prantsuse spektraalmuusika monumendiks. Tervikuna tuleb teos ERSO esituses ettekandele 24. novembril, festivalil Afekt saab aga kuulda selle ühte osa.

27. septembril ettekandele tulev Pierre Boulezi teos «Rituel in memoriam Bruno Maderna» on kontserdil kavas olevatest loodud kõige varem – aastail 1974–1975 –, olles austusavaldus Boulezi varalahkunud sõbrale, samuti heliloojale ja dirigendile Bruno Madernale. Boulez on märkinud teose partituuri saatesõnad «Igavene muutumine: litaania kujuteldavaks tseremooniaks», iseloomustades teost ka kui «mälutseremooniat, milles sarnased vormelid läbivad arvukaid kordusi, muutudes pidevalt profiililt ja perspektiivilt.»