/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/10/25/7247467t1h1b46.jpg)
Mida hakkab keskmine inimene peale infoga, et «ken» oli tegelikult Suede’i ühe suurima hiti «The Wild Ones» esialgne pealkirjavariant?
Nädala plaat. Mõistus ja tunded
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmselt eriti mitte midagi. Kanada bändi Destroyer frontman, hispaania juurtega Vancouveri indiveteran Dan Bejar ei ole aga melomaanide õnneks keskmine inimene ja tema sai sellest inspiratsiooni terve suurepärase albumi jaoks.
Destroyer ongi algusest peale olnud Dan Bejar ja saatemuusikud, ning Destroyeri 12. stuudioalbum ei ole selles mõttes mingi erand. Alati võrdlemisi erinevate stiilide vahel isikupäraselt kulgenud Destroyer ei ole seekord ette võtnud aga üldsegi mitte üheksakümnendate alguse britpop’i, nagu plaadi nimest võiks eeldada, vaid kaheksakümnendate romantilis-tumedama poole.
Uus Destroyer kõlab, nagu oleks kõlanud hiilgeaegade The Cure’i ja New Orderi kollaboratsioon, mida küll kunagi ei tekkinud, kuid mille Bejar nüüd sügava kummarduse saatel viimaks ise ära tegi. Kitarr, trummid, bass, kummitav sünt ja gootilik atmosfäär. Haldjalikud meloodiad, mille kohal hõljub midagi ülevat, ähvardavat ja lõplikku. Nagu tuleks keset haljendavat aasa äkki peale seletamatu klaustrofoobiahoog. Kusjuures see ei ole üldse sünge plaat. Bejari tekstid on muidugi tase omaette, talle ei valmista mingit probleemi panna ühte lausesse kokku Shakespeare ja The Smiths ning kommenteerida, et proovis seda laulda nagu Pete Doherty («Cover of the Sun»), aga sai siis lõpuks aru, et tee mis tahad, see kõlab ikkagi nagu tüüpiline Destroyeri bullshit.
Bejari aju ja taju ei ole kindlasti stereotüüpsed, näiteks rokkmuusikutele kui kõigele kaduvale pühendatud tempokas new wave’ilik «In The Morning» pätsab oma meloodiasse nii mõndagi kaheksakümnendate keskpaiga pop-soul-funk-pundi DeBarge hitist «Rhythm Of The Night». Albumi lõpulugu, dramaatiline ja hair-metal’i kitarrisoologa varustatud «La Regle du Jeu» on ilmselt kõige häbitumalt kommertslikum lugu bändi diskograafias ning kõlab laias laastus nagu Läti eurolaul.
Juba 1996. aastal debüütalbumiga lagedale tulnud ning kriitikute kitsamas ringis ikka hinnatud Destroyeri jaoks saabus kommertslikus mõttes arvestatavam läbimurre alles 2011. aastal koos plaadiga «Kaputt», kus esimest korda kombati tõsisemalt kaheksakümnendate electropop’i g-punkti. Bejar analoogtrummimasina rütmis emotsionaalsel moel oma krüpteeritud sõnumeid esitamas on päris spirituaalne kogemus.
Destroyer
«ken»
Dead Oceans
4 punkti