Avastati salapärase «Musta teemandi» jäljed

«Musta teemandi» melodramaatiliste sündmuste käivitajaks oli tõenäoliselt peaosaliste viiulikunstnik Jagdini, tema abikaasa Olga ning Trumovi, keda kehastas lavastaja Fjodor Ljubovski ise, vahel tekkinud armukolmnurk. Fotol Trumov (Fjodor Ljubovski) ja Olga (Tiina Kapper).

FOTO: Eesti Filmiarhiiv

Tänasel UNESCO audiovisuaalse pärandi päeval esitletakse filmiarhiivis sinna jõudnud «Musta teemandi» materjale. Ühe meie esimese mängufilmi «Must teemant» (1923) kohta on teada olnud äärmiselt vähe, mida lisavad nüüd tutvustatavad materjalid?

Olgu kohe öeldud, et «Musta teemanti» ega sellega koos esitletavat «Vanaema kingitust» filmidena siiski näha ei saa, avalikkuseni jõuavad tummfilmide vahekirjad koos mõnede fotodega. Küll on aga püütud võimaluste piires avada nende abil filme endidki.

Praktiliselt kõik, mis seni nimetatud filmikatsetuste kohta teada olnud, on kirjas meie filmiloolase Veste Paasi raamatus «Olnud ajad» (1980). «Must teemant» pidi olema «draama 5 jaos Tartu seltskonna elust, Regina Filmi suurem ja parem teos Eestis, paremate Tartu kinonäitlejate kaastegevusel», nagu reklaamis öeldi. Esilinastunud oli «Must teemant» 30. oktoobril Tartu Athenas. Paar kuud varem, augustis 1923 oli aga Athenas vaatajaile pakutud «Vanaema kingitust». Mõlemad filmid oli lavastanud Fjodor Ljubovski. Vahest olulisemgi nimi on siiski Jakob Sildnik, kelle eestvedamisel asutati Regina-Film, kus mõlemad jutuks olevad filmid üles võeti.

Jakob Sildnik oli Tartu fotograaf, kelle fotoateljee tegutses juba aastast 1908. Nüüd, 15 aastat hiljem oli Sildnik fookustanud oma tähelepanu filmile. 31. juuli 1923 Postimees kirjutas: «Tartus on asutamisel J. Sildniku eestvõttel filmi-tööstus «Regina», kellel kavatsus on peale päevasündmuste ja Tartu ja ümbruskonna maastiku filmimise ka üksikuid naljamänge jne. valmistada. Tarvilik sisseseade on juba muretsetud. Ühtlasi kavatseb ettevõtja oma filmide jaoks erikinot käima panna. Igal kultuurimaal seisab filmitööstus kõrgel järjel, meil tehakse alles esimesi katseid. Loodame, et meie ka sel alal katsetest hästi palju kaugemale jõuame.»

Sildniku filmihuvi polnud hetke kapriis. Aasta varem, septembris 1922 oli Sildnik koos kahe kaaslasega esitanud taotluse Linda Filmi põhikirja registreerimiseks, mis lisaks filmide valmistamisele tahtis ka filmialast (aja)kirjandust üllitada ning lubas kino pidada. Rahvusliku temaatika kõrval oli kavas ka «puht kunstdraamade ja komöödiate etendamine». Linda Filmi võimalike tegemiste kohta kuigivõrd teada pole. Regina-Filmi ettevõtmised võiksid aga omakorda olla paslikud näited tollaste kunstdraamade ja komöödiate vallas.

Lühikomöödia sisust on Veste Paasile meenutanud Regina-Filmi juures kaasa löönud Oskar Nuust: «Vanaema pärandas poisile lehma. Filmi peamine nali seisiski lehma toomises läbi linna. Sellest tekkis hulk sekeldusi: lehm tõrkus, tänavapoisid hakkasid kiusama jne. Nii oli see filmis, aga ega suurt teistmoodi eluski. Lehma kõnnitamine Tartus filmiaparaadi ees oli sündmuseks uudishimulikele, keda kogunes võtetele hulganisti. Palju janti tehti Barclay platsil, kuhu jooksis murdu kokku poisikesi.»

«Must teemant»: leitud vahetiitrid ja fotod annavad aimu, et segastel asjaoludel lahkus armukolmnurga naisosaline Olga vabatahtlikult elust, mis tekitas vaenu Jagdini ja Trumovi vahel. Fotol avastab Jagdin (näitleja nimi teadmata) Olga elutu keha.

FOTO: Eesti Filmiarhiiv

«Musta teemandi» sisu kohta on veelgi vähem teada olnud. Küll aga pälvis see film, nagu Regina-Filmi tegevus tervikuna, kaks numbrit ilmuda jõudnud ajakirjas Film 1924 teravat kriitikat: «Milles on siin Eesti? Ainult see, et pilt on filmitud Tartus ja selle ümbruses! Kuid ega see asjaolu veel õigust anna oma teost esimeseks Eesti kunstdraamaks nimetada! Esimese Eesti kunstdraama nime kandma on õigustatud filmiteos, mis kujutab Eesti elu ja olu, ja mille aine võetud Eesti kirjandusest.» (Film, 2/1924, lk 30) Ning teostusliku külje kohta: «Näitlejate mäng ei väärinud tähelepanu. Nendel polnud midagi omapärast. See oli vaid teiste järelaimamine. Mis tehnilisse külge puutub, siis peab tähendama, et see väga ebaõnnestanud oli.» Lavastaja Fjodor Ljubovski kohta öeldakse: «keegi asjaarmastaja venelane».

Alla oli kirjutanud Hugo Taarlane. Kes võis selle nime taga varjuda? Ajakirja toimetaja oli Mihkel Lepper (keda teame mõnede filmirollide, ennekõike aga «Tšekaa komissar Miroštšenko» nimiosa kaudu), samuti kirjutas ajakirjas meie filmi uuendada plaaninud Balduin Kusbock (mis tal küll ei õnnestunud).

Võimalik, et nii karmi kriitika taga võis olla ka omaaegne rivaalitsemine Tallinna ja Tartu filmitegijate vahel. Rivaalitsemisele viitab «Musta teemandi» Tallinna linastuse reklaami sõnastus: «Tulge vaadake ja otsustega, kui kaugele Eesti filmi alal on arenenud. Tartu jõudis Tallinnast ette – sellepärast palume Tallinna Estonia-Filmiga mitte ära vahetada.» (Päevaleht 10.11.1923.) Meie filmikroonikas teedrajav Estonia-Film otseselt mängufilmideni küll ei jõudnud, kuid plaanides olid needki.

«Must teemant»: fotodelt ja vahetiitritest selgub, et Trumov saadeti vangilaagrisse — süütegu, Trumovi põgenemine ja sündmuste ajaline järjestus jäävad aga hetkel spekulatsioonide tasandile.

FOTO: Eesti Filmiarhiiv

Tõenäoselt oli Regina-Filmi tööde puhul tegu esimeste katsetustega, mis ka omas ajas kardetavalt kuigivõrd hinnalisteks teemantideks ei osutunud. 1934. aasta Postimees, kirjutades Eesti filmi varasematest kümnenditest, iseloomustab Regina-Filmi töid kui «äärmiselt nigelaid».

Filmilool on aga omad kriteeriumid ning nii väärivad Regina-Filmi tööd kui meie ühed esimesed mängufilmikatsetused 1920ndate alul igati tähelepanu.

Filmiarhiivi spetsialistid Maarja Hindoalla, Ivi Tomingas ja Pearu Tramberg on püüdnud Jaan Ruusi materjalide hulgast nendeni jõudnud vahekirjade ja mõne foto abil pakkuda «Musta teemandi» omapoolset võimalikku rekonstruktsiooni (lühifilmis «Vanaema kingitus» on kõik suuresti määratletud juba lähtesituatsiooni enesega). Rekonstruktsioon, «Musta teemandi» võimalik storyline ehk sündmustik tundub usutav, rohkemat, veelgi täpsemat-detailsemat ei võimalda teadaoleva info nappus. Milline võis välja näha kunagine kriminaalne melodraama ja selle armukired ning mis salapärase musta teemandiga tegemist oli, kõigest sellest saabki teada filmiarhiivi esitlusel.

Lõpetuseks kultuuriloolist. Olgat, kelle ümber «Mustas teemandis» armukired möllasid, kehastas Tiina Kapper. Tiina Kapper on tuntud tänu oma tantsustuudiole, kust sirgusid mitmedki Vanemuise balletitantsijad, näiteks Udo Väljaots. Kõige tuntum Kapperi stuudios käinu on aga Velda Otsus.

Fotode allkirjad koostas Rahvusarhiivi filmiarhiivi kuraator Maarja Hindoalla.

INFOKAST

Tänavu kevadel anti filmiarhiivile üle mitu kasti Jaan Ruusi materjale, mille läbitöötamisel leidsid filmiarhiivi töötajad väärtuslikku infot kahe 1923. aastal valminud filmi («Must teemant» ja «Vanaema kingitus») kohta, mis ise on hävinud ning mille kohta leidub väga vähe taustainfot.

Filmi «Must teemant» sisu on tänaseni jäänud paljuski saladuseks. Toonase ajakirjanduse vahendusel on vaid teada, et tegu on lühikese tummfilmiga, mis on üles võetud Tartus. Tegijad ise kutsusid «Musta teemanti» Eesti esimeseks kultuurfilmiks, oma mälestustes on Oskar Nuut nimetanud seda aga vene «Kuldseeria» abituks jäljenduseks. Filmi režissöör ja stsenarist oli Fjodor Ljubovski, operaator Tartu mees Jakob Sildnik, peaosades mängisid Fjodor Ljubovski ja Tiina Kapper. Nende väheste infokildudega teadmised «Musta teemandi» kohta piirdusidki.

Põnevaid avastusi esitletakse avalikkusele mängulises vormis UNESCO audiovisuaalpäeval, 27. oktoobril rahvusarhiivi filmiarhiivis. Vaata otseülakannet esitlusest reedel kell 16 Postimehe veebiväljaandest!

Tagasi üles