/nginx/o/2018/04/10/7771425t1h2c3e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/10/25/7248541t1h3f98.jpg)
Black metal´i kuulsaima ja kõmulisima bändi viies Eestisse tulek leidis aset märksa grandioossematel asjaoludel kui varasematel kordadel – täies pikkuses kanti ette stiili mõjukamaid albumeid «De Mysteriis Dom. Sathanas».
Mayhemi müsteerium klubis Tapper
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muusikaajalugu ei tunne just palju ühe stiili arengu seisukohast niivõrd olulisi albumeid kui Mayhemi 1994. aasta stuudioplaat. Tegu on kauamängivaga, mis kujundas ümber kogu tollase arusaama black metal'ist, pannes aluse stiili nii-öelda teisele lainele; ning seda mitu aastat enne oma ametlikku ilmumist, kui levisid vaid kuuldused ja üksikud lindistused bändi uutest lugudest.
Juba selleks ajaks oli Mayhemist saanud underground'is nähtus omaette – bänd, mille ümber keerlev kaos kippus kangesti nende loomingust eespool käima ning mida pealetulev noorem skeene oma otsese iidoli ja eeskujuna defineeris.
«De Mysteriisi...» näol manifesteerus kogu Mayhemi essents – aasta enne albumi ilmumist mõrvatud bändiliidri Euronymouse uuenduslik kitarrimäng, trummar Hellhammeri armutu ja täpne partii, ungarlasest vokalisti Attila Csihari enneolematult teatraalne esitus ning hauatagune tervitus 1991. aastal groteskse enesetapu teinud eelmise laulja Deadi laulusõnade näol. Lisame siia veel bassiread Euronymouse tapja, Burzumi ninamehe Varg Vikernesi esituses ja saamegi albumi, mis on suurem kui Elu ise (või Mayhemi kontekstis: Surm ise).
Kogu Mayhemi lugu on nüüdseks juba kui üks suur legend, ent fakt on see, et «De Mysteriis...» seisab endiselt vankumatult monumendina Norra black metal'i vägivaldsele lapsepõlvele. Ja esmaspäeva õhtul elustus koos albumiga mõneti ka see Mayhemi legend klubi Tapper tossusel laval, millele bändi elusolevatest liikmetest astusid nii Hellhammer kui ka Attila; ka bändi algkoosseisuliige Necrobutcher (kes ise albumil ei mänginud) ja kaks uut kitarristi Teloch ning Ghul.
/nginx/o/2017/10/25/7248547t1hc816.jpg)
Mayhemi puhul on tihtilugu märksa huvitavam jälgida laval toimuvat tseremooniat (iseäranis saatanliku paavsti rolli täitva Attila esituses,) kui keskenduda lugudele, mida bänd oma setlist'is just liiga tihti ei varieeri. Seekord on midagi väga teistmoodi, õhus on suisa kiriklikku atmosfääri. Sest just täna astub bänd laval kollektiivselt sammu tahapoole, kinkides kogu aupaiste oma kõige kuulsamale albumile ja lugudele nagu «Funeral Fog», «Freezing Moon» ning «Pagan Fears».
Ka mehed ise justkui tunnetaks oma praegust vastutust, jäädes võrdlemisi vaoshoituks – vaid alles viimaseks, plaadi nimilooks, toimub püünel silmanähtav painest vabanemine. Mis kehtib kummalisel kombel ka publiku kohta. Ja siis saabki kõik läbi – kaheksa lugu ning napilt 50 minutit. Lisalood oleks mõjunud juba teotusena.
Ideaalses maailmas oleksin eelistanud kuulda lavalt albumil kõlanud Grieghalleni stuudio avarat ja ehedat helipilti, mitte kontserdi professionaalset, aga suhteliselt kliinilist saundi; ideaalses maailmas oleksin soovinud tunnetada noore Mayhemi kaost ja toorust, näha oma silmaga Euronymoust ja Deadi, aga paraku ...
On asju, mida saaks parandada, ja on asju, mis paraku jäävadki teostamatuteks unistusteks. Aga ma ei kurda ja usun, et ei kurda ka ülejäänud mitusada Tapperi külastajat, kelle hingekeeli Mayhemi müsteerium kasvõi natukenegi sõrmitses. Sest on asju, mille kogemise võimaluse eest tuleb lihtsalt siiralt tänulik olla.
/nginx/o/2017/10/25/7248545t1h3fcf.jpg)
***
Mayhem
Kontsert Tallinnas klubis Tapper 23. oktoobril