Häirivalt veenev raamat lootusest, kui lootust ei ole

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kaupo Vipp

FOTO: Martin Vipp

Kaupo Vipi «Lokaalravitsus» on üks kõige häirivamalt veenvamaid teoseid, mida ma lugenud olen, võib-olla isegi häirivamalt ja veenvamalt kui selle eelkäija, nüüdseks neljanda trükini jõudnud «Globaalpohmelus».

Teaduse arengulugu on tihti nimetatud ka inimese võõrandumise looks. Ja õigusega, sest sageli pole järjekordne teaduslik kirjeldus inimesest vastuvõetamatult keeruline, vaid just vastuvõetamatult võõristusttekitav. Nii võõristusttekitav, et sellele ei suuda alla kirjutada ka muidu teaduse vastu väga suurt austust tundev inimene.

Suured nihked inimese enesepildis toimuvad väga aeglaselt. Mõelgem vaid, kui palju põlvkondi pidi vahelduma, et inimene võtaks omaks tõsiasja, et Maa polegi universumi keskpunkt. Ja et isegi Päike pole. 

Samuti ärritab paljusid vastuvõetamatuseni Charles Darwini nimega seostatu, Eestis vahest veel isegi ebarepresentatiivselt vähe. Inimesepilt, mis joonistub välja «Lokaalravitsusest», on veel mitu pikka sammu edasi selles suunas: inimene on siin veelgi vähem eriline, jumalik, loodusest irduv.

Kui juba Darwini, selle 19. sajandi teadlase puhul peab toonitama, et vastava muutuse tähistamine tema nimega on vägagi tinglik, siis edasi ei oska mõnda vähegi keskset nime välja tuuagi, sest teadus on läinud sedavõrd hajutatuks ja kollektiivseks. Ja olgu Kaupo Vipi suureks tunnustuseks öeldud, et selles raamatus pole ta sugugi originaalne, tema suur teene meile on suure koguse teaduskirjanduse läbi töötamine ja sellest eestikeelse koondesituse andmine.

Posthumanismist dissipatiivsete struktuurideni

Parema puudumisel nimetaksin seda maailmapilti ja elutunnet posthumanistlikuks, ja ikka toonitusega, et see ei tähenda humanistlike väärtuste eitust, vaid humanistliku ontoloogia eitust, sügavamat ja praktilisemat äratundmist, mida see ikkagi tähendab, et inimene on üks evolutsiooniline sattumus teiste seas. See on kaugelt rohkem kui lihtsalt teaduslik-ilmaliku maailmapildi tunnistamine endale kohaseimaks enesemääratluseks.

Nii nagu religioossus saab hõlmata suuremat või väiksemat osa elust ja maailmapildist, nii saab ka ilmalikkus ja teaduslikkus. Ent olgu ka öeldud, et karmilt kainestava kõrvakiilu saab siin ka evolutsioon ise. Kui varem kirjeldati elu teket kui uskumatult vähetõenäolist juhust, nii vähetõenäolist, et see jättis imedesse ja üleloomulikkusesse uskujatele lahedalt ruumi, siis 2014. aasta lõpus sai päris suurt tähelepanu Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi biofüüsiku Jeremy Englandi teooria elust kui dissipatsiooni survel käivituvast kohastumuslikust isekorrastumisest.

England suutis «luua toimiva matemaatilise mudeli, ühendamaks evolutsioonilise molekulaarbioloogia, mitteorgaanilise keemia ning füüsika ühtseks elu tekkimist kirjeldavaks selgituseks. Varasemad elutekke hüpoteesid kõnelesid meile ürgsupist, välgulöögist ning suure hulga uskumatult õnnelike asjaolude juhuslikust kokkusattumusest. [...] Teooria näitab, kuis molekulide grupid iseorganiseeruvad viisil, mis lubab neil efektiivsemalt hajutada ümbritsevas keskkonnas leiduvat seostuvat energiat. Aja jooksul suudavad sellised süsteemid üha kasvatada oma võimekust energia käsitlemisel, muutudes seejuures oma organiseerituse iseloomult järjest sarnasemaks elusainele» (lk 26).

Kuigi Jeremy Englandi on ähvardatud selle eest Nobeli preemiaga, võib ka lihtsalt öelda, et England suutis termodünaamiliste protsesside matemaatilisel modelleerimisel sammukese Ilya Prigogine'ist edasi astuda, ja Prigogine sai juba Nobeli preemia (1977). No suures plaanis vahet pole, sest, nagu öeldud, isegi Darwini kirjelduse omaksvõtmine on kogu inimkonna ulatuses vaid vähemusele jõukohane, mis siis veel rääkida nii järjekindlalt loodusteaduslikust kirjeldusest, mis sugulustab meid – nagu kõiki teisigi eluvorme – kõigi dissipatiivsete struktuuridega.

Mis asjad need dissipatiivsed struktuurid on?

Hästi lihtsustatult öeldes on need isetekkelised korrapärad, mis tekivad mingi mittetasakaalulise oleku minekul tasakaaluoleku suunas, kusjuures nende teke kiirendab tasakaalulise oleku saabumist. Näiteks kui atmosfääris on väga suur õhurõhkude erinevus, siis nende ühtlustumisel võib tekkida korrapärane struktuur – tormikeeris – ja selle teke kiirendab õhurõhkude ühtlustumist. Samuti jookseb vann kiiremini veest tühjaks, kui äravooluavasse tekib lokaalne korrastatus – keeris (seda nippi kasutavad õlle võistujoojadki: õlu voolab pudelist kiiremini välja, kui see keerlema panna).

Hõlmavaim on siin termodünaamika teine seadus, mis ütleb, et isevoolulistes protsessides entroopia ehk korrapäratus kasvab (isevooluliselt läheb soojus ainult kuumemalt kehalt külmemale). See isevooluline protsess võib enesega kaasa tuua lokaalset korrastatust, mis kiirendab energia hajutamist, ja neid energiat hajutavaid lokaalseid korrastatusi kutsutaksegi dissipatiivseteks struktuurideks.

Päike on üks suur tuline keha, mis isevooluliselt kiirgab soojust, ja sellele energivoole ettejääval planeedil nimega Maa on tekkinud spetsiifilised lokaalsed korrastatused, erilised dissipatiivsed struktuurid, mida kutsume elusorganismideks.

Sellise tasandi seletus pole iseendest juurde andnud liiga palju uut. Bioloogid teavad juba ammu ja ilma igasuguse termodünaamikata, et iga elusorganism vahetab keskkonnaga ainet ja vajab elus olemiseks energiat, tähendab, saab funktsioneerida ainult siis, kui teda läbib energiavoog.

Samuti on ökoloogiast teada, et ökoniši hõivab see liik, kes selle energiat tõhusaimalt kasutab. Mis tahes korrapära loomine vajab energiat ja termodünaamika teine seadus ütleb, et seda saab teha ainult selle arvel, et kusagil mujal korrapäratus kasvab.

Elu ja tsivilisatsiooni termodünaamilised raamid

Energia jäävuse seadus ütleb, et energia ei teki ega kao, see ainult muundub ühest vormist teise. Termodünaamika teine seadus ehk entroopia kasvu seadusest järeldub, et kasutada saame üksnes kõrge kvaliteediga energiat (ainet) ja kasutamise käigus muutub see ilmtingimata madalama kvaliteediga energiaks (aineks); meile vajalikud tulemused saame ainuüksi selliste muundumiste käigus ja tulemusel.

Ei ole teist teed midagi saavutada või üldse muuta. Igasugune muutumine ja liikumine üldse on alati seotud entroopia kasvuga, energia ja aine kvaliteedi langusega. Kõige madalama kvaliteediga energia on soojus. Kõik protsessid kipuvad isevoolu soojuse suunas liikuma, aga soojusest kõrgema kvaliteediga energiat saab ainult kuskil veel suuremat soojust tekitades. Kes loob korda, loob sellega kaasnevalt alati rohkem korratust.

Biofüüsikaline majandusteadus ongi selline distsipliin, mis püüab arvestada fundamentaalsetest loodusseadustest tulenevate piiridega. Need seadused ei determineeri vääramatult ühiskondlikke struktuure, kaugel sellest, küll aga seavad üsna konkreetsed piirid, vahemiku, milles saavad sattumuslikud ja ka kavandatud võimalused teostuda.

Inimmõistus geoloogilise tegurina

Aastal 1926 ilmus ukraina päritolu vene teadlase Vladimir Vernadski raamat «Biosfäär». Nüüdseks on see mõiste üsna laialdaselt tuntud, aga Vernadskil, kes oli eelkõige geokeemik, oli selle mõiste puhul rõhuasetus sellel, et elu on geoloogiline jõud. Hiljem lõi ta ka vähem tuntud mõiste «noosfäär» ja sel puhul on geokeemiline teisendusjõud (inim)mõistusel.

«Biosfääri» ilmumisele järgnenud 90 aastat on näidanud üha veenvamalt, et tal oli õigus. Planeedi geokeemia ongi muutunud ja üha ägedamalt muutumas ja sellest on nüüdseks saanud põletavaim globaalprobleem, millest, tõsi küll, on eelkõige esiplaanil term(odünaami)lisem aspekt – temperatuuritõus –, mitte niivõrd mullastiku hävinemine ja nihked atmosfääri keemilises koostises.

Kena oleks ka öelda, et «Lokaalravitsusest» suurema osa moodustab õige keerukas teadusfilosoofia, ning küllap oleks lihtsam alustada praeguse ajastu põletaivama probleemiga tuvumist ajakirja Akadeemia 1990. aasta kolmandast numbrist (netis saadaval). Seal on ära toodud ENSV Teaduste Akadeemia pikaaegse presidendi füüsik Karl Rebase (1926–2007) kõne, mille ta pidas aastal 1988 noortele teadlastele – «Energia, entroopia, elukeskkond. Miks on keskkonna kaitse ka objektiivselt raske».

Selle algusest võib leida lõigu, mis on Kaupo Vipi vastse raamatu lihtsustatud kokkuvõte: «Oma ebaharilikkuse tõttu oleks entroopia seaduse maine just nagu ebakindel: üsnagi tihti esineb ütlusi, seisukohavõtte, otsuseid, mis seda seadust ei arvesta. Arvatakse, nagu oleks entroopia kasvu seadust erinevalt energia jäävuse seadusest siiski võimalik mõnevõrra ignoreerida, sellest mööda hiilida. Aga ei ole. Ja sellest tulebki süvaraskus keskkonnakaitses. Kas entroopia seaduse tõttu on tänapäeva tsivilisatsioonil perspektiivi väga kaua eksisteerida ja edasi areneda? Just nimelt – ka edasi areneda. Vastaksin, et tuhandeid aastaid kindlasti mitte – see oleks vaevalt tõenäoline. Entroopia kasvu seadus ei lase: ebastabiilsus elukeskkonnas suureneb paratamatult. See viib tsivilisatsiooni varem või hiljem kriisi, hääbumise või katastroofini. Mõnikümmend aastat tsivilisatsiooni tasemel hoida ja edasi viia on aga täiesti võimalik. Ja kui väga mõistlikult asju arendada, on mõeldav isegi paarsada aastat. Kui toimuks tõepoolest kardinaalne progress väärtushinnangutes, süvamuudatused inimeste mõtteviisis, siis võiks tsivilisatsiooni iga olla oluliselt pikem.»

«Lokaalravitsus» koosneb kahest osast: «Eeldused ehk haiguslugu» ja «Võimalused ehk ravikava». Teine osa keskendubki siis praktilistele näpunäidetele, kuidas paremini kohanduda tööstustsivlisatsiooni kollapseerumisega madalamale komplekssustasandile. Lisaks neile toob Kaupo Vipp ka rea välismaiseid allikaid, kus antakse näpunäiteid, kuidas tulla väiksemate kahjudega välja protsessist, mis juba praegu on käimas ja mille aspektide kirjeldused jõuavad meieni igapäevases uudisvoos, alates äärmuslikest ilmastikunähtustest ja kliimapagulaste massidest, lõpetades heaoluühiskondade destabiliseerumise ja radikaalsete-populistlike liikumiste esiletõusuga.

Kui meediast on saanud pelgalt üks meelelahutusžanr teiste seas

Ülisünged prognoosid on muutunud nii tavaliseks, et neid ei panda eriti enam tähelegi. 2015. aasta sügisel ilmus Eesti aimekirjanduse tippajakirja Horisont keskkonnaajaloo erinumber «Antropotseen. Maakera inimeste meelevallas» (september-oktoober) ja ajakirja National Geographic kliima erinumber «Palavik! Kuidas jahutada ülekuumenevat koduplaneeti» (november). No enam peavoolumaks nagu minna ei anna! 2016. aasta suvel ilmus ka ajakirja Vikerkaar antropotseeni erinumber (nr 6, 2016).

Ja pretsedenditult populaarse esseisti Valdur Mikita triloogia läbiv tundetoon on informeeritud inimesele omaselt ränksünge: «Praegu on toimumas maakera eluslooduse üks suuremaid väljasuremislaineid, mis on umbes tuhat korda loomulikust foonist kiirem. Suurte ajastute piire on alati märgistanud mastaapsed hingeheitmised. Võimalik, et uusaegkond, mis kestis dinosaurustest korilaseni, hakkab lõppema ja saabumas on täiesti uus ajastu – antropotseen [...] Me ületame praegu piirjoont, kus eluslooduse kadu ja kultuurikadu pole iial olnud nii suur kui praegu. Kaovad liigid, kooslused, maastikud, kaovad mõtteviisid, keeled ja kultuurid. Ilmselgelt ei ole see kokkusattumus juhuslik ning on alguse saanud inimesest. Rünnaku all on inimene kui bioloogiline organism ja mõtlev olend.» («Lingvistiline mets», lk 115–116)

Lühimalt: meie ainus ja asendamatu elukeskkond põleb särinal, aga poliitiline põhiaur läheb argiskandaalide ja seksuaalmoraali peale. Kel silmad, see nähku, kel kõrvad see kuulgu!

***

Kaupo Vipp «Lokaalravitsus»

FOTO: Raamat

Kaupo Vipp

«Lokaalravitsus. Eeldused ja võimalused progressi üleelamiseks»

DS Varahaldus OÜ 2017

256 lk

Tagasi üles