Hellat läks, kuid tema loodud ulme jääb

Henn-Kaarel Hellat 2015. aastal.

FOTO: ENE KALLAS

Kui kirjastus Varrak avaldas 2002. aastal siinkirjutaja kokku pandud telliskivi mõõtu «Eesti ulme antoloogia», kirjutas Teet Kallas sellele Postimehe kultuurilisas veidi torisevas stiilis arvustuse, mille pealkiri võis olla «Enne oli ikka ka!» või «Meie tegime ju ka!».

Ja Kallasel oli tegelikult täiesti õigus. Lihtsalt too raamat püüdiski oma ambitsioonikast pealkirjast hoolimata kaardistada ja kokku koguda eesti žanriulme sünniperioodi tekste aastaist 1985–2000. Aga Kallasel oli õigus, ulmet tehti Eestis ka juba 1960.–1970. aastatel. Ning mõistagi varemgi. Ja oli ka ulmefänne, see ei olnud koos uue iseseisvusajaga tekkinud liik.

Ning just noil kahel kümnendil jõudsid loomingulisse tippvormi sellised olulised ulmefännidest literaadid-tõlkijad-kirjanikud nagu Ain Raitviir, Matti Vaga ja Martin Roogna. Ja mõistagi Henn-Kaarel Hellat. Enam teda kahjuks ei ole.

Aga üldiselt tegid need mehed kõike sellist, mida ulmehuvilised mujal maailmaski: Raitviir tõlkis ulmet ning koostas kultuslikuks muutunud antoloogia «Lilled Algernonile», Vaga tõlkis ulmet ja surus seda kõikvõimalikesse väljaannetesse, Roogna oli kirjavahetuses Philip K. Dicki, Ray Bradbury, Robert A. Heinleini jt ulme suurkujudega, ning Hellat... tema mõtles välja sõna «ulme» ja kirjutas Eesti esimese stiilipuhta ulmeromaani täiskasvanuile.

Aga eks ulmefänne, kes omavahel sel teemal ka suhtlesid, oli tollal muidugi palju rohkem: Rein Saluri, Uno Veismann, Ustus Agur, Boris Kabur... Hellat meenutas, et ulmega tegelema innustas ka see, et toonased kultuurifunktsionäärid nagu Loomingu peatoimetaja Paul Kuusberg ja Eesti Raamatu peatoimetaja Aksel Tamm suhtusid žanrisse eitavalt.

Hellat avaldas Sirbis ja Vasaras 1970. aasta 18. septembril artikli «Ilukirjanduse põnevad provintsid», milles pakkus vene keelest tehtud toortõlke «teaduslik fantastika» (научная фантастика) asemel «science fiction'i» eestikeelseks vasteks sõna «ulme». Ta võttis varasema ulmefänni ja keelemehe Johannes Aaviku leiutatud sõna «ulm», lisas sellele e-tähe ning oligi saanud uue ja geniaalse termini, mis vastandus nii sisult kui ka vormilt hästi sõnale «olme».

Hellat meenutas hiljem, et ta ei uskunud üldse, et sõna nii kiiresti kasutusele võetakse ja populaarseks saab, kuid just nii läks. Andres Ehinil, kes pakkus paralleelselt välja sõna «ruja», ei tarvitsenud pahane olla, temagi termin läks kasutusse, küll pisut teisel moel, kuid mitte sugugi vähem tuntult, sest eks muusika levib ju laiemalt kui kirjandus. «Mingit rivaliteeti minu ja Ehini vahel uue termini väljamõtlemise alal polnud,» meenutas Hellat hiljem.

Sel perioodil oli Hellat viljakas ulmeautor veel mitmes mõttes: ta avaldas Horisondis vene ulmekirjanike elulugusid ning kirjutas juba 1960. aastate lõpul ulmejutustusi, mis koondati 1973. aastal jutukogumikuks «Fuugad paradoksidele». Eks ulmejutte oli Eestis ka varem kirjutatud, kuid selliselt puhtalt ulmele pühendatud jutukogumikku Nõukogude okupatsiooni perioodist teist ei meenugi, A. H. Tammsaare 1923. aastal ilmunud novellikogu «Pöialpoiss» tuleb varasemast ajast vast ainsana pähe. Igatahes kärpis Aksel Tamm Eesti Raamatus Hellati kogumikust välja kaks juttu, mis ilmusid hiljem ajakirjanduses.

Henn-Kaarel Hellat võtmas 2015. aastal vastu Eesti Ulmeühingu esimese auliikme tänukirja.

FOTO: ENE KALLAS

Aga selle saavutuse ületas Hellat ise juba mõne aasta pärast, kui avaldas 1976. ja 1978. aastal ulme- ja kriminaalkirjanduse sarjas «Mirabilia» esimese algupärase teosena kahes köites puhta ulmeromaani «Naiste maailm». See tollastes oludes aukartust äratava mahuga (kokku üle 400 lk) romaan revolutsiooni läbi teinud inimühiskonnast, mida hakatakse geenitasandil ümber kujundama, sobitub kummalisel kombel üsna hästi ka samal ajal läänes populaarsust kogunud ulme alažanrisse (nn Gender SF), mis lahkab sooprobleeme, nii ühiskondlikus, sotsiaalses kui ka geneetilises mõttes.

Teos kritiseeris omal peenel kombel ka nõukogude ühiskonda, näidates, et revolutsioonile peab järgnema teatavat sorti regulatsiooniprotsess, mida läbi viia pole aga pooltki nii lihtne kui revolutsiooni ennast. Hellat kirjeldab ühiskonda, millest on üle käinud feministlik maailmarevolutsioon ning soolise genotsiidiga on ühiskondlike institutsioonide üle kontrolli haaranud naisõiguslased muutnud rahvastiku soolist struktuuri. Vähemusse jäänud meestest on absoluutne enamus füüsiliselt hävitatud. Vähesed ellu jäetud mehed on suletud omamoodi «meeste saartele» ning neid rakendatakse spermadoonoritena.

Praegused ulmefännid ei suhtu teosesse kuigi soojalt, raamat on paratamatult ajaga üksjagu vananenud (aga see on suure osa ulmekirjanduse krooniline probleem), kuid romaani puhul polegi vast nii tähtis, millest ta kõneleb või kuidas seda teeb, vaid pigem teose olemasolu ja ilmumine kui selline, demonstratsioon, et algupärast mahukat ulmeromaani oli põhimõtteliselt võimalik kirjutada ja 1970. aastate Nõukogude Eestis ka avaldada.

Paradoksaalselt on jutukogu «Fuugad paradoksidele» tegelikult nii ulmelisest kui puhtkirjanduslikust aspektist «Naiste maailmast» märksa tugevam raamat, kahjuks aga samavõrra ka vähem tuntud. Hellat meenutas 2015. aastal, et omal ajal võtsid naislugejaid «Naiste maailma» ikka väga vaenulikult vastu, suutmata aru saada ulmeromaani kui sellise olemusest ja oskamata eristada autorit ja tema kunstilist teksti. Kurbnaljakal kombel tuli Hellatil võitlevate vihaste feministide räuskleva kõnepruugi kujutamine välja äärmiselt prohvetlikult, kui tänasele maailmale mõtelda.

1973. aastal oleks Hellat pärast ulmekirjandusse vägagi sõbralikult suhtunud Loomingu Raamatukogu peatoimetaja Otto Samma ametist lahti laskmist äärepealt ise sellele ametikohale saanud ning võib vaid spekuleerida, milline olnuks LRi suhtumine ulmesse peatoimetaja Hellati ajal.

Paraku läks nii, et «Mirabilia» sarja ilmumahakkamine andis järgnevatele peatoimetajatele ettekäände ulme LRist välja rookida, ning ka pärast uue iseseisvusaja algust pole kellelgi kahjuks jätkunud taipu ulmet raamatusarja tagasi tuua. Kurb mõelda, et 1960. aastate vaimse taseme, vabameelsuse ja emantsipatsioonini on meil praegu veel nii pikk tee minna.

Uue aja alguses, 1990. aastate alul aitas Hellat kirjastuses Faatum korraldada esimest vabas Eestis toimunud romaanivõistlust, millest kasvas välja alul romaanifondi ja hiljem kirjanike liidu korraldatud konkurss, ning rõhutas hiljem ajakirjanduses ilmunud ülevaates võistlustules osalenud ulmekäsikirjade tähtsust.

Tema leiutatud sõna «ulme» oli selleks ajaks juba hakanud oma tähendusvälja muutma ning ei tähistanud ulmehuviliste jaoks enam pelgalt teaduslikku fantastikat, vaid kogu fantastilist kirjasõna, sellest oli saanud katustermin: ulme ehk fantastika haarab tänapäeval enda alla kolme suurt alažanrit, teaduslikku fantastikat (science fiction), fantaasiakirjandust (fantasy) ja õudust (horror), tehes sellega eesti keelest ühe vähestest maailmas, kus selline katustermin üldse olemas on.

Kogu selle panuse eest võttis Eesti Ulmeühing 16. septembril 2015. aastal Hellati Tallinnas peetud Eesti ulme päeval pidulikult oma esimeseks auliikmeks, mis teda silmanähtavalt liigutas. Eks tegelikult oli Henn-Kaarel Hellati panus eesti kirjandusse märksa laiahaardelisem ja tema loodud ulmeväliste teoste hulk märksa suurem, peetud kirjanduselu korraldavate ametite loetelu pikem, aga siinse kirjatöö eesmärk oligi keskenduda ta panusele just kodumaise ulmepõllu piires.

Isiklikult mäletan hästi 1980. aastate Tartus Jakobi mäel kõrvalmajas elanud halli habeme ja piibuga soliidset ja kuidagi hästi imposantset vanahärrat mäest väärika aeglusega üles ja alla jalutamas. Kümneaastases poisikeses tekitas tema olek ilmselget aukartust ja lugupidamist. Enam teda kahjuks ei ole. Aga Eesti Ulmeühing mäletab ja tänab!

Henn-Kaarel Hellat andmas 2015. aastal käejälge Eesti Ulmeühingu auhinna tarbeks.

FOTO: ENE KALLAS

Tagasi üles