Kuidas nõiad moodi tulid

Hetk eesti performance-kunstniku Maria Metsalu etendusest «Mademoiselle X» Foto: Nikola Knežević

Laupäeval esietendub Tallinnas Kanuti Gildi SAALis Amsterdamis õppinud eesti performance-kunstniku Maria Metsalu etendus «Mademoiselle X», kus kunstnik supleb verepurskkaevus ja jutustab loo elavast surnust, Mademoiselle X-ist. Küünalde ja vahakujudega dekoreeritud etendusega esindab Metsalu hästi juba mõnda aega rahvusvaheliselt populaarset nõiakunsti trendi.

Kuigi Eestis naudivad suurt menu erinevate selgeltnägijate võimeid proovile panevad telesaated ja maagilise toimega kive müüakse isegi teismeliste tüdrukute lemmikpoes Expressionsis, ei ole nõiakultuuri poole pöördumine meie kaasaegses kunstis, mõnede eranditega, veel väga levinud. Rahvusvahelisel areenil aga ehitavad paljud (nais)kunstnikud okultistlikke nõiaringe, koobas-installatsioone, mõtlevad välja loitsusid, korraldavad nõiakostüümides aktsioone, organiseerivad nõidumise töötubasid. Seejuures lisatakse tihti vanadele müütidele nõidadest ja üleloomulikest elukatest tänapäeva digiajastu ulmelisus ja uue vaimsuse vaimustus.

Näiteid võib leida erinevaid ja mitmelt poolt maailmast. USA kunstnik/DJ/luuletaja Juliana Huxtable kirjeldab end oma futuristlikul fotol «Untitled in the Rage (Nibiru Cataclysm)» kui «küborg, mõrd, preestrinna, nõid, Nuwaubia printsess». Nuwaubia liikumine on islami sekt, mis Huxtable'i järgi jutustab, «et mustad on sisalik-tulnukate järeltulijad, kes lõid valged inimesed». Šoti kunstnik Georgia Horgan on uurinud naiste tagakiusamist nii nõiajahi kui muudes kontekstides ja muuhulgas näidanud oma teoseid surnuaias, kus paigutas haudade vahele riideid, mida nõiad pidid kohtumõistmise ajal kandma. Soomes jutustab kunstnike duo Anni Puolakka ja Jaakko Pallasvuo videoteoses «Sacre 2» kaasaegse nõialoo. See räägib edukast vennast, keda Eestis võiks näiteks pidada idufirma omanikuks, kuid kes peab rahapuudusel elama koos nõiaks hakanud õega, kes teenib uue vaimsuse youtuber'ina väga palju raha.

Jubedad vanamutid ja ihaldusväärsed sireenid

Miks pakuvad nõiad kaasaegsetele kunstnikele ja kuraatoritele nii palju huvi? Selle küsimuse võti võib peituda maailma poliitilise olukorra radikaliseerumises, vastuhakus enamasti kristlikest väärtustest jutustavatele rahvuslikele konservatiiv-populistidele. Nõiad on ju paganad – ning mis veel hirmutaks üht tasast kristlikku ekrelast rohkem kui üks korralik nõidade armee. Kuid nõiakunstnikud loovad ka teatud mõttes usuradikaalide kõverpeegli, jutlustades jaburusi ja korraldades väljamõeldud sektide riituseid. 1960. aastatel tegutses USAs feministlikke aktiviste koondav rühmitus, mille pikka nime võiks eesti keelde tõlkida kui Rahvusvaheline Pahandusetekitajate Nõidade Vandenõu Põrgust. Lühendi W.I.T.C.H all korraldasid nad nõiakostüümides miitinguid misogüünia vastu ja konservatiivse väikekodanluse hirmutamiseks. Nõid misogüünia vastu võitlemise sümbolina ei tule tühja koha pealt. Kunsti ikonograafias on nõiad reeglina naised ja nii ei väljendunud ajaloos naiste vastu suunatud vihkamine mitte ainult nõidade massilises põletamises, vaid ka kogu kristlikku kunsti läbivas naiste pahelisust juurutavas visuaalkeeles.

Mõni aasta tagasi oli Briti muuseumis suur ajaloolise kunsti näitus «Nõiad ja nõiutud kehad», mida kureeris Deanna Petherbridge. Ta toob välja, et nõidu kujutatakse kunstiajaloos tavaliselt kas jubedate vanamuttide või ihaldusväärsete verinoorte sireenidena. Mõlemad on ühtviisi kurjad ja räpased, mõlemad on ohuks meeste tervisele ja töömoraalile. Kusjuures, meesvõlureid kujutatakse Petherbridge’i sõnul kunstiajaloos rohkem tõsiste alkeemikutena – nad vananevad väärikalt ja tegelevad tõeotsingute ja habeme kasvatamisega. Nõidade komme end salviga määrida ja siis kepi otsas paljalt lennata (enne luudasid kujutati lendamisvahendina keppe) on ka otsene vihje naiste ohtlikuna näivale seksuaalsusele. Sest selliste fuuriate seksuaalsus ei allu kellelegi, nad on kõike muud kui rahulikud kodukolde hoidjad, nagu sooviks naisi näha kas või meiegi konservatiivsed jõud ja mis on olnud naisideaaliks läbi sajandite. Donald Trumpi vastasedki näiteks kannavad särke kirjaga «Nasty woman», mis viitab samuti sellele, et Trumpi jaoks «ilge naisterahvas» olla on tegelikult päris meeldiv.

Suudelda saatana sabaalust

Selle aasta suurimal rahvusvahelisel kunstiüritusel, 57. Veneetsia biennaalil võis näha mitmeid nõia- või mütoloogiakeskseid paviljone. Island tõi lavale trollid, Läti maagilised sisalikud, peanäitusel oli eraldi šamaanipaviljon. Ehk üks ehedamaid näiteid oli Iirimaa paviljon kunstnik Jesse Jonesi näitusega «Tremble» («Värise»), kus ta taaselustas 1970. aastate feministliku liikumise sõjahüüu, mida võiks tõlkida kui «Värise, värise, nõiad on tagasi tulnud!». Tihti ongi praegune nõidade populaarsus eelmise sajandi keskpaiga naisliikumiste tagasitulek. Näiteks eelmainitud 1960–70ndate W.I.T.C.Hi jälgedes on asutatud uus samanimeline aktivistide grupeering. Nad tulevad samuti tänavatele nõiakostüümides ja on seadnud eesmärgi kukutada heteronormatiivne, cis-normatiivne, valge patriarhaat ja kapitalistlik süsteem. Mütoloogiale ja nõidumisele toetumine kunstnikupraktikas ei ole muidugi alati nii otseselt poliitiiline. Seoseid võib tõmmata ka digiajastu-üleküllusega, mille näiline toetumine kasumile ja loogikale tekitab soovi katsetada millegi hoopis mittemõistuslikuma ja looduslähedasemaga. Siiski põimivad moodsad nõiad tihti lisaks müütidele oma praktikasse ka ufosid, internetti ja veidraid tehnikavidinaid.

Tänavusel Veneetsia biennaalil Iirimaad esindanud kunstnik Jesse Jonesi töö «Tremble» («Värise»). Foto: Italo Rondinella

Kaasaegsete kunstnike loomingus ei ole oluline mitte niivõrd see, kas me päriselt usume, et nõidumine on olemas või kas see «toimib», nagu üritavad tõestada selgeltnägijate saated. Nõiamütoloogia on siinkohal pigem vahend rääkimaks meie kaasajast, kus kohati pole samuti kuhugi kadunud naise kujutamine vastiku nõiana. 17. sajandi joonistustel võtavad noored ja vanad nõiad ritta, et suudelda saatana sabaalust või tantsida alasti nõidade sabatil. 21. sajandi nõiad meelitavad maagiaga ärireisil olevaid vagasid mehi külmkapi taha, pomisevad nõiasõnu, mis ajavad segi igavesest ajast igavesti kehtinud meeste ülemuslikkuse või šokeerivad vaatajaid alasti laval nagu Maria Metsalu Mademoiselle X, keda «külm ei jääta, tuli ei põleta, vesi ei uputa, muld ei mata». 

«Raamist väljas» on Kaarin Kivirähki esseede sari, mis vaatab kunstimaailma ja kunsti suhet maailma. Kaarin Kivirähk töötab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses.