Filmiarvutus «Lumemees»: igav joodik ja tühi lumi

Kaader filmist. Foto: outnow.ch

«See on kõige nürim ja igavam film, mida ma eales kinos näinud olen,» ütles üks gümnasist oma neiule kinost väljudes. «Ta on väga noor ja vähe filme näinud,» mõtlesin mina. Ma ei ütleks, et see, mille rootsi režissöör Tomas Alfredson norra kirjaniku Jo Nesbø samanimelise krimiromaani alusel tegi, on just kõige nürim ja igavam, mida ma kinos eales näinud olen, kuid vaatamiselamust see tõesti ei paku. Vähemalt mitte kinos. Vähemalt mitte neile, kes on Nesbø eesti keeleski ilmunud «Lumememme» lugenud.

Kui filmi sisu lühidalt kokku võtta, siis lippab mööda Oslot ringi sarimõrvar, kes tapab naisi, tehes enne ohvri elukoha akna alla lumememme. Jo Nesbø raamatutest tuttav Oslo mõrvarühma joodikust vaneminspektor Harry Hole hakkab hullu jahtima. 

Jo Nesbø valab ilmselt kibedaid pisaraid ja püüab ekraniseerimisõiguse eest saadud raha lihtsalt maha juua. IMDb kasutajad on andnud kümnepalliskaalal filmile hindeks 5,2. See on kõva kolm, mida sellise staaridest kubiseva filmi kohta on vähevõitu. Staare siin tõesti jagub: Charlotte Gainsbourg («Nümfomaan»), Val Kilmer (ei vaja tutvustamist), J. K. Simmons («Piitsalöök», «Põletada pärast lugemist»), Toby Jones («Sherlock», «Poirot», «Näljamängud»). Harry Holet kehastav Michael Fassbender («Assassin's Creed») on joodiku mängimiseks lihtsalt liiga noor ja sile. Nii polegi filmis aru saada, et tegu on joodikuga.