Vikerkaar loeb. Truuduse rüütel

Alain Badiou «Eetika. Essee kurjuse mõistmisest»

FOTO: Raamat

Eetika ehk kõlblus tähendab kas vaistlikku või läbimõeldud arusaamist sellest, kuidas õigesti (või valesti) elada ja tegutseda ning milline elu on hea. Prantsuse filosoof Alain Badiou on üks neist, kellel on ilmselgelt villand sellealastest arutlustest ja avaliku sfääri täitvast moraliseerimisest. Keskkoolinoortele adresseeritud selgesõnaline raamatuke «Eetika» üritab sellesisulist mõtlemist uutele alustele seada.

Teos ilmus algselt 1993, mil kommunism kui poliitiline süsteem oli Ida-Euroopast üle öö kadunud, Bosnias ja Horvaatias käis kodusõda, ning sõjaline välissekkumine inimõiguste nimel oli saanud kuumaks vaidlusteemaks. Pariisi intellektuaalsetes debattides andsid tooni 1968. aasta pettumuse ajel liberalismi pöördunud «uued filosoofid» ja poliitika oli asendumas moraliseerimisega.

Raamatul on kaks poolt, kriitiline ja konstruktiivne. Esimese poole üks haru on suunatud inimõiguste eetika vastu. Teise haru otsa võetakse judaistliku moralisti Emmanuel Lévinasi vaated eetika sünnist aukartusest Teise ees – see eetika eeldab religiooni, mida Badiou ei jaga. Ta ei jaga ka erinevuste väärtustamist või sallivust kui eetika eesmärki. Liberaal Badiou ei ole.

Badiou silmis on «peavoolueetikal» kolm põhihäda. See käsitleb inimest potentsiaalse ohvrina, kannatava kehalise loomana, salates nõnda inimese võimet endast kõrgemale tõusta. Teiseks on selline eetika negatiivne, üksnes kurja eitusel rajanev, omamata mingit positiivsemat arusaamist hüvest.

(Meenutatagu või Schopenhaueri vaadet, et heaolu on lihtsalt valu puudumine, või Isaiah Berlini pooldatud negatiivset vabadust, st piirangute puudumist, või Churchillile omistatud sententsi, et demokraatia on halvim valitsemisvorm, kui jätta kõrvale kõik muu läbiproovitu. Kõigis neis vaateviisides määratletakse head kurja või halva puudumise kaudu ja ei millegi iseseisvana.)

Kolmandaks, Badiou on vastu käibe-eetika taotlusele olla üldkehtiv, universaalne, kõikjal rakendatav – ühesõnaga juriidiline. Nende kolme halbuse vastu tõstab Badiou esile inimese potentsiaalse «surematuse», jaatava mõtlemise ja valikuolukordade ainsuslikkuse. Kannatava looma põlguses aimub midagi nietzschelikku, negatiivse ettevaatuse põlguses midagi entusiastlikku ning üldkehtivuse põlguses midagi kasuistlikku.

Raamatu teine pool püüab anda eetikale teistsuguse tähenduse (kui inimese kaitsmine vägivalla ja ülekohtu eest ning alistumine võõra tunnustusnõudele). Inimene pole pelgalt üks lõppev loom, vaid võimeline saama subjektiks, omandama isegi «surematust», osaledes «tõeprotsessis». Tõde pole Badioul mõistagi arvamuste vastavus tegelikkusele, vaid üldse igasuguse arvamise võimalikkuse tingimus. Selline suur Tõde võib niisiis sünnitada mitmesuguseid tõeseid ja vääraid arvamusi.

Laias pildis võiks ka Badioud lugeda strukturalistide hulka, kuid tema strukturalismi inspiratsiooniallikas pole lingvistika, vaid hulgateooria. Olemise mõistmiseks ei paku mudelit mitte keel, vaid matemaatika ja loogika. Kuid olemine on temalgi erinevuste süsteem ja selle keskmes pole mõnd täiuslikku ja ülevoolavat olevust («ühte»). Kust siis tulevad süsteemi üllatused, muutused, uudsused ehk sündmused? Olemispaljuse rattarummus haigutab tühjus, kust need välja vupsavad.

Niisiis on Badiou ka eksistentsialist, kellel, nagu Kierkegaardilgi, on mõtlemise keskmes radikaalse muutuse võimalikkus, kõike pea peale keerav ilmutuslik sündmus. Strukturalismi ja eksistentsialismi kombinatsioon koos klassikaliste metafüüsikateemade ja ebapoeetiliselt abstraktse stiiliga teevad Badioust omapärase kuju prantsuse nüüdisfilosoofias. 

Kui asjast õigesti aru saan, siis sündmus, see muutuse tooja ja uue looja, on sündmus just seetõttu, et avaldab mõju subjektile, ja inimloom saab subjektiks just seetõttu, et laseb sündmusel endale mõju avaldada. Subjekt peab seda sündmust uskuma ja sellele ustavaks jääma. Badiou essee teine pool esitabki alternatiivse vaateviisi heale ja kurjale. Hea kattub suurel määral tõega. Ainult natuke kohendades võiksime Badiou vaateviisi kirjeldada Jaan Krossi sõnadega: «See, mis tiivustab teadmust [= tõde]/, ongi HEA,/ ja mis kammitseb,/ ongi KURI.»

Kui liberalismi jaoks seisneb hea kurja puudumises ja Augustinuse jaoks seisnes kuri hea puudumises, siis Badiou jaoks paistab kuri olevat lihtsalt nurjaläinud hea ehk tõest äralangemine. Langusel on kolm palet: reetmine (tõetruuduse puudus), pettepildi (simulaakrumi ehk valetõe) kummardamine ehk terror ning täiele tõele pretendeerimine ehk häving. (Usuasjus terasem pilk kui siinkirjutajal leiaks siit kindlasti üles nii mõnedki vanad kristlikud teemad.)

Niisiis, kuigi Badiou vastustab käibe-eetika üldisuspüüdeid, peab ta filosoofina kurja palgejooni määratledes ikkagi üldistama. Siit tekivad vanad hädad – mida üldisem on eetika, seda formaalsem ja sisutum see on, jättes ruumi meelevaldsetele tõlgendustele. Badiou eetika nurgakiviks on truudus algsele ilmutusele (sündmusele). Aga millest me tunneme ära, et see ilmutus pole simulaakrum (pettepilt)?

Kierkegaardi ennetades märkis juba Kant «Fakulteetide tülis», et Aabraham oleks Iisaku ohverdamiseks käsku saades ja enne «usuhüppe» sooritamist pidanud eneselt küsima: kust ma tean, et käskija mitte saatan pole (mida too käsu sisu arvestades tõenäoliselt pidigi olema)? Seevastu Badioul (nagu Kierkegaardil) saab sõnakuulelikkusest ilmutusele iseväärtus. Tema eetika juhis on selline: «Jätka isegi siis, kui oled kaotanud järje, kui sa ei tunne end enam protsessist «läbistatuna», kui sündmus ise on muutunud hämaraks, kui ta on kaotanud oma nime või on tekkinud kahtlus, et ta nimetab hoopis mõnda viga või hoopis simulaakrumit» (lk 104).

Tõepoolest, kui kuhjuv kogemus äratab kahtlust, et kunagise ilmutuse ajel entusiastlikult omaksvõetud vabaturufundamentalism, islamism, sadism või koguni kommunism polnudki lõpuks nii väga hea idee, vaid teenis mõnda pettepilti (väärjumalust)? Nimelt Badiou ongi kommunist ja püsib truu «kommunistlikule hüpoteesile», aga tema eetika üldine suund tundub olevat ülekantav peaaegu ükskõik millisele truudusele, ükskõik millisele entusiasmile.

Käibe-eetikas tavatsetakse puhta kurjuse kehastusena alatasa mainida Hitlerit, mis muudab kurja teema samamoodi poliitiliseks nagu Badioul. (Truudust hitlerismile kui simulaakrumile püüab Badiou tõrjuda lk 96–102.) Võib-olla käepärasem kurjanäide võiks olla ukraina kooliõpetaja Andrei Tšikatilo või mõni teine sarimõrvar – keegi täiesti apoliitiline, kuid sellegipoolest suure ohvriskooriga sadist.

Kas temagi kurjus oleks mõtestatav äralangemisena tõest, st tõe reetmisena, pettepildi jahtimisena või täiele tõele pretendeerimisena? Kahtlane. Siin pole tegu ka loomariiki kuuluva kiskjalikkusega. Võib-olla oleks siiski kohasem kantiaanlik arusaam radikaalsest, inimloomuses juurduvast kurjusest.

Badiou raamat on värskendavalt ikonoklastiline, poliitiliselt igati ebakorrektne ja vastuvoolu ujuv ning varustatud hea selgitava saatesõnaga. Aga enne, kui selles sõnastatud eetikat kodus järele tegema hakata, st enne usuhüppe sooritamist soovitaks põhjalikumalt pinda sondeerida.

***

Alain Badiou «Eetika. Essee kurjuse mõistmisest»

FOTO: Raamat

Alain Badiou

«Eetika. Essee kurjuse mõistmisest»

Tõlkija Anti Saar

Saatesõna autor Jüri Lipping

EYS Veljesto 2017

165 lk

Tagasi üles