Juurika põllumajandusreporter käis vaatamas, kuidas läks Ärma-rahva saagikoristus.
Juurikas: sügis Ärma talus
Sügistööd Ärma talus on lõppenud. Põldudelt koguti rekordiline saak. Salved on täis kartuleid, kapsaid, peete ja kaalikaid. Keldris on tünnid soolaliha ja hapendatud kurkidega. Kutsuvalt säravad riiulitel moosipurkide sirged read. Aidas kolletavad juusturattad, oh kui magusasti lõhnavad kuivatatud seened ja krabisevad ravimtaimede kuhilad.
Eluhoonetest pisut eemal, metsatukas, kuhu politsei minna ei julge, käib kibe puskariajamine. Selles suurt täpsust nõudvas töös abistab elatanud vanaperemeest usin pressiesindaja.
«Puskarit ajame oma tarbeks, mitte müügiks,» seletab punetavate põskedega noorik. «Lätimaa, kust saaks odavat alkoholi raha eest osta, pole muidugi kaugel, aga rääkige mida tahate, omatehtud samakas on maailma parim jook.»
Kodupuskar teeb südame soojaks, muheleb ka taluperemees.
Ärma talu majandusaruandest selgub, et eelmine aasta lõppes pea 13 000 euro suuruse kahjumiga.
«Tühja tost. Ega raha pole rukis, et aastas korra saab,» rehmab peremees muretult käega. Samal ajal lõpetab pressiesindaja märkmete tegemise ja prindib tekstid paberile. Paberikuhjad viiakse pööningule tuulduma.
Taevast kostab rändlindude huikeid. Langeb esimesi lumehelbeid, mis maapinnal segunevad poriga. Lauda taga kisendab sulane, keda veristab siga. Taluhoones süüdatakse elektrituled ja minnakse rahulikul meelel talvele vastu.