Aarne Üksküla - nähtamatuna valjult vaikides suures plaanis

Täna lahkus meie seast teatrimees Aarne Üksküla. Foto: Gunnar Vaidla

Täna surnud Aarne Üksküla sai 21. septembril 80-aastaseks. Teatrikriitik Rait Avestik kirjutas tema sünnipäeva puhul põhjaliku ülevaate näitlejast ja sellest, mida arvavad Ükskülast tema kolleegid. Avaldame kuu vanuse loo uuesti.

Muidugi võiks 80. eluaasta täitumist kuidagi uhkemalt nimetada, aga nagu Ükskülaga lähemalt kokku puutunud inimesed teavad, ei meeldi tänasele juubilarile kõlavate nimetustega vehkimine kohe kuidagi. Sestap üritan ka järgnevas teatud maalähedust hoida, et haigustest taastuvale ja pereringis sünnipäeva tähistavale näitlejale mitte tuska valmistada.

Ega need sünnipäevanumbrid ja nende tähistamised ju väga olulised olegi. Tähtis on, et ühe rahva jaoks olulistest nähtustest tuleb taas ja taas kõnelda, tuleb meeles pidada, et oleks mälus. Kirjanikega on selles suhtes lihtsam, näitlejatest peavad teised rääkima. Etteruttavalt tuleb öelda, et lippudega vehkimist ma päris ära hoida ei suuda. Sellel on omad põhjused ja need põhjused – nagu me kõik väga hästi teame – on kinni Ükskülas endas. Oma põhjus on ka sellel, miks siinse sünnipäevakringli kannab ette Ükskülaga isiklikult vähe kokku puutunud teatriuurija, kuid sellest sõnavõtu lõpus.

Mul on harukordne võimalus esineda südamerahuga laialt levinud ütlusega, mis ainult väga väheste puhul ei muutu klišeemaiguliseks õõnsuseks. Mõstagi on üks selliseid Aarne Üksküla ja lause ise näeb välja nii: ütlen Üksküla – mõtlen teater, ütlen teater – mõtlen Üksküla. Ja see pole veel kõik (pagan, lipud lehvivad juba sõnavõtu alguses). Oluline on see, et see «ütlen-mõtlen»-värk ei puuduta ainult teatri või kinoga lähedalt seotud inimesi, vaid Üksküla on (eesti) teatri (tegelikult üldse laiemalt näitlemiskunsti, laval olemise kunsti) sünonüümiks laiadele massidele.

Aarne Üksküla teab noor ja vana, loll ja tark, hea ja kuri. Aga mida ta siis nii väga teinud on? Ei midagi erilist. Ta on lihtsalt oma teatri-, tele-, filmi- ja raadiotööde kaudu ehk oma loomingu kaudu muutnud – ja seda pika aja jooksul – meie elu väärilisemaks, toekamaks. Seda on tundnud ja tunnevad ka edaspidi nii maamats kui linnalits, nii patoloog kui paadialune. Kes seda pealtnäha paradoksaalset fenomeni ei usu, tehku kiire tänavaküsitlus.

Hetk Mikk Mikiveri 1991. aastal Eesti Draamateatris esietendunud lavastusest «Elu teatris», Aarne Üksküla kehastada oli vanema näitleja, Roberti roll. Foto: Gunnar Vaidla.

Paradoksaalne on seegi, et laval ja ekraanil Üksküla justkui ei teegi midagi, lihtsalt on. Kui Üksküla 1961. aastal lavakunstikateedri esimese lennu lõpetas ja kutselise näitlejana Rakvere teatrisse tööle asus, mõjus ta oma mängumaneeri poolest lausa uudselt, oli ajast ees. Aeg on muutunud, aga Üksküla mäng on 50 lava-aasta jooksul jäänud põhilises endiseks. Ja see töötab ju ikka! Kriitik kirjutas Ükskülast kateedri diplomilavastuse «Kaks värvi» kontekstis: «Tore puhtus, sirgjoonelisus tunnetes, kättevõidetud julgus. Üksküla on väga sügava mõttega näitleja, tema esituses on iga tekst kui ka alltekst väga arusaadav ja lihtne.»

Üksküla kolleeg Ingo Normet meenutas kümme aastat tagasi emotsiooni, kui nägi ühest kinokroonikast katkendit nimetatud lavastusest: «Oli meeletu surumine, paksud grimmid, paks karakterimängimine, ülemängimine tänapäeva mõistes. Ja korraga ütleb üks noor mees midagi oma häälega, mõeldes asja sisule, mitte följetonistlikule vormile. Tekst oli jamps, aga mees ise pälvis tähelepanu. See oli Aarne Üksküla. Justkui eile filmitud, tema väljendusvahendid on sedavõrd ehedad, muutuvad, puudub ülemängimine, paks teatraalsus.»

Kogenud näitlejad kinnitavad kui ühest suust, et kõige raskem on laval mitte midagi teha ja olla samal ajal huvitav. Ja seda, et Üksküla on laval huvitav jälgida, on öelnud nii kriitikud kui kolleegid. Olgu siis Rakvere teatri, Pärnu teatri, Ugala, Eesti Draamateatri, Vanalinnastuudio, Noorsooteatri ja hiljem Tallinna Linnateatri, Theatrumi, VAT Teatri, Von Krahli, R.A.A.A.M-i ja veel mõne väiksema koosluse lavastustes. Ja kui isegi mängitav materjal on olnud labane jant, on Üksküla nii enda kui ka tegelase ikkagi välja vedanud. Tõsi on seegi, et Üksküla pole oma pika loometee jooksul kriitikutelt pea kunagi kuulnud midagi etteheitvat. 1990ndatel, olles alguses Vanalinnastuudio ja seejärel pikemal draamateatri hingekirjas, tuli Ükskülal palju mängida kergekaalulistes lavastustes samalaadseid osi. Kui lavastus kriitikutelt oma koosa kätte sai – ja samamoodi kogu trupp –, siis Ükskülale tunti hoopis kaasa, et näed sa, mida meister kõike taluma peab. Küllap talus ja sai taludes väga hästi aru, mis toimub, aga nurinat ei kuuldud. See oli loomuses.

Üksküla on ise öelnud, et mõtlev näitleja on huvitav, näitleja peab laval mõtlema. Mõeldagu kasvõi muudele asjadele, aga mõeldagu. On teada lugusid, kus Üksküla on monoetenduse ajal oma peas hoopis keerulise elektrotehnilise skeemi selgeks mõelnud või tegelenud laval arvudemaailma küsimustega.

1977. aastal esietendus Pärnus Edward Albee «Kes kardab Virginia Woolfi», lavastaja Adolf Shapiro, Georgi rollis Aane Üksküla, Marthana Linda Rummo, Nickina Villem Indrikson, Honey rollis Tiia Kriisa. Foto: Endla teatri arhiiv

«A. Üksküla on sisukas ja mõtterikas noormees, n-ö «mõtleva näitleja» tüüp. Terava tähelepanuga, püsiv ja püüdlik, inimesena sõnaaher ja kinnine. On näidanud väga häid resultaate nii tõsises žanris kui ka koomilises,» iseloomustas pärast lavakooli lõpetamist Üksküla tema õpetaja Voldemar Panso.

Andres Ots, kolleeg Pärnu teatri aegadest, kus Üksküla aastatel 1968–1978 töötas, on öelnud, et kuna Üksküla valdab hästi mõtet, «ei ole tal mingisuguseid raskusi rääkida asjast nii, nagu see on. Mitte ajada mingit romantilist või atmosfääri-udu. Rääkimata igasugustest ülerõhutamistest. Ta jutustab lugu ja teeb seda nagu oma nimel. Ja see ongi see, mis mõjub. Tugev isiksus, kuigi väliselt pehme inimene. Kunstilises mõttes väga täpne ja see on see, mis teeb ta suureks.» Mäng ja tõde käsikäes.

Et nii mängida, peab olema sisu, sest ainult tehnikaga ära ei peta. Kust see kõik on tulnud? Ikka seest. Aga kuidas ja kuna see sisse sai? Eks ikka koolist, meeletust tööst (kuigi näiliselt tuli kõik väga kergelt) ja lahtiste silmadega ringi käimisest. Kuid põhi, platvorm, millele ehitada, laoti lapsepõlves.

Õigemini lapsepõlves tekkis see, mida edaspidi kulutada. 1937. aastal sündinud Üksküla lapsepõlv Tallinnas Rahumäel oli tore. Kuni 1944. aastani, kui paarikuise vahega lahkusid seitsmeaastase poisi ja tema nooremate õdede elust nii isa kui ema. Eks oli ka hiljem tore, kuid midagi oli Aarnes jäädavalt muutunud. Isa vallaline vanem vend Priit pühendas oma elu venna laste üleskasvatamisele. Aarne Üksküla pole oma mõõtmatut tänutunnet onu vastu varjanud. Kui Üksküla sai 1998. aastal president Lennart Merilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi, andis ta mõista, et tegelikult kuulub see auraha onu Priidule.

Kui oled kogenud suurt headust, ohvrimeelsust, abistamist ja julgustamist, siis saad sedasama jagada teistelegi. Ja seda võivad Üksküla kohta öelda paljud meie praeguseid näitlejaid, kes õppisid kunagi lavakunstikoolis. Eelkõige 10. ja 12. lend, kelle kursusejuhendaja ta oli, aga ka 9., 13., 15., 16., 17. ja 19. lennu tudengid.

Ka kunagise Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppe tudengeid on Üksküla ülimalt kiidetud pedagoogipilk puudutanud. Toonaste õppurite jutt kõlab kui refrään – kui üks õppejõud pani kinni, siis Üksküla tegi lahti; kui üks õppejõud tekitas hirmu, siis Üksküla mõjus vastupidiselt. Mitmed praegused teatri- ja telenäod on kinnitanud, et kui Üksküla poleks neile õppejõuks sattunud, ei oleks nad kooli jäänud või poleks neid sinna jäetud. Kogeti kaitstust ja hoitust. Kui osa tudengeid läks erialatundi suure vastumeelsusega, sest hirm oli, siis Üksküla tulekuga just taheti sinna minna.

Kui eespool sai mainitud, et Üksküla on oma loominguga meie elu lihtsustatult öeldes paremaks teinud, siis võiks ju küsida, kas saaks ka mõne olulisema töö välja tuua. Saab küll, kuid kerge see ei ole, sest nimekirjad, millest valida, on pikad.

Ümmarguselt on Aarne Üksküla kontol 140 teatrirolli, 120 rolli filmides ja telelavastustes, 80 rolli raadioteatris. Kuna kõiki esinemisi, selliseid ühekordseid projekte, polegi võimalik tuvastada, siis lisame näpuotsaga sutsu estraadiesinemisi ja saame rollide koguarvuks 350.

Siia pole arvestatud tohutul hulgal kaadritaguseid pealelugemisi telesaadetele ja -ülekannetele, mängufilmidele, dokumentaalfilmidele, animafilmidele; luule ja proosa esitamist raadios ja televisioonis; õhtujuttude ja järjejuttude esitamist raadios. Jagame 350 rolli 50 aastale ära ja saame seitse rolli aastas.

Või võtame näiteks 1980ndad, kui Ükskülal oli teatri-, filmi-, tele- ja raadiotöid kokku ümmarguselt 100. (1990ndatel oli see arv muuseas sama.) Jagame selle arvu kümne aasta peale ära ja saame kümme rolli aastas. Lisaks õppejõutöö 10., 12., 13. ja 15. lennuga. Kas polnud tema graafik kergelt öeldes tihe?!

Tüdimuse ja väsimuse tekkimine on justkui möödapääsmatu. Seda enam, kui pole ka väärilist tööd. Tööd on palju, aga mitte sellist, millega võiks ise rahule jääda. Enne vabakutseliseks hakkamist 2002. aastal oli viimased kümme aastat Üksküla töökohaks Eesti Draamateater. Rollide nimekiri, mis sellest perioodist vastu vaatab, ei ole teab mis esinduslik. Aga Üksküla peale oleks võinud teatri repertuaarist olulise osa ehitada. Samas on ta ise väliselt justkui kõigega rahul olnud.  

Siin aga võime sattuda eksiteele, kui hakkame muretseme, et Üksküla ei saanud mängida näiteks Shakespeare’i kuningaid. Kas ta üldse tahtiski?

Üksküla hea sõber Mikk Mikiver meenutas kunagi väikest koosistumist, mis toimus 1960ndate keskel, kui Üksküla oli Rakvere teatri esinäitleja. «Aarne tuli äkki minu juurde, ja ma mäletan, istusime minu juures köögis hommikuni. Päikesetõusuni. Ega me palju ei rääkinud, rohkem oli ilmselt vaikust. Aga ma mäletan, et vähemalt sel hetkel oli ta tõesti väsinud. Väsinud Rakverest. Eelkõige sel­lest suurest koormast, sellest lasust... üks peaosa teise järel. Keegi ei kujutanud ju enam ettegi, et ilma temata saaks Rakveres teatrit teha. Tol hommikul rääkis ta piinavalt kaunilt sellest, kuidas ta igatseb üht niisugust osa, mis ei sun­niks iga päev proovis käima. Oleks üks paarile­heküljeline rollike – et saaks natukenegi proovida. Tahaks midagi põnevat välja mõel­da... ja alles siis minna proovi! Ja siis jälle mõelda... Aega mõelda. Tegelikult ekspluateeriti teda ju halastamatult.»

«Pikk päevatöö kaob öösse», Mikk Mikiveri lavastust Eesti Draamateatrist aasast 1994, fotol lavapartnerid Aarne Üksküla (James Tyron) ja Ita Ever (Mary Cavan Tyron). Foto: DeStudio

Neid rolle, millest me Üksküla puhul ei saa üle ega ümber – ja siin pean ma silmas ka tele- ja filmitöid –, on palju. Kuid üks, mis on samas ka üks väheseid, millega Üksküla ise on (peaaegu) rahule jäänud ja mis on eesti teatrilukku kinni löödud kui kirves oksi täis pakku, sündis 1977. aastal Pärnu teatris Adolf Šapiro lavastuses «Kes kardab Virgina Woolfi?». Üksküla George ehmatas publikut, kriitikuid ja võib-olla teda ennastki. See osatäitmine, õigemini koostöö Šapiroga, kujunes Ükskülale isiklikuks mõõdupuuks. Janu selletaolise töö järele sai küll vahelduva eduga järgmistel aastakümnetel leevendust, kuid mitte sellises mahus, et rahulolematuse ja enesekriitilisuse (mis mõlemad on loometööga kaasas käivad normaalsed nähtused) protsenti kuidagi madalamal hoida.  

Üksküla ja tema George’i mõju sai tunda ka Mati Unt, kes 1970ndate lõpus kirjutas: «Üksküla on alati olnud hea näitleja, ehkki ta on mänginud ka palju tühja-tähja, aga mage pole ta isegi siis, kui ta mängib asja, mille vastu pole kellelgi huvi, ei mängijal ega vaatajal, ja võib-olla isegi lavastajal. Ometi oli nüüdne mänguind ja temperatuuriskaala kohati lausa vapustav. Mina olin isiklikult teatrist vahepeal täitsa tüdinud olnud. Kui mulle pakuti pileteid, siis küsisin tavaliselt alati, mitu tundi see etendus kestab, sest ette oli teada, et teatris on igav, ja peab ootama, millal etendus ükskord ära lõpeb. Minule isiklikult andis Üksküla George tagasi usu teatrisse.»

Üksküla hääl (õigemini tuleks rääkida, mis on tema hääle taga) on see, mis on laiemale kuulajas-vaatajaskonnale vast üks kõige ära tuntavamaid ükskülalikkuseid. Võib-olla ei viidagi alati häält ja nime esimese hooga kokku, kuid seda häält on kuuldud. Sellel häälel on lastud endale mõjuda. Meenutagem näiteks mängufilme «Verekivi» (1972), «Ukuaru» (1973), ««Hukkunud Alpinisti» hotell» (1979) – need leeduka ja lätlase mängitud parun Üxküll, Keldriaugu peremees ja inspektor Glebsky on meeles eelkõige sellepärast, et Üksküla andis neile oma hääle ja suuresti tegelaste sisugi. Või multikaid «Naksitrallid», «Autod I» , «Jääaeg I» jt.

Aarne Üksküla ETV menuseriaalis «Õnne 13», fotol koos Andres Dvinjaninoviga. Aasta oli siis 2003. Foto: ETV

Režissöör Peeter Simmil on selles vallas Ükskülaga häid kogemusi: «Esimene kokkupuude oli meil Aarnega seoses filmiga «Tätoveering» (1976), kus ta helindas mustlasvanamehe rolli. Ülesanded järgmised: dublaaž mustlaskeelest, sünkroonsus üsna suures plaanis pluss tekst füüsilise rahmeldamise pealt. Ja kohe esimese kohtumisega puutusin ma kokku väikese imega, mis teda eristab paljudest teistest näitlejatest. Üksküla on fenomenaalne sisserääkija. See oli raske roll, sest ta pidi selle rolli aktsendiga sisse rääkima. Selleks me palusime mustlastel mingeid lauseid öelda, et ta tabaks ära selle keele iseärasuse. Ma ei tea ühtegi teist inimest, kes on nii grandioosselt võimeline sünkroniseerima. Ja tabada sünkroonsust – see on väga haruldane. Tal on võime oma häält muuta ja võime rääkida erineva rütmiga. Et olla hea sisserääkija, peab olema hea rütmitunne, see peab tulema automaatselt. Aarne on unikaalne selles mõttes, et see sisseräägitud roll võib olla parem kui puhta heliga tehtud. Selles, et Ükskülal pole suurt filmirolli, võib olla mitu põhjust. Ta on arhetüüp, kelles inimväärikus jääb igal juhul alles. Sa võid ta filmis jalgupidi üles puua, aga inimväärikus on ikka alles. Ja see võib seada teatud piirangud rollide saamisel.»

Kord vestlesime Ita Everiga Ükskülast (põhjusest artikli lõpus) ja ta ütles oma jutu lõpetuseks, et ta kahjuks ei näe, et peale kasvaks sama suuri näitlejaid kui Üksküla. Ei taha nõustuda, kuid ei oska ka vastu vaielda. Meistreid on meil ju küll, kuid kas ka selliseid, kes lähevad lavale eelkõige partneri pärast. Mitte ise mängima, vaid partneriga mängima.

Siiski pakun pealekasvavatele näitlejatele välja ühe variandi, kuidas saaks laval natukenegi Üksküla mõõtu olla. Järgnev on sünnipäevale omaselt lustlik, ja kui tavaliselt on selle valdkonna lood pigem manitsevad, etteheitvad ja räägivad üldjuhul sellest, kuidas kõik halvasti läks, siis Üksküla puhul näeme, et meister on laval meister igas olukorras.

Ülesannet kirjeldab Üksküla hea sõber ja kolleeg Aleksander Eelmaa: «Seoses diktsiooniga tuleb meelde üks lugu lavastusega «Tuuleiil» (Vanalinnastuudio, 1984), mida mängisime Vene teatris. See oli lavastus, mida meile eriti ei meeldinud mängida. Juhtus nii, et Aarne oli ühel etendusel parajalt napsine ja tal oli isegi püsti seismisega paras tegu. Ines Aru pakkus, et jätame Aarne osa vahele, tal on seal pikk monoloog, jätame selle ära. Ines läks lavale, et see koht siis n-ö ära lõigata, aga Aarne ütles: stopp! Läks lavale ja briljantse selguse ja häälega andis selle teksti ära. Hoidis küll käega kuskilt kinni, et tuge oleks, aga tekstis ei olnud mingeid mõtte- ega tekstikomistusi. See räägib sellest, et tal on kontsentratsioonivõime, süvenemisvõime nii suur. Seda ei tee puhtalt tehnikaga, tal on endal kõik selge, mida ja miks ta teeb.»

Niisiis, teatritesse pealekasvajad – pange oma keskendumisvõime proovile. Pange kohe septembris! Uurige selle meetodiga välja, kui selge teile on, miks te laval olete. Mina proovin seda saalis.  

Kord küsiti Ükskülalt, mida ta inimestes kõige rohkem hindab. Üksküla vastas: «Huumorit, aga kõige rohkem headust. Kui ma läksin teatrikooli kateedri­juhatajaks (1978), saatis Voldemar Panso õpetaja Maria Knebel mulle oma raamatu pühendusega: «Ja vas pomnju. Samaja glavnaja dobrota.» («Ma mäletan teid. Kõige tähtsam on headus».) Ja vaat see dobrota on ka minu jaoks kõige tähtsam – headus inimeses. Kõikides mu sõprades on see olemas.»

*

20 aastat tagasi oma sünnipäeva paiku rääkis Üksküla, et ta tahaks, et teda ära unustataks, rahule jäetaks. Üldiselt mõistetav ja rahule jätmine on lausa inimlik. Aga unustada…? Kes saab, tehku nii. Tuleb see vähesest headusest või millestki muust, aga siinkirjutaja on teinud kõik selleks, et Üksküla unustamine oleks mõnevõrra ebamugav – valmimas on (paks) raamat Aarne Ükskülast, mis ilmub novembri lõpus. Selles raamatus on kõike, mida üks selline raamat sisaldama peab. Jõudu ja tervist juubilarile!

Aarne-Mati Üksküla

• Sündinud 21. september 1937
• Aastatel 1956–1957 õppis Üksküla Tallinna Pedagoogilises lnstituudis. 1961. aastal lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi näitleja erialal.
• Aastatel 1961–1968 töötas ta Rakvere Teatris, 1968–1978 Lydia Koidula nimelises Pärnu Draamateatris, 1985–1988 Eesti Draamateatris, 1988–1993 Vanalinnastuudios ja 1993–2002 Eesti Draamateatris. Üksküla on mänginud ka stuudioteatris Theatrum. VAT Teater
• Vaheaegadega on Üksküla töötanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis, kus ta oli aastatel 1978–1982 kateedri juhataja ja on 1998. aastast professor. Lisaks oli ta 1997. aastast Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppejõud.
• Tunnustused: Eesti NSV teeneline kunstnik, Theodor Altermanni preemia, Eesti NSV rahvakunstnik, Valgetähe IV klassi teenetemärk, Riigivapi IV klassi teenetemärk, Eesti Riiklik Kultuuripreemia
• Esimesest abielust Siina Ükskülaga on Aarne Ükskülal poeg Sander Üksküla, kellel on täisealised tütar Sandra Uusberg ja poeg Kristjan Üksküla. Pärast esimese abielu lagunemist 1978. aastal on Aarne Üksküla elukaaslane Maria Klenskaja. Koos on nad täisealiseks kasvatanud ühise tütre Mari-Leen Üksküla, kellel on poeg ja tütar.