Aarne Üksküla: kõige huvitavam režissöör oli see pisike tüdruk, kassapidaja Rakvere teatris

Aarne Üksküla. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Postimees avaldab katke Rait Avestiku koostatud ja detsembri alguses ilmuvast Aarne Üksküla monograafiast. 

Aarne Üksküla ja Igor Kurve

1977

(«Pöördlava: Aarne Üksküla», saatejuht Igor Kurve, režissöör Norma Jõekalda, Eesti Televisioon, esmaeeter 25. aprill 1977)

Igor Kurve: Kas teatrikool ja sealne ettekujutus teatrist erines oluliselt sellest, mida sa Rakvere teatris nägema hakkasid?

Aarne Üksküla: Ei erinenud vahest siiski. Mul vedas selle Rakvere teatriga. Millegipärast keegi ei tahtnud sinna minna, kui me lõpetasime. Kartsin Rakvere teatrit, et ikka väike koht. Ja neil oli siis mingi kriisiperiood. See oli [peanäitejuht] Kulno Süvalepa suure perioodi lõpp. Aga seal oli väga tore kollektiiv. Hiljem ei ole ma seda kuskil näinud – ma olen vaid kahes teatris töötanud –, aga nii kokkuhoidlikku, sõbralikku kollektiivi nagu olid seal need esimesed aastad, kui me Siinaga sinna läksime, sellist ma ei ole kuskil hiljem kohanud ega näinud. Ja muidugi sain ma kohe hirmsa mahvi, teised kursusekaaslased esialgu ütlesid, et sul ikka vedas, sa said kohe kõvasti tööd. Eks see nii oli küll. Ühest küljest oli see hea, teisest küljest jälle … Nüüd hakkad juba mõtlema, et võib-olla oli neil isegi parem, kes pikkamööda jõudsid … Kuskil on selline tunne, et kui sa 5000 kilomeetri distantsi 800 meetri tempoga pihta hakkad, siis kipud ära väsima. Mul on tihtipeale sihuke tunne. Seal olid väga toredad partnerid, kes mulle jäävad kõige armsamateks vahest üldse: Eldor Valter, kellega me saime väga toredasti koos töötada; Feliks Kark ja üks mu esimesi partnereid Viive Aamissepp, juba koolinäiteringist tuttav. See oli väga huvitav periood ja see jääb mu esimeseks töökohaks, nagu kodutareks.

Rakvere teatris olid sinu esimesed kokkupuuted ka Kaarin Raidiga?

Jaa. Kui me läksime Rakvere teatrisse, oli seal üks väike, ümar, temperamentne, säravate silmadega kassapidaja. Tema oli Kulno stuudios õppinud, tegi teatris väga toredasti väikseid sutse kaasa. Ja siis ta läks minema, läks Moskvasse õppima. Ja mõne aasta pärast tuli sealt tagasi ja hakkas meiega lavastama «Väikest printsi» (1965). Ja see oli hoopis teine inimene – seesama säravate silmade ja temperamendiga tüdruk, aga juba oli temas tunda äärmiselt huvitavat režissöörinatuuri. Töö «Väikese printsiga» oli väga huvitav, see erines senisest tööst, oli teistmoodi, oli hoopis huvitavam, hoopis rikkam. Siina mängis Printsi, mina Lendurit ja Siinale olid need päevad nagu pidupäevad, kui oli «Väikese printsi» etendus. Ta juba hommikust peale hakkas Printsi-tunnet, just Exupéry Printsi-tunnet, tundma. /---/

Sa oled mänginud õige mitme lavastaja all.

Neid on kaunis palju olnud. Aga see pisike tüdruk, kassapidaja sealt Rakvere teatrist, on jäänud senimaani kõige huvitavamaks režissööriks. Kahju, et ta nüüd Pärnust ära läks (1974. aastal siirdus Kaarin Raid Noorsooteatrisse lavastajaks ning lavakunstikateedrisse õppejõuks. – koost.). Temaga tahaks ikka jälle töötada.

Kellega sa veel tahaksid tingimata töötada?

Väga tahaks töötada niisuguste lavastajatega nagu Tooming ja Hermaküla … Oma kursusekaaslase Mikiveriga ma ka ei ole saanud midagi teha, peale ühe filmi. Temaga oleks huvitav teha … Mu meelest need noored, kes nüüd lõpetasid, paistavad ka väga huvitavad olevat. Nagu [Lembit] Peterson, [Ago-Endrik] Kerge, Merle Karusoo. Kui oleks võimalik, siis küll oleks tore, kui saaks kõigi nendega töötada.

Aga nüüd teine teater. Rakvere, Pärnu – kaks jääb ilma kolmandata või?

Ei seda tea. Bulgaarias ütles mulle üks mees, et üle viie aasta ei tohi kuskil töötada. Järjest. Tema on iga viie aasta tagant töökohta vahetanud. /---/ Mul lihtsalt on raske niiviisi kohta vahetada, teise kollektiivi üle minna ja oma kollektiivist loobuda. Rakverest ei olnud ka sugugi kerge ära tulla. Rakverest tulin põhiliselt sellepärast, et Kaarin tuli.

Nüüd ju ka Kaarin läks ja osa tema trupist ka? (Pärnu teatrist olid lahkunud ka Hilja Varem, Ago Roo, Andres Ots – koost.)

Jah, see ei tulnud välja nii, nagu oleks võinud. Ma ei tea, raske on igatahes ära minna. Oled harjunud ja raske on uuega harjuda. Ja teisest küljest, kui minna näiteks Tallinnasse või Tartusse … Mina kardan linnu – mida suuremad linnad, seda kehvem lugu. Mulle meeldib maa lähedal olla. Pärnus ma elan mere ääres, teisel pool on aiad ja puud õitsevad. Aga kivist majade sees mina kardan kohe elada. Lapsepõlves ma elasin Rahumäel, see on ju ka nagu maal.

Miks Tallinnasse või Tartusse? Viljandi on ju väiksem kui Pärnu.

Kõige parem oleks, kui Tõrvas oleks teater, seal ma oleksin hea meelega.

Millega sa peale näitemängu kõige meelsamini tegeleksid või tegeled?

Midagi sellist, kui saab kätega midagi teha. Inimesel on käed nagu töö jaoks loodud. Väga tore on, kui saab midagi meisterdada või mingit sellist tööd teha. Meeldib selliseid väikseid mehhanisme teha, kui vahel tuleb mingi idee pähe. Need võivad iseenesest primitiivsed olla, aga pakuvad naudingut, kui sa need valmis teed. Meil külmutuskapp oli rikkis ja mehhaanik ütles, et ei ole saada mingisugust detaili või mis seal vaja oli. Oli lootusetu asi. Siis ma vanast äratuskellast meisterdasin sellise süsteemi, mis teda mul reguleeris — kolm minutit käis ja üheksa minutit seisis. Ma umbes rehkendasin välja, et nii ta peab olema. Ja pool aastat sellega töötas, kuni siis tuli neid detaile, mis mul sealt puudu oli. Praegu tegin poisile kellast niisuguse asja, mis lülitab tal aparatuurid — makid või raadiod — sisse ja vastaval kellaajal ka välja. Ja muidugi kui saab maal olla, maal mingit tööd teha … Mikiveri isast on mul head mälestused, tema õpetas mind heina niitma. /---/

Ma olin siis juba teatrikooli-poiss. Seal, kus mina maal olin, seal hoiti linnapoisse tööst nagu natuke eemal. Et mitte vaevata. Mikiveri isa aga õpetas heina niitma ja üldse … Mulle meeldib väga üks Axel Munthe tsitaat tema «San Michele raamatust». Ta kirjutab, et paar sõpra, mõned raamatud ja koer — see on kõik, mis inimesel vaja on, kui tal on olemas tema ise; aga elada tuleb maal, sest esimene linn oli saatana leiutis ja sellepärast jumal hävitaski Paabeli torni. Ja mina Tõrva teatrist sellepärast rääkisingi. Aga vähe saab teha sellist asja, kuigi praegu on meil võimalus, langetasime puid. Täitsa tore oli, väsitav aga … Õhtul oli veel etendus, aga ikka oli tunne väga hea. Sest käed nagu tahavad … Nad ei ole selleks, et oma rolli alla kriipsutada ja režissööri märkusi üles kirjutada. Või palgalehele allkirja anda. /---/

Ega mul käed ka teatris kibelevad, sest tekstiraamatud on mul kõik ära soditud. Ma joonistan. Juba lapsepõlvest peale hakkasin nägusid joonistama. Ega ma muud ei oskagi joonistada, ainult nägusid põhiliselt. Ja kui sa oled ikka kaua joonistanud, siis hakkab juba niiviisi tulema ka. Ja mulle meeldib igasugu tüüpe joonistada, tekstiraamatu küljed on kõik täis soditud. See ei ole küll ilus, aga noh … Käsi ei püsi paigal. Kui me proovisaalis töötame, siis ega see ei sega mind; ma kuulen kõike, mida me räägime või võin ise samal ajal rääkida ja mõtelda. Aga käsi joonistab jälle mingisuguse lõusta. Rohkem nii karikatuurid kui päris portreed.

Märksõna «Aarne Üksküla» taga Eesti Nõukogude Entsüklopeedias on viimane rida «on mänginud kaasa ka filmides». Mitmes filmis, oskad öelda?

Üheksa või kümme on. Sa tahad nüüd küsida, kuidas on filmis mängida? Filmis on kuidagi harjumatu. Ma ei ole ise saanud kätte seda, mida mul tuleb filmis mängida. Kuidagi võõraks on jäänud, kuigi juba üheksa korda oled teinud. Aga ikkagi kuidagi võõras on ja ei taba ära, mismoodi peab olema. Vahetevahel nagu on üht-teist tunnetatud, siis, kui on eraldi stseenid ja need tehakse järjest. Filmis häirib võib-olla kõige rohkem see, et ei ole järjepidev tegevus, nagu oled teatris harjunud tegema. Vaid on stseen siit, stseen sealt, ma nagu ei oska veel haarata tervikut või seda joonist. Aga näiteks «Indrekus» — seal oli küll huvitav. Ja muidugi filmis valitakse tüüpi, sa pead iseennast mängima. Üldiselt mulle meeldib mängida rohkem karakterrolle. Ja siis see, et peab väga lihtne olema, aga mul on tunne, et midagi jääb nagu puudu. «Indrekus» (Tallinnfilm 1976, režissöör Mikk Mikiver – koost.) oli Molotov karakterroll ja Mikiveriga oli ka tore töötada, see oli meeldiv. Õnneks lühike ka. Mida suurem roll, seda raskem kinos on, just seda rolli valitseda. Ja neid ma pole palju teinud. Ma ei ole ise näinud ka filme, mida ma teinud olen. Kolme või nelja olen nendest üheksast näinud. Kui on vaja sisse rääkida, siis neid juppe ma olen näinud. Mulje on väga kehv jäänud. Mõtlen, et kui ma teatris ka nii mängin, nagu ma ennast filmis näen, siis miks mind siin veel hoitakse. Kuidagi ei kuku välja nii, nagu tahaks või peaks olema. Vaatad filme ja näed, kui hästi tehakse. Aga ise ei saa aru veel, see on nagu saladus. Tahaks ikka edaspidi ka väikseid rolle teha, et sellele lähemale jõuda. (Kurve 1977)