Helene Vannari: Aarne tegi kõik selleks, et partner tunneks ennast laval hästi

Aarne Üksküla Teaduste Akadeemia majas. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Postimees avaldab katke Rait Avestiku koostatud ja detsembri alguses ilmuvast Aarne Üksküla monograafiast. 

Helene Vannari

2016

Olin lavakunstikateedri 4. lennu üliõpilane, kui esimest korda Aarne Üksküla laval nägin. See oli Rakvere teatri lavastuses Williamsi «Klaasist loomaaed» (1966). Ines Aru, Siina Üksküla ja Aarne Üksküla – kõik nad olid seal suurepärased. Edasi mäletan Pärnu teatri lavastusi, Choiński «Alarmi» ja tänaseks juba legendiks saanud «Kes kardab Virginia Woolfi?». Sellest lavastusest räägiti kõikjal ja kaua ja alati suure vaimustusega. Nii et ma teadsin Aarne Üksküla, ma imetlesin teda, pidasin temast ääretult lugu ja tundsin ta vastu tohutut respekti. Aastate pärast sattusin ma Aarnega koos puhkust veetma teatriliidu Koolimäe puhkekodus. Ta oli üks kõige vaiksem, tagasihoidlikum ja märkamatum inimene seal. Ei mäleta, et ta oleks kunagi midagi nõudnud, millegi suhtes rahulolematust väljendanud. Aeg-ajalt istuti õhtuti, kui lapsed juba magasid, köögis vakstutega kaetud laudade taga ja räägiti igasuguseid naljakaid lugusid. Mäletan Aarnetki meenutamas naljakaid lugusid, kuid kunagi ei kippunud ta seltskonnas domineerima, esile tükkima. Minu mäletamist mööda oli Aarnel põhimõte, et Koolimäel ta napsu ei võta, kuna ollakse looduse ja laste keskel. Elasime metsa ääres, umbes saja meetri kaugusel merest. Sain teada, et Aarne armastus kuulus metsale: seal veetis ta teinekord tunde, nautides rahu ja üksiolekut. Puhkekodus oli noil aegadel juulikuus väga palju lapsi, nii paarikümne ümber. Tublid vanemad korraldasid siis lastele karnevale, spordivõistlusi ning soovi korral said kõik laulda või luuletust lugeda. Aarne tütar Mari-Leen luges ühel sellisel peol ette oma isa kirjutatud vaimuka luuletuse. See rääkis kõigist neist lastest, kes seal ringi jooksid, midagi väga iseloomulikku. Tuli välja, et õues vaikselt pingil istudes ja suitsu popsutades oli Aarne tähelepanelikult lapsi jälginud ja nende iseloomud tabavalt värssidesse valanud.

Mõnikord trehvasin temaga seal kõrvuti istuma, aga ma mäletan, et ma olin austusest tema vastu väga kohmetu. Mul oli kogu aeg tunne, et no mida ma räägin temaga, mida on mul talle öelda. Istusin seal sõnatult tükk aega. Samas oli temast tagasihoidlikumat inimest raske leida. Ja see tagasihoidlikkus on tal loomuses. Näiteks teatris meeldis Aarnele väga teatri tehnilise personaliga suhelda, nendega ta hea meelega istus. Sellist Aktjor Aktjorovitši ehk suure tähega näitleja hoiakut vältis ta väga.

Meie esimene koostöö teatrilaval oli Rudolf Allaberdi lavastuses «Härra Amilcar», mis tuli toonases Noorsooteatris välja 1983. aastal. Sellest sain ma alles hiljem teda, et Virginie rolli soovitas mind Aarne. Kõigepealt oli Allabert Virginie osa ette näinud Anu Lambile. Anu läks aga oma teise lapsega dekreeti ja oli vaja leida uus näitleja. Aarne oli siis Allaberdile öelnud, et proovi Helene Vannarit. Ma olin selleks ajaks Noorsooteatris olnud küll juba palju aastaid, aga kokkuvõttes olin teinud ikka märkamatuid ja tähtsusetuid rolle. Ja kuna see osa oli ikka suurem ja olulisem, siis Allabert, kes oli niikuinii suur pabistaja, oli minu pärast selle tüki puhul eriti närvis.

Minu ülesanne oli mängida tänavatüdrukut. Oma esimeses stseenis pidin Aarnet ehk nimiosalist võluma, talle külge lööma. No tühja ma neis esimestes proovides teda võlusin, sest ma olin kohmetu ja krampis. Aga siis kogesin seda, et partner mängib minu eest. Ta mängis selle välja, nagu ma oleksingi talle külge löönud. Ma kogesin seda elus esimest korda. Samas on partnereid, kes on kohe öelnud, et kas sa saad aru, et kui sina ei mängi, siis ei saa ka mina mängida. Ja selline asi ajab aravõitu näitleja veel rohkem krampi. Aga Aarne puhul ei tulnud selline asi kõne allagi. Aarne tegi kõik selleks, et partner tunneks ennast laval hästi. Tänu Aarnele ilmusid minust ka esimesed positiivsed arvustused. Tihti sai mindud «Amilcari» ajal lava taha vaatama, kuidas Aarne ja Luule Komissarov mängivad. See tükk liitis trupi väga ühtseks ja peale etendusi ei tahetudki kohe laiali minna.

Aarne mängulaadi on raske sõnastada. Ta oli laval äärmiselt loomulik. Mina, kes ma olen rohkem karakterrollide tegija, võingi Aarne mängu taustal võib-olla öelda, et ma olen liialt otsinud värve, et pugeda oma rolli taha. Ma ei ole iseennast nii palju usaldanud. Aarne oli pigem selline null-stiilis mängija, tegi iseenda pealt. See, mida Aarne laval tegi, oli alati õige ja täpne. Ma olen mõelnud, et see peab olema väga rikas natuur, kes suudab iseenda pealt niimoodi mängida, et ta ei tüüta ära publikut ega korda ennast. Praegu rõhutatakse ka teatris, et ole laval «ise». Siis ma mõtlen, kas kõik need ise-olijad on ikka nii suured isiksused, et neid oleks laval huvitav jälgida.

1981. aastal käis tollases Noorsooteatris üks Moskva kuulsa Taganka teatri näitleja, Venjamin Smehhov. Laia tänava väikeses saalis toimus temaga kohtumisõhtu. Seal rääkis ta ühest meie seast hiljuti lahkunud säravaimast näitlejast Vladimir Võssotskist. Mäletan tema ütlust: meid, häid ja väga häid näitlejaid, on Tagankal palju, aga Võssotski oli eriline näitleja ja selliseid sünnib väga harva. Sama võib öelda Aarne kohta — ta on eriline.

Kui ma pidasin oma 60. sünnipäeva, kinkis Aarne mulle kaunilt disainitud kristallist suveniiri — see on pärl avatud pärlikarbis, aga võib-olla hoopis ka lendav ingel. Minu jaoks väga suure tähendusega kingitus.