Hüvasti, Aarne Üksküla!

Aarne Üksküla vanema näitleja Robertina Mikk Mikiveri 1991. aastal Eesti Draamateatris esietendunud lavastuses «Elu teatris». Foto: Gunnar Vaidla

Pühapäeva õhtupoolik. Mõtted on teatri juures, südames tuikab eriline rõõm Uku Uusbergi Tšehhovi-lavastusest «Ivanov» draamateatris. Siis ootamatu telefonikõne ja kurb uudis: kolleeg raadiost küsib, milline katkend võiks Aarne Üksküla lahkumisel kõlada «Päevakajas» näitleja häälega. Milline tema olulistest rollidest oleks just praegu see õige.

Hinges on segadus. Mälust libisevad läbi kümned rollid korraga. Vastata tuleb ju kohe. Järelemõtlemiseks antakse aega hiljem.

Telearhiivist on helistajale jäänud silma Edward Albee «Kes kardab Virginia Woolfi?», Adolf Šapiro kuulus lavastus Pärnu teatris, aastast 1977. Jaa, see on muidugi sündmusroll, peen, intellektuaalne, sarkastiline. Sellest sai ju alguse Šapiro koostöö Ükskülaga, mis kandus nende viimase ühislavastuseni, linnateatri «Isade ja poegadeni», esietendusega 2002. aastal. Üksküla pärisrolliks oli seal Vassili Ivanovitš Bazarov, lihtne südamlik vana mees. Siis haigestus Üksküla kursusevend Mikk Mikiver ja teda lavale tagasi oodates võttis Üksküla enda kanda ka Mikiveri rolli: täiesti erineva tegelase, suletud siseilmaga aristokraatliku Pavel Petrovitš Kirsanovi. Hiljem jäigi Üksküla mängima just teda.