Ostutšekke välja sülitav tagumik, säravad peeglid, külluslik värvide mäng ja kõnekad sotsiaalsed teemad on mõned märksõnad, mis iseloomustavad noorte kaasaegse kunsti triennaali Eksperimenta!.
Mitte ainult majandusest ehk lõbusad eksperimendid
30. oktoober 2017, 22:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuues Tallinna paigas laiali laotatud triennaal annab hääle noortele kunstnikele vanuses 14–21 aastat. Triennaali peateema on «Kunst ja majandus». Viimane ei olegi ehk juhus, sest nagu teame, ei ole kultuurivaldkonna tegijail rahaga just priisata. Ideaalis jaguks küllust kõigile, turumajanduse tingimustes aga neile, kes lisaks ka majandada oskavad.
Viimane on paras väljakutse ja seetõttu seobki majanduse ja kunstivaldkonna tegijaid sageli vaid vastastikune kriitika. Loomeinimesed osutavad majanduse hukatuslikele kõrvalmõjudele, tootjad põhjavad kunstiinimesi karvasteks tilu-lilutajateks, kes vaid riigi kukrut tühjendavad.
Majanduse kontseptsioonile lähenetakse triennaalil loominguliselt, kohati isegi kaootiliselt. Viimane ei tähenda, et majanduse kaks peamist komponenti – raha ja aeg – oleksid tähelepanu alt välja jäetud. Viimaste kõrval pööratakse tähelepanu ka turumajanduse laiemale mõjule. Näeme kunstnike visiooni sellest, millist mõju avaldab kapitalistlik süsteem keskkonnale, loomadele, meie vabale ajale ja inimeste eluolule tervikuna.
Selle näituse puhul on iseäranis oluline mõista tegijate tausta – paljudele on Eksperimenta! üks esimesi paiku, kus kunstnikuna üles astutakse. Tegijad on noored, alles otsivad oma häält ja katsetavad loominguga. Töödes rõhutakse paljuski üldtuntud tõdedele, sageli noorusliku naiivsuse, ent ka trotsiga. Ehkki mõneti annab just lihtsustatus teostele isikupärase noodi, naivistliku, puhta ja värske vaimu.
Taieseid saatvaid tsitaate lugedes, mida sai teha näiteks kunstihoones, kohtab nii lihtsakoelisi kui hämmastava läbimõeldusega esitatud töid. Eksperimenta! ongi koht, kuhu minna otsima üllatusi, avastama teoseid, mis teiste seast oma küpsuse või visuaalse eripäraga silma paistavad. Siinkohal keskendungi teostele, mis teiste seas rohkem silma jäid. Ehkki löövaid leide oli rohkem, kui trükimusta mahutada saaks.
Pöörame kõigepealt pilgu triennaali peanäituse poole. Kunstihoones avatud «Lõhates majandust» toob kokku kümne riigi kunstnike tööd ning laotab vaataja ette kollaaži sellest, milline on noorte kunstnike arusaam majanduslikest protsessidest. Üks silmapaistvamaid teoseid kunstihoone valikus on noore läti kunstniku Alina Pūce «Aja struktureerimine», mis pälvis ka Eksperimenta! auhinnažürii tähelepanu.
Töö ja aja suhet käsitlevas installatsioonis on külastaja silme ette asetatud mitu riiulitäit eri värvidega täidetud purke. Viimastele on kleebitud kirjad, nagu näiteks: «Sleeping 31%», «Eating 6%», «Work 16%», «Self-Education 8%», «Socialization 20%» jne. Samal ajal laiutab seinal küsimus «Kas me kulutame piisavalt aega tegevustele, mis toovad me halli igapäevaellu eredaid värve?».
Ehkki küsimus ise on veidi trafaretse maiguga, on koguteostus lihtne ja kõnekas. Pealegi annab vaba aja mängu toomine ainest põgusaks kultuurifilosoofiliseks mõttemänguks. Kultuuritööstuse teooria järgi on meie vaba aja veetmise viisid võrsunud just kapitalismi rammu pealt. Kaheksatunnine tööpäev oli see, mis tõi vajaduse ja võimaluse õhtutundidel teleri ees auru välja lasta. Tänapäeval on olukord sarnane. Teleri on lihtsalt asendanud teised ekraanid ja ühendus on muutunud pidevaks.
Pūce teos on ka teiste rakursside alt analüüsitav. Antropoloogilist ja uurimuslikku alatooni sisaldav «Aja struktureerimine» annab võimaluse vaadata purke teatava enesekriitilisusega, mõeldes näiteks enesearendamisele mineva aja marginaalsusele. Teisipidi võime kurbuse või siis vastupidi, rõõmuga tõdeda, et magamise peale kulub ka kõige väiksema unevajadusega inimesel elu jooksul märkimisväärselt palju hinnalist aega. Nii et kui meid miski muu ei ühenda, siis parajad unekotid oleme kõik.
Võimatu oleks mööda vaadata Maria Tõnisbergi ja Krete Roopõllu ühistööst «Kes ma olen?». Peeglitest kokku pandud poolkaar on kõnekas mitmel põhjusel. Ühelt poolt annavad peeglitele kleebitud iroonilised tsitaadid – «I don’t make my own money yet» («Ma ei teeni veel ise raha») või «I can't afford a healthy lifestyle» («Ma ei saa lubada tervislikku elustiili») – võimaluse näitusekülastajal peeglisse vaadata ja endale sobivat tsitaati piieldes ehk ka eneseirooniliselt muiata. Viimati mainitud tsitaat võib tõenäoliselt ka loomeinimestele «äratundmisrõõmu» pakkuda.
Teisalt kõneleb «Kes ma olen?» oma tähendusvälja kõrval ka kunstis levivatest trendidest. Sarnaselt ülejäänud valdkondadega on ka kunst mõjutatud maailma visualiseerumisest. Nüüdisaegse kunsti populaarsust – publikuni jõudmist – toidab paljuski teose visuaalne «jagamisväärtus». Teisisõnu, kunstiteos, mis paneb ennast pildistama, või veelgi enam – mille ees saab ennast pildistada, satub tõenäolisemalt sotsiaalmeedia ringlusesse ning potentsiaal inimeste meeltes kinnistuda on suurem.
Siinkohal kõrvalepõikena EKKMis kogetud seik hiljutiselt näituselt «(Hüper)emotsionaalne: SINA». Näituse üks väljapanek pakkus võimalust end veidralt riietada ja moevalikud peegli ees telefonimällu talletada. Näitusesaali saabunud noored tormasid kõnealuse teose juurde, hüüdes «See on see koht, kus saab pilti teha». Viimane võib kahtlemata tekitada kahetisi emotsioone. Ühelt poolt tahab külastaja olla aktiivne kogeja, teisalt illustreerib tõik ajastu jõujoonte haardeulatust.
Viimane sillutab teed veel ühele mõttekohale – isegi kui kunst püüab probleemidele tähelepanu pöörata, diskussiooni tekitada, saab ta ikkagi sama probleemi või praktika osaks. Noorte kunstnike võime tabada ajastu olemust ja suuta seda kunsti põimida on aga igati märkimisväärne. Ja mis seal salata, jäädvustasin ka enda eneseiroonilise muige nii EKKMis kui kunstihoones pildile.
Teine tugevalt visuaalset kultuuri iseloomustav väljapanek on läti kunstniku Stefans Pavlovskise «Brändid ja kogemused», mis võtab vaatluse alla noorte brändiharjumused. Raamitud tekstidest käib läbi tugev satiiri noot. Kaubafetišism on sotsiaalmeedia ajastul võtnud uued mõõtmed.
Viimasele viitab ka Pavlosvkis. Ehkki sotsiaalmeedia pole enesestmõistetavalt ainus stiili jagamise koht. Eksisteerib ka vana hea tänav. Nii viskab Pavlovskis nalja ka näiteks skandinaavia tänavastiili üle, kurtes valgete ketside, mustade teksaste ja valgete t-särkide üksluisust. Väljapanekust võiks õhku jääda kõnekas küsimus: «Miks meile meeldib olla ühtemoodi?»
Liikudes kunstihoone saalidest väljapoole, mida ka Eksperimenta! külastaja kindlasti teha võiks, leiame end kunstihoone galeriist, kus laiutab «Berliini vanakraamiturg. Võimalik minevik». Berliinis tehtud projektist välja kasvanud näitus toob meieni kirbuturgudelt ostetud esemed, haarates vanakraamiturgude ja tolmuste antikvariaatide nostalgilist aurat. Teiste seas näeme pisikesi portselannukke, vana kella, Elvis Presley vinüüli.
Iga näitusesaali toodud eset saadab nii ajalooline kirjeldus kui hüpotees, kellele ese kuuluda võinuks. Välja pakutud lahendused on seejuures silmatorkavalt hästi läbimõeldud ja osati rahva ajaloolise mäluga põimunud. Oli nukk sõja eest põgeneva tüdruku või vana naise oma, kes nukku kapimademel hoides talletas nõnda ka oma lapsepõlve?
Eksperimenta! pakub teisigi võimalusi sisemiseks poeesiaks. EKA galeriis luuletuste konstrueerimine on igati inspireeriv, samas hea näide kunstipubliku kaasamisest. Eksperimenta! on eeskätt noortelt noortele ettevõtmine, ent tegelikkuses leiab iga avatud külastaja teoseid, mille ees seisatada ja mõtiskleda. Ehkki valikus on ka tõsiseid, võiks isegi öelda morbiidseid töid, jääb tervikuna kajama ikkagi värvikirevus, noortele omane lõbutsev elujaatus. Tõsi, teoste sõnumid on lihtsad, ent üha keerukamaks muutuvas maailmas võib ka lihtsust pidada omaette kunstiks.
***
Rahvusvahelise koolinoorte kaasaegse kunsti triennaal Eksperimenta!
Tallinna Kunstihoones, kunstihoone galeriis, Tallinna Linnagaleriis, Eesti Kunstiakadeemia galeriis, Fotomuuseumis ja SOKOS hotell Tallinna konverentsikeskuses kuni 3. detsembrini