«Pihtimus»: tasane kulgemine Gruusia mägikülas

Hetk režissöör Zaza Urushadze filmist «Pihtimus». Kandvates rollides Sophia Sebiskveradze ja Dimitri Tatishvili. Foto: Kaader filmist

«Mandariinide» režissööri Zaza Urushadze uus draama «Pihtimus» on heas mõttes vanamoeline linalugu, mis kulgeb lõpuks siiski ootamatus suunas.

• «Pihtimus»
• Režissöör Zaza Urushadze, osades Dimitri Tatishvili, Sophia Sebiskveradze, Joseph Khvedelidze
• Gruusia-Eesti 2017
• Kinodes alates 27. oktoobrist, kestus 89 minutit

Kui parima võõrfilmi Oscarile kandideerinud «Mandariinid» oli rohkem Eesti kui Gruusia filmi nägu, siis samuti Eesti ja Gruusia koostöös tehtud «Pihtimus» on ikka läbi ja lõhki Gruusia film. Grusiinide tehtud ja näideldud, ka tegevus toimub ühes Gruusia külas. Eesti panustab sedapuhku heliloojaga (Sten Šeripov), terve filmi täieliku helindamise ja üleüldse postproduktsiooniga. Kaasprodutsent on taas Ivo Felt.

Rahulikult, lausa rutiinselt kulgeva draama keskmes on väikesesse mägikülla vaimulikuks saabuv isa Giorgi, kes hakkab külarahva kirikusse meelitamiseks igal õhtul filmiklassikat näitama. Kirikut kujutab lavastaja filmis üllatavalt positiivselt, suisa rahvavalgustuslikult: kirikust saab külaelu epitsenter, koht, kuhu külarahvas rõõmsameelselt koguneb. Just tänu kirikule jõuab inimesteni kultuur, mis avardab nende maailmapilti.

Avaõhtul on kavas komöödia «Džässis ainult tüdrukud» Marilyn Monroega. Kirikuisa saab külarahvalt teada, et Monroega sarnaneb kohalik muusikaõpetaja Lili, kellel pole kirikusse ega filmiõhtule asja olnud. Isa Giorgi ja Lili aga saavad aina lähedasemaks ning tutvus naisega viib hingekarjase silmitsi ootamatute vastasseisudega, milles tekkivatele küsimustele pole lihtsaid vastuseid.

Hetk režissöör Zaza Urushadze filmist «Pihtimus». Kandvates rollides Sophia Sebiskveradze ja Dimitri Tatishvili. Foto: Kaader filmist

Kui «Pihtimus» oleks film noir, võiks see naine olla klassikaline femme fatale – tapvalt kaunis ja salapärane olevus, kellest saab peategelasele vältimatu otsetee kindla allakäiguni.

Siiski ei kulge käsikiri nõnda prognoositavas suunas, kui võiks kõige eelneva põhjal oodata. Lõpuks on aga ikkagi õhus klassikalised teemad: sõna sõna vastu, kogukonna ühtehoid ja hukkamõist, aus ülestunnistus ja pagendus, vastutus ja otsustus. Lootus inimkonna headusesse küll ei kao, ent lööb pärast eetiliste dilemmadega silmitsi seismist pisut vankuma.

Ka Urushadze paljukiidetud ja -tunnustatud «Mandariinid» oli nii ülesehituselt kui käsitluslaadilt klassikaline, kohati suisa vanamoeline film: see oli heas mõttes rutiinne ja ootuspärane vaatamine, mis rääkis huvitavat ja inimlikele väärtustele tuginevat lugu veenvate näitlejatega. «Pihtimuse» kohta võiks sama öelda – peamine vahe seisneb eestlase jaoks lihtsalt selles, et siin on kõik näitlejad meile võõrad ning eesti keelt ei kuule.

Ja veel üks tilk tõrva meepotis. Pooleteise tunni pikkune draama saab lihtsalt järsku otsa. Kui lõputiitrid hakkavad alt üles kerima, tahaks veel kümmekond minutit edasi näha, mis peategelasega edasi saab, kuidas tema probleem ikkagi laheneb. Praegune lõpplahendus jätab otsad lahti. Mõnes teises filmis oleks säärane käik ehk paslik, ent siinkohal ihkaks ikkagi konkreetseid vastuseid. Võib-olla aga annabki just see põhjust koduteel kaaslasega muidu üsna rutiinset draamat pikemalt analüüsida.