Anna neile vasaraga vastu pead!

«Thor. Ragnarök» Kangelased vikerkaaresillal

FOTO: outnow.ch

Ma olen ammu tahtnud mõnd Thorist kõnelevat filmi arvustades seda Ultima Thule laulust «Muuseas» pärinevat rida kasutada. Selle filmi puhul teen seda aga mõnes mõttes jõuga, sest juba üsna filmi alguses kohtab Thor tegelast, kes tema kuulsa vasara Mjölniri puruks pigistab nagu laps beseeküpsise.

  • «Thor. Ragnarök» 2017
  • Režissöör Taika Waititi, osades Chris Hemsworth, Tom Hiddleston, Cate Blanchett, Jeff Goldblum jt
  • Kinodes alates 27. oktoobrist, kestus 130 minutit

Oh, kuidas mulle meeldib see, kui mõnele indilavastajale, praegusel juhul Taika Waititile antakse kätte 180 miljonit dollarit, lugu juhmivõitu koomiksikangelasest ja öeldakse: mine nüüd ja mängi. Kas teile meeldis tema vampiiriparoodia «What We Do in the Shadows» (2014)? Just samasugust nihestatud huumorit pakub ta ka uues Thori-filmis.

Minule on see Skandinaavia kõuejumalast Marveli tegelane alati üsna igav tundunud. Küllap on selles süüdi eelnenud kaks Thori-filmi, mis paistsid silma erakordse tuimuse ja üheülbalisuse poolest. Aga Waititi versioon samast superkangelasest meenutab hoopis «Deadpooli» ja «Galaktika valvurite» parimaid hetki.

Sisu siin muidugi eriti pole. Kõige üldisemalt on tegu Skandinaavia jumalate asupaiga Asgardi troonitüliga, kus, nagu sel puhul kombeks, veresugulased omavahel kisuvad. Väga uhke rolli teeb Cate Blanchett surmajumalanna Helana. Minu mälu järgi oli tema nimi siiski Hel, sama nime kandis maailmaosa, kus ta resideeris ja valitses nende surnute üle, kes ei pääsenud Valhallasse, Asgardis asuvasse surmajärgsesse Odini halli. Viimane oli reserveeritud vapratele sõdalastele. Odinil on Skandinaavia mütoloogias üldse tugev side surmaga. Aga see kõik ei puuduta meelelahutuslikke koomuskifilme, andkem neile rohkem vabadust.

«Thor. Ragnarök». Kohe näha, et vanad sõbrad.

FOTO: outnow.ch

Kahes stseenis, kohe filmi alguses ja lõpulahingus, kasutatakse tegevuse ilmestamiseks Led Zeppelini 1970. aasta laulu «Immigrant Song», mida peetakse – ilmselt õigusega – Zepi vaata et ainsaks naljalauluks. Tõepoolest, võrrelge laulu pealkirja selle sõnadega ja iroonia saab mõistetavaks. Täpselt samasuguse irvega läheneb Waititi oma tegelastele ja tegevusele.

Mind jäi kummitama üks asi: filmis on stseen, kus valküürid oma tiivulistel hobustel vaenlast ründavad. Mis siis, kui Waititi oleks selles kohas helitaustana kasutanud Richard Wagneri ooperist «Valküürid» pärinevat «Valküüride lendu»? Mäletatavasti kõlas see lugu Francis Ford Coppola 1979. aasta filmi «Tänapäeva apokalüpsis» stseenis, kus Ameerika kopterid VietCongi küla ründavad. Kas see oleks olnud liiga palju üle võlli? Kogu ülejäänud filmi tonaalsust arvestades, arvan, et ei.

Mõnusa dueti moodustavad jumal-vennad Thor ja Loki, vastavalt Chris Hemsworth ja Tom Hiddleston. Varasemate filmidega võrreldes on nende suhtlemises rohkem aasimist ja vastastikust pullitegemist. Eriti Loki avaneb selles loos trikster-jumalana. Lõbusas rollis astub linale Jeff Goldblum meelelahutusplaneedi diktaatorina, kes end tagasihoidlikult Suurmeistriks nimetab. Waititi teeb ise ka sõnalise kõrvalrolli, andes oma hääle kivist revolutsioonikangelasele Korgile, ühele kõige koomilisemale tegelasele kogu filmis. Anthony Hopkins Odinina aga tundub pigem raisatud ressursina.

«Thor. Ragnarök». Cate Blanchett surmajumalannana.

FOTO: outnow.ch

Kui te tingimata tahate sellest filmist ka tõsist nooti leida, siis võiksite võrrelda mainitud Suurmeistri valitsetavat planeeti Sakaraani praegusaegse lääne ühiskonnaga. Prügimägi Saatana Anuse all, kuhu pudeneb kõik kasutu, mõttetute gladiaatorivõitluste areen. Võrreldes juugendlikult lääge Asgardiga on see psühhedeelne maailm visuaalselt nauditav ja huvitav. Marveli koomiksiuniversumi ekspertidel tasub tähele panna hiiglaslikke näokujutisi Suurmeistri tornpalee välisseintel: need on kõik koomiksikangelased, võiks arvata, et Suurmeistri esivõitlejad enne Hulki. Waititi on öelnud, et üritas koomiksikunstniku Jack Kirby stiili kinolinale tuua, ja see on hästi õnnestunud.

Nagu ikka Marveli filmide puhul, jaguneb publik filmi lõppedes kaheks. Ühed hüppavad kohe tiitrite ilmudes püsti ja kablutavad saalist välja. Sellega segavad nad  teist, teadlikumat osa vaatajatest, kes teavad oodata pärast tiitreid tulevat lisaklipikest. Kui vajate paari tundi elutervet eskapismi ja ajupuhkust, minge ja vaadake. Ja oodake see lisaklipike ka ikka ära.

Tagasi üles