Kunstist ja poliitikast Cate Blanchetti moodi

Cate Blanchett mängib filmis «Manifesto» 13 erinevat inimest, mõnda koos endanäolise nukuga

FOTO: Kaader filmist

Cate Blanchett mängib filmis «Manifesto» 13 inimest ja seda tuleb kindlasti vaatama minna!

«Manifesto»

Režissöör Julian Rosefeldt.

Osades Cate Blanchett, Erika Bauer, Ruby Bustamante

USA 2017

Ekraanil alates 27. oktoobrist, kestus 1 tund ja 35 min

Kanada kultuslavastaja David Cronenberg väntas 1980. aastatel provokatiivse draama nimega «Dead Ringers», kus näitleja Jeremy Irons tegi ühe elu parima rollisoorituse, kehastudes günekoloogidena töötavateks identseteks kaksikuteks. Cronenberg on tagantjärele meenutanud, kui keerukas oli leida meest, kes söandaks kehastada günekoloogidest kaksikvendi, sest enamikule näitlejatele tundus niisugune topeltroll tavatu ja riskantne.

«Dead Ringers» pole kaugeltki ainus Cronenbergi film, kuhu režissööril on olnud raske leida peaosatäitjat. Me küll eeldame, et meie aja kuulsaimad näitlejad otsivad entusiastlikult suuri väljakutseid ning tahavad end igal võimalusel proovile panna, ent Cronenbergi sõnul pole see kaugeltki nii.

Kui juba kahe inimese kehastamine ühes linateoses nõuab näitlejat, kes on tõesti bravuurne, siis kuidas oleks 13 inimesega? Kes oleks sedavõrd kartmatu?

Minu armastus praeguseks kaks Oscarit võitnud näitlejanna Cate Blanchetti vastu algas ligikaudu kümme aastat tagasi, kui mu isa tuttav laenas mulle kogumiku kõigi Jim Jarmuschi filmidega, nende seas mustvalge «Kohv ja sigaretid» (2003) – seeria lühikesi anekdootlikke lugusid tuntud inimestest, kes istuvad kohvikus ja ajavad omavahel juttu.

Ühes lõigus nimega «Cousins» mängib Cate Blanchett nii iseennast kui enda fiktiivset nõbu Shellyt, tumedajuukselist kombetut maatüdrukut, kes elegantset Cate’i tema kuulsuse ja rikkuse pärast kadestab. Ehkki stseen kestab vaid kümme minutit, on see üks tänini üks võluvamaid etteasteid Cate Blanchettilt, kes kehastub korraga kaheks üksteise vastas istuvaks sugulaseks.

Cate Blanchetti rolle filmis «Manifesto».

FOTO: Manifesto

Näiteid sellest, et Blanchett ei karda väljakutseid, leiab veelgi. Näiteks mängis just tema Todd Haynesi ainulaadses filmis «Kus on Bob Dylan?» ei kedagi muud kui Dylanit ennast. Dylanit kujundlikult portreteerivas eksperimentaalses filmis, kus muusikut kehastas ükshaaval tervelt kuus näitlejat, saigi ülesandega kõige meeldejäävamalt hakkama Blanchett, murdes täielikult niinimetatud soolise barjääri ning tõestades, et kuulsat meesartisti võib kõige veenvamalt mängida naine.

Plaksumaisikinos on praegu võimalik näha Blanchetti mängimas sõjakat Helat uusimas Marveli seikluses «Thor: Ragnarök», ent peenema maitsega filmisõbral tasuks tähelepanu suunata hoopis vormiliselt väga ebatavalisele kunstifilmile «Manifesto», mis intellektuaalse sisu kõrvalt tõestab Blanchetti mitmekülgsust ja pealehakkamist. Saksa kunstniku ja kineasti Julian Rosefeldti loodud filmis, mis sai alguse lummuslikust kunstiinstallatsioonist, esitab Blanchett monoloogiliselt ükshaaval radikaalseid manifeste, kehastudes ühtlasi enam kui tosinaks erisuguseks tegelaskujuks, sh kooliõpetajaks, kerjuseks, punkariks, uudistelugejaks jne.

Rosefeldt lavastas auhinnatud näitlejannaga terved stseenid, mille olustikud vahelduvad ja vastavad nii igale Blanchetti tegelaskujule kui esitatud manifestile. Kui esialgses kunstiinstallatsioonis mängisid Saksamaal üles võetud stseenid 13 ekraanil ühekorraga, luues omamoodi kakofoonia, siis filmiversioonis esitatakse stseenid ükshaaval ning moodustubki pooleteisetunnine tervik. Nagu manifeste, leidub ka keskkondi filmis erisuguseid – nii naturalistlikke kui ulmelisi.

Cate Blanchett filmis «Manifesto».

FOTO: Kaader filmist

Kui see, et ronkmustadega juustega tätoveeritud Blanchett tõmbab punkarite peol rahulikult suitsu või blondide juustega Blanchett teeb paduvihma käes uudistesaatele reportaaži, ei tundu küllalt pilkupüüdev, siis valgesse kostüümi mähitud Blanchett, kes siseneb massiivsesse helikindlasse ruumi, mille keskel kõrgub kangesti Kubricki meistriteost «2001: Kosmoseodüsseia» meenutav süsimust objekt, köidab küll tähelepanu.

Visuaalselt on stseenid seejuures kooskõlas ettekandmiseks valitud manifestidega – kirjeldatud futuristlikus ruumis viibides kõlab kunstnik Kazimir Malevitši suprematismi manifest. Lisaks Malevitšile kuuleb kameeleonliku Blanchetti suust manifeste ka Marxilt ja Engelsilt, Claes Oldenburgilt, isegi filmitegijatelt, nagu juba eelpool mainitud Jim Jarmusch ja Lars von Trier. Nagu deklaratsioonide Rootsi laud.

Vaatamata sellele, et sisulises plaanis on tegemist väga konkreetse ühenaisesõuga, ei mõju «Manifesto» pretensioonika ja pealetükkiva teosena, mis kõlbab ainult prille kohendavatele haritlastele. Tõsi, «Manifesto» on hiilgavalt külluslik eksperiment, mis võib esimesel vaatlusel hoomamatu tunduda, ent Rosefeldtil ja Blanchettil on tandemis õnnestunud luua tahedast materjalist ka midagi ootamatult meelelahutuslikku. Väärt vaatamist ainuüksi põhjusel, et see on vaheldusrikas demonstratsioon ühe meie aja andekaima näitlejanna võimetest.

Tagasi üles