Olev Remsu: Tean, mida tähendab ütlus, et nostalgia võib tappa

Olev Remsu 2012. aastal oma lapsepõlvelinnas Tartus. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Täna tähistab oma 70. sünnipäeva eelkõige kirjaniku ja publitsistina tuntud Olev Remsu, kes on pidanud oma pika elu jooksul kümneid ameteid, reisinud enam kui poolesajas riigis ning kirjutanud kümneid raamatuid ja sadu artikleid. Minu vestlus temaga leidis aset paar päeva tagasi elektronposti vahendusel.

Mina tean teid eelkõige tekstide kaudu kui kirjanikku ja publitsisti. Kui suure osa moodustavad need valdkonnad teie tegemistest ja eneseteostusest?

Üheksa ametit, kümnes nälg… Mida teha, kui põed totaalset rutiinitalumatust? Ikka hüpled siia ja sinna, koos möödapääsmatute tagajärgedega. Arvan, et mu kutsumus on mööda ilma ringi hulkuda. Nii mööda reaalset kui ka vaimset ilma. Ja miks mitte teha parimatest muljetest ülestähendusi? Nõnda need tekstid tulevad, nii vähem kui ka rohkem väljamõeldised. Jah, kirjutamine on kujunenud põhitegevuseks.

Teie tekstimasin töötab endiselt – ja võib vist öelda, et kasvavalt – kõrgetel tuuridel. Millest selline suur ja pealtnäha vaibumatu väljendusvajadus?

On grafomaanikski tituleeritud… Kas «Inimlikus komöödias» polnud mitte 137 osa? Arvan, et joon Balzaciga umbes võrdselt kohvi, ent teksti osas annab veel kõvasti minna.

Ma ei oskagi muud teha kui kirjutada. Ära on jäänud filmiloengute pidamine, giidiotsi on ka kasinamalt, tähendab, et aega on priskelt käes ning kuidagi peab selle sisustama. Mul on oma arusaamine maailma asjadest, julgen seda ka kuulutada, tahtmata kellelegi meeldida või kartmata kelleltki sugeda saada. Seda arusaamist olengi püüdnud seletada, küll otseütlemisega publitsistikas, küll kujundlikumalt proosas, enda meelest päris teaduslikult «Filmidraamatehnikas».

Mulle oli päris ootamatu see, et sõnavabadus toob endaga kaasa tohmaka arulageduse, teadliku petmise ja salakavala umbluutamise suureviisilise leviku. Õnneks võib seda vabadust kasutada ka nende koleduste kummutamiseks. Arvan, et südametunnistusega inimeste hooleks olgu tobeduste paljastamine. Samuti see, et kultuur ei upuks meelelahutusse.

Kas teie arusaama maailma asjadest annaks siinse intervjuu tarbeks mõnda lausesse üldistavalt kokku võtta?

Arvatavasti on maailm siiski tajutav, kaunis suure tõenäosusega võime väita, et meie meeleandmed välismaailma kohta vastavad enam-vähem tõele, et see, mida näeme, peaks olema see, mida näeme, ning see, mida puudutame, peaks olema see, mida puudutame. Skeptik tasub olla üksnes kultuurifaktide suhtes, kuigi ka nende küsimärgistamise ja kummutamisega – mida teevad vandenõuteoreetikud – tuleb olla ettevaatlik.

Ma arvan, et isikute osa ajaloos pole kuigi oluline, romantikuhing meie sees armastab suured juhid suureks puhuda. Jah, niisugused nähtused nagu Napoleon ja Hitler tõestaksid justkui vastupidist. Mõlemad diktaatorid on minu jaoks pika miinusmärgiga, ajalugu vaatan ikka Londoni pilguga, seda muidugi Eesti pilgu järel.

Väga palju sellest, mis oli eile ja mis on täna, on jumala paratamatus. Me võime olnut ja olevat hinnata nii või naa, kuid peamine oleks tõdeda: kuidagi teisiti see olla ei saanud ega saagi. On, nagu on. Arvan näiteks, et valitsustest ei sõltu suurt midagi. Väikesi segadusi ja skandaale korraldada nad muidugi suudavad, ent otsustavamad asjad kujunevad ise inimestest sõltumatult.

Kui keegi lubab olukorda muuta, siis ta valetab meelega või on muidu lihtsameelne. Juhtide lühiajaline populaarsus masside hulgas viib katastroofini. Pikaajaline suhteline stabiilsus, nagu anglosfääri maades, näitab seda, et ollakse õigel teel.

Veel arvan, et kõik ideoloogiad – kaasa arvatud usk ja rahvuslus – peaksid levima alt üles. Kui rääkida ainult viimasest 70 aastast, siis loomulik rahvuslus oligi meil allpoolne meeldiv nähtus, selle kaunimateks õiteks sirgusid elementaarse tegutsemisvabaduse tulles Muinsuskaitse Selts, ERSP, proto-Isamaa jt.

Kui rahvuslust surutakse ülalt peale ja tahetakse sellest teha riigiideoloogia, siis on tegemist fašismiga. Teame küll, kuhu sedaviisi jõuti. Mitte ainult Itaalia ja Saksamaa näite puhul, vaid tervest maailmast võib leida mitukümmend riiki, kus marsiti tõrvikute all ning oldi veendunud oma sajaprotsendilises õigsuses. Tulemus – häving. Nagu nõukogude ajal võisime näha kaasajooksikuid komparteiga, nii näeme nüüd kaasajooksikuid katsega tekitada fašismi.

Ülaltpoolt peale surutud usku meil õnneks ei ole, kuigi mõni kleerik käitub nõnda, nagu esindaks ta riigikirikut. Ülaltpoolt kehtestatud moraal toob silmakirjalikkuse ja puritaanitsemise, need muudavad ühiskonna salakavalaks ja alatuks. Ei tohi määrata, milline armastus on lubatud ja milline mitte. Laskem asjadel minna nõnda, nagu need lähevad. Sekkumine tähendab vaid proovi panna maksma oma ego, mitte maailma parandamist.

Tõe leidmine on kole keeruline, ent valetaja tabamine kaunis lihtne. Kui kellegi ainus argument on selline, et teised kõik valetavad, teised kõik on halvad, ainult mina kuulutan tõtt, ainult mina olen hea, siis tema ongi valetaja ja halb.

Keda te peate oma mõttekaaslasteks?

Esteetika ja mõtlemise vallas minevikumeestest ehk Gustav Suitsu, Jaan Oksa, tänase päeva mõjutajatest vahest Andres Ehinit. Võib-olla algas nüüd igavese rahu paigas hirmsa raginaga ringipööramine... Nagu näete, on kõik kolm vasakpoolsed, esimene koguni Eesti Töövabariigi idee autor, kuulus ESRPsse. Ainuke partei, kuhu mina olen astunud, on ERSP.

Ühiskonnaelus pean vaimuvendadeks kõiki inimesi, kes suudavad maha suruda emotsioonid, lähtuvad adekvaatsest maailmapildist, peavad loogikat ning tuginevad oma järeldustes põhjuse-tagajärje-ketile.

Teie hiljutine neljas paksus köites ilmunud Tartu triloogia oli kogumahult ligemale paar tuhat lehekülge. Kas see on eesti kirjanduse ajaloo seni mahukaim teos? Või jääb napilt alla Kalle Käsperi «Buridanidele»?

Kas tõesti on pretendent mahukusetšempioni tiitlile? Ma olen teisi ikka tagant tonkinud – ei tohi midagi sotsiaalset ja rahvuslikku jätta ainult enda teada, see oleks pahategu meie kollektiivsele mälule. Hruštšovi-aegne Supilinn oli (on) mul tõesti peos.

Usun, et see oli vastutustunne, mis ärgitas mind kõike raamatusse raiuma. Kavatsesin teha triloogia, ent kui hakkasin lõpetama, mõistsin, et lugematu hulk muljeid-mälestusi-infot jääb üle, nii tuli kolmas osa kaheköitelisena. Oleks, et keegi loeks! Ja kui ei loegi, siis…

Uku Masing oskas 70–80 keelt. Enamiku keeli oli ta oma peas pannud riiulile, need ei olnud aktiivses kasutuses, ent kui vaja läks, oli tal lihtne riiul lahti tõmmata ja näiteks Lihavõtte (Rapa Nui) saare rongorongo keel kasutusele võtta. Tahaksin, et keegi otsib kunagi Supilinna-tekstid (ja teisedki) näiteks raamatukogust üles ning see lootus teeb meele lahedaks. Peaasi et oleks, mida otsida!

Kas Tartu romaanitsükkel, milles räägite oma lapsepõlve- ja tudengiaastate Tartust, on teie isiklik «Kadunud aega otsimas»? Ning kui jah, siis kas selle kirjutamine viis mingite valgustavate leidudeni – kas isiklik minevik paistis läbi ilukirjanduse vormi filtreerituna kuidagi teistmoodi?

Kui lased oma lapse- ja pubekaea silmade eest läbi, siis kaevad ikka mälust välja midagi, mis oli sügaval peidus unustuste lademe all. Paned kirja, ja enam ei torgi. Olin oma tänavalt ainus, kes keskkooli lõpetas. Ja ikkagi ütlen, et mul olid head ja helged uulitsasõbrad.

Supilinna päevadel mõni aeg tagasi torkas üks ea- ja uulitsakaaslane: sinust, Olev, polnud asja! Vaadake, juba paariteistkümnesena jäin ma piigadele silma. Uhke tunne, paneb kirjutama, fantaseerima sedagi, mis oleks olnud, kui oleks olnud asja…

Praegu vaieldakse, kuidas hinnata nõukogudeaegset lapsepõlve. Tänaval nõukogude korda polnudki ning tänav oli tähtsam kui kool. Meie mängud – trifaa, kull, nuga, pada, vaks, pitka (viimased kolm on kopikamängud) jne – pärinesid tsaariajast, mitte ükski sotsiaalne kannapööre polnud neile mõjunud ning seda enam olime neist innustunud. Ma oskaksin kõiki neid mänge praegugi ette näidata, nii et mu mäluniit ulatub tsaariaegagi.

Kas sellele jõgiromaanile on veel mingil kujul lisa tulemas?

Kirjandusena mitte, kuid ääri-veeri on juttu tehtud filmitegemisest. Muidugi tahaks, et see saaks teoks. Arvan, et Supilinnale taustana on ühest ülesvõtmisest («Supilinna salatselts» – toim) veel vähe.

«Haapsalu tragöödia», mis võitis 1998. aastal Eesti Kultuurkapitali aasta proosaauhinna, on teie seni hinnatuim teos. Kas see on teie parim teos ka teie enda meelest?

Kahe peale Kaur Kenderi romaaniga «Iseseisvuspäev». Ma tean üsna palju inimesi, nii kirjandusproffe kui ka argilugejaid, kes arvavad nõnda. Ikka küsitakse, kus on teine osa. Esimene ja kolmas on kaante vahel, teist ei soovi keegi avaldada. Ma ei oska ise hinnata, ma mäletan ainult, kui õnnis ja vaba tunne oli seda kirjutada. Ei mingit hambad ristis ponnistamist, sulg lippas nagu noor jumal.

Kas hambad ristis kirjutamist on olnud palju?

Ajakirjaniku ja stsenaristina on olnud, prosaistina enda teada mitte. Vahel kirjutad end kinni, peaksid laua tagant tõusma ja minema välja matkaradu nautima, jalgrattaga tiirutama või basseini ujuma. Kui ei raatsi seda teha, siis hiljem selgub ülelugemisel, et paljutki tuleb kustutada. Hea, kui selgub. Aga mis siis, kui kriitiline meel hajub ega selgugi?

Kui peaksite oma mahukast proosaloomingust soovitama puhtalt lehelt alustavale lugejale kolme teost, siis millised need oleksid?

«Homne karikakar», Ungern-Sternbergi lood ning edasijõudnuile kaelamurdmiseks ehk ka «Kurbmäng Paabelis».

Minu hinnangul segunevad Olev Remsu romaanides harmooniliselt autori fantaasia, ajaloohuvi ning nostalgia mineviku teatud sündmuste, isikute ja aegruumide vastu. Kuidas see vahekord teie poolt vaadates paistab?

Oo, tänan. Ise pean oma nõrgimaks küljeks kasinat sõnavara ja kannatamatust. Kord tuleb väljendusoskusest puudu, siis jälle tüdined ära, viimast just eriti täpse sõna otsimisel. Tean, mida tähendab ütlus, et nostalgia võib tappa. Teinekord käin läbi kohad, kus kunagi sai elatud või muidu oldud. Süda tõmbub pingule, tundub ülekohtusena, et need ajad on pöördumatult läinud. Ei jäägi muud üle kui säilitada need tekstis. Fantaasiat on mul ehk ülearu. Ajalugu? Käin ujumas. Kõik, kes seda teevad, teavad, et basseinipikkuste lugemine läheb ikka segi. Mina teen meetritest aastaarvud, arvestan nii: ahaa, Jüriöö ülestõus oli ära, varsti tuleb Liivi sõda.

Mulle on teie raamatuid lugedes jäänud mulje, et kujutatava ajastu edasiandmine on teile hästi oluline. Teksti kohatine detailitihedus paneb arvama, et olete kroonik, kes teeb oma tööd tagantjärele kirjaniku rollis...

Juba Platon ja Aristoteles teadsid, et põhimõtteliselt on kahte liiki kunsti: mimeetilist ja mitte-mimeetilist. Esimene jäljendab elu ja reaaliaid, teisele ei lähe need korda. Esimest viljeldes peaks lugejas looma kohalolekutunde, seda olengi püüdnud teha.

Tänapäeval armastatakse kümnendeid tagantjärele üldistavalt teatud iseloomuomadustega varustada ning omavahel võrrelda. Teie teadlikus elus on neid olnud peaaegu seitse. Kuidas need teile paistavad? Kas elu on läinud – nagu üks riigijuht teie nooruses kasvava lootusega tõdes – järjest paremaks ja lõbusamaks?

Olin viiene, kui Stalin suri, mind usaldati lasteaias ning pandi koos teise põngerjaga suure juhi portree alla auvalvesse. Ma ei mäleta põhjust, kuid meie puhkesime seal naerma. Oli lõbus küll. Meie vanematele tehti noomitus, kodus oli ema päris hirmul. Nüüd viiakse ära! kartis ta. Isa lootis, et tuleb demokraatia ja ei viida. Mõlemad eksisid.

Mina võiksin endale õlale patsutada ja ennast kiita: juba viieselt olin ma õigel teel! Hruštšovi ajal julgeti teha suu lahti, Brežnevi valitsemise esimestel aastatel (kuni tankideni Prahas) veel rohkem. Siis hakkas valitsema teadmatus, mis tekitas hirmu. Igaks juhuks vaikiti, ehkki ka nendega ei juhtunud midagi, kes rääkisid brežnevistliku marasmi ajal lõbusalt anekdoote.

Gorbatšovi ajal töötasin ma teist korda Sirbis ja Vasaras, peatoimetaja oli siis Ilmar Rattus. Olen senini uhke, et meie vedasime perestroikat, vabariigi aastapäeval avaldasime esiküljel isegi «Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele» ja Konstantin Pätsi paraadportree. See oli õudselt ilus aeg. Toimetuses valitses kogu aeg öiste laulupidude meeleolu, lehe tiraaž kasvas 90 000ni. Usun, et see oli minu kui ajakirjaniku tippaeg.

Kas teil on aastate jooksul olnud põhjust pettuda praeguses Eesti Vabariigis – selles kapitalismi ja demokraatia oaasis?

Pensionäri vaesus on trööstitu, kuid seda korvab teadmine salaunistuse täitumisest – iseseisvuse taastumisest. Kõik katsed seada sisse ühiskond, mida ei tiriks ahnitsemine, on seni lõppenud katastroofiga. Seni… Imeviisil on mõnel pool, näiteks Rootsis, suudetud see ahnitsemine pihtide vahele võtta, nii et kõigil on hea, ka ahnitsejatel.

Kuidas iseloomustate oma viimast teost, tänavu sügisel ilmunud lühiromaani «Väikelinna baabad»? Kui mitu teie varasemat teost on olnud suhteliselt väljavenitatud, siis mõjub see vastupidiselt kuidagi kokkusurutuna...

Ei tahaks enda kohta uskuda, et lõpetan viimaks peaga vastu müüri jooksmise ning kohanen aja nõudmistega. Aga mine tea…

Millise teose kirjutamisega ravite praegu oma totaalset rutiinitalumatust? Ja mis on veel plaanis?

Hakkan lõpetama üht jutustust ülikooliajast. Plaanis? «Filmidraamatehnikat» trükki toimetades sai tekstist välja võetud kõik näited, mis puudutasid eesti filme. Küllap oleks nende koht eraldi raamatus, mis võiks kanda pealkirja «Eesti filmide dramaturgia». Näis, kas jaksan.

***

Olev Remsu

Sündinud 1.11.1947

Valik olulisi teoseid:

«Homne karikakar» (1976)

«Kurbmäng Paabelis» (1989)

«Ungern-Sternberg – sõjajumal I –II» (1999)

«Haapsalu tragöödia I–III» (2000–2002)

Supilinna triloogia (2012–2014)

«Filmidraamatehnika. Filmide ülesehitusest» (2016)