/nginx/o/2017/10/26/7254463t1hbef6.jpg)
Uku Uusberg ilmus Eesti teatrimaastikule sõna otseses mõttes imelapsena, kui ta sai Saaremaal keskkooliõpilaste teatrifestivalil VI klassi õpilasena eripreemia. Järgnesid auhinnad pea igal aastal, abituriendina pälvis ta ka lavastajapreemia. Toompeale lavastajaks õppima asumisel (2004) räägiti temast nii välimuse, temperamendi kui ka eeldatava andemastaabi tõttu juba kui tulevasest Pansost.
Ka diplomitöö esialgne valik, M. Gorki «Põhjas», oli paljutõotav, ja tollase Ugala teatrijuhi Peeter Tammearuga löödi käedki, kuid viimasel hetkel tuli loobumine – Eesti Draamateater oli pakkunud ahvatlevamat võimalust.
Nii valmiski 2008. aastal lavastus «Head ööd, vend», mille kaasautoriks võttis Uusberg Shakespeare'i. Tunnistan, et minule jäi selle lavastuse mõte hämaraks. Aga Uku oli oma uue tee sellega valinud, mitte ainult töökohana draamateatris (lavastajana alates 2012. aastast), vaid ka nii-öelda autoriteatri vao süvendamisel meie teatripõllul.
Näitejuhtimise mõttes on Uusberg jõudnud pansolikkuseni küll! Kahjuks ei usu ta ikka veel enda kui psühholoogilise teatri lavastaja sünnipärasesse andesse.
Panso kuulsuse asemel paistis ta ihaldavat Moliere'i loorbereid – ise kirjutan, ise lavastan, tihti ka ise mängin! Järgnenud kümne hooaja vältel on Uusberg erinevais teatreis välja toonud 16 lavastust, neist üheksa endakirjutatud tekstile. Kriitikute ja publiku hulgas on edu olnud vahelduv.
Mängulaadi ja ideestiku tõttu kuulutati ta vahepeal kogu uussiiruse kui teatrivoolu loojaks. Kaks viimast aastat on Uusberg lavastajana vaikinud ning tuleb tunnistada, et ta polegi praegu enam noore režii kuumimate nimede seas.
Seda suurem oli ootus «Ivanovi» suhtes, mis pidanuks näitama, kas Kristuse eas mees on jõudnud lavastajaküpsuseni, mida vaieldamatult tõestaks klassikateose kasutamine tõlgendusobjektina, mitte pelgalt montaažilauana. Ja seda veel pärast Maria Knebeli (1971) ja Elmo Nüganeni (1994) suurepäraseid ja väga autoritruid lavastusi Ants Eskola ja Jüri Krjukoviga nimiosas. Paradoks muidugi selles, et valitud klassik ise kirjutas «Ivanovi» Ukust tunduvalt nooremana, 27-aastaselt.
/nginx/o/2017/10/26/7254459t1h0537.jpg)
Olgu kohe öeldud, et sellest lavatusest ajaleheformaadis ja vaid esietendusmulje põhjal kirjutamine on patt. Mitte seepärast, et lavastusest arusaamine vajaks tingimata mitmekordset vaatamist, vaid just näitlejatööde erakordse rikkuse poolest.
Tšehhovi näidendi II ja ka III vaatuse loomisel on lavastaja koos trupiga jõudnud sellise briljantse filigraansuseni, et peale peaosaliste tahaks kogu aeg jälgida ka kõiki kõrvalosatäitjaid. Sellist täiuslikku kohalolekut ning pidevat rollielu, mis on kingitud kõigile lavalolijaile, kohtab väga harva.
Põhiosas on tegemist ülitugeva trupiga, julgen arvata, et targa ning täpse näitejuhita poleks ka Guido Kangur, Aivar Tommingas, Ülle Kaljuste, Harriet Toompere, Mait Malmsten, Raimo Pass ning Ita Evergi jõudnud selliste tõepoolest nauditavate ning vapustavate hetkedeni, mida nad meile lavalt järjepanu kingivad.
Rääkimata noortest, kelle rollid on ju praktiliselt sõnatud, kuid kellelt ei saa samuti pilku lahti, (Pääru Oja vaikset nosimist ikooni kallal võib ennast lausa vaatama unustadagi!).
/nginx/o/2017/10/26/7254455t1h5ff1.jpg)
Näitejuhtimise mõttes on Uusberg jõudnud pansolikkuseni küll! Mis puutub terviklavastusse, siis jääb üle vaid kahetseda, et ta ikka veel lõpuni ei usu enda kui psühholoogilise teatri lavastaja sünnipärasesse andesse ning Tšehhovi loodud täpsete konstruktsioonide mõjusse ja on asunud nii autorit kui ka peaosalisi siiski kohati «järele aitama» seal, kus tuleks neid vaid usaldada.
Režissööril on loomulikult täielik tõlgendusvabadus ja rumal on kriitik, kes lähtub oma «pisuhännast». Räägin vaid asjust, mis just mind kõnealuse lavastuse puhul takistasid katarsiseni jõudmast, teades ja korduvalt teatrisaalis kogedes, et Tšehhovi näidendites on see vaatajat vapustuseni viiv vägi sees.
Ilmselt selles aga pisut kaheldes on Uusberg esimesest hetkest (kui Indrek Sammul Ivanovi rollis käsib meil mobiiltelefonid välja lülitada) otsustanud lavastuses kasutada nii etendamisteatri kui ka läbielamisteatri vahendeid. Tingliku «neljanda seina» kohatine eemaldamine ja flirt publikuga läbib kogu lavastust, kuid paraku ei rikasta seda, vaid lihtsalt katkestab rollide siseelu.
Vaid mõnel hetkel (Sammuli suurepärane III vaatuse monoloog!) võiks sel olla võimendav mõju, kuid vahend on varem juba lörtsitud. Eriti segavana mõjub niisugune võte dialoogide puhul, kui üks osapool suhtleb saaliga, teine aga partneriga.
Saara (Maria Peterson), Saša (Liisa Saaremäel) ja doktor Lvov (Kristo Viiding) mõjuvad lavastuse esimeses vaatuses pilkupüüdvalt ja paljutõotavalt, neil igal oli oma lugu ja oma tõde, millele võis siiralt kaasa elada. Teises vaatuses muutuvad rollid aga plakatlikumateks.
Saaremäelist saab oma kaastunnet armastusena pealesuruv tobuke, Peterson valib oma tippstseeni jaoks vahendiks liigse välise hüsteeria ja Viidingule muutub tema «näidatav» Lvov ilmselgelt üha vastikumaks. Ehk annaks siin etenduste käigus veel midagi muuta ja täpsustada?
Sammulile on teatrijumal andnud kõik, et olla tõelist kaasläbielamist võimaldav nüüdisaegne Ivanov. Kui Eskola mängis südametunnistusepiinades vaevlevat küpset inimest ja Krjukov suures hingesegaduses olevat ja iseennast vihkavat hurmurit, siis Sammuli Ivanov on ehk isiksuslikult nõrgem ja kohati ka haiguse piiril võbelev kangelane. See aga ei sega temaga valulist samastumist.
/nginx/o/2017/11/01/7272383t1he240.jpg)
Paraku on lavastaja võtnud oma Ivanovilt (ja seega ka Sammulilt) finaali. Saša osatäitja valitud mängulaad teeb täiesti ebausutavaks selle, et Sammuli Ivanov võinuks temasse armuda. Seetõttu pole lavastuses leitud vastust Tšehhovi antud mõistatusele, mis siis Ivanovi peale naise surma on Saša võrku viinud.
Ootamatult pakutakse meile lahendusena hoopis finaali Nikolai Gogoli komöödiast «Naisevõtt», milles Podkolesin teatavasti poolhullu naise eest publiku rõkkava naeru ja aplausi saatel akna kaudu põgeneb.
Kuidas Uusberg selle konkreetselt lavastanud on, jäägu vaatajale üllatuseks (hoidun igatahes talle omistamast mulle pähe tulnud kurja tõlgendust, et doktor Lvovil ongi õigus ning Ivanov osutub lurjuseks, kes kaasinimestele peale astudes helge tuleviku poole trügib).
Eneselegi ootamatult olen kirjutanud suhteliselt kriitilise kajastuse lavastuse kohta, mis mulle sel aastal Eesti lavadel nähtust pea kõige enam on meeldinud. Aga olen viimastel kuudel näinud ka tipplavastajate Eimuntas Nekrošiuse ja Timofei Kuljabini loodud «Ivanoveid». Nerkrošiuse omast on Uusbergi lavastus selgelt huvitavam, aga Kuljabini (peaosades Jevgeni Mironov, Tšulpan Hamatova ja Jelena Bojarskaja) tõesti katarsiseni viinud lavastuseni jääb meie mitte enam noorel lavastajal pisut veel pingutada.
Nagu ka täieliku võrdväärsuseni Lilja Blumenfeldi perfektsete kostüümide ning funktsionaalsete ja samas kujundit loovate dekoratsioonidega Eesti Draamateatri seekordses lavastuses. Jääme huviga ootama Tallinna Linnateatris juba sel hooajal lubatud Maksim Gorki «Põhjast» (lõpuks ometi!), mille lavastab Uku Uusberg.
ARVUSTUS
Anton Tšehhov «Ivanov»