Ingomar Vihmar teab, kuidas leida armastust

Heigo Teder ja Ingomav Vihmar Foto: Mari Nurk

Ugala teatri vestlussarja «Suitsuruumilood» külaliseks oli vahetult enne lavastuse «Orpheus allilmas» peaproovide algust Endla teatri loominguline juht Ingomar Vihmar, kes pärast 15-aastast pausi on taas Viljandis lavastamas.

Ingomar Vihmar ehk sõpradele lihtsalt «inks» on varem töötanud kümmekond aastat Ugala teatris näitleja ja lavastajana, olnud mõned aastad vabakutseline lavastaja ja teeninud leiba reklaamifirmas copywriter'ina. Seejärel oli ta kümmekond aastat Eesti Draamateatri palgaline lavastaja ning alates 2015. aastast kannab ta ametinimetust Endla teatri loominguline juht.

Lavastuste nimekiri on Vihmaril pikk ja kirev: alustades mustlaste muinasjuttudest, põigates hip-hopi radadele lavastuses «Küpressimägi», toonud lavale täpselt 200 korda täissaalidele mängitud publikulemmiku «Täismäng», olnud Briti näitekirjanduse in-yer-face-žanri maaletooja Eestis (Ravenhilli kõmulised lavalood), pälvinud Ants Lauteri nimelise preemia ning olnud oma positiivse ja muretu ellu- ja töössesuhtumisega «oma säga» kõikides Eesti teatrites.

Vihmar tunnistab, et kui otsida ühisnimetajat lavastustes ja näitlejatöödes läbi mitme aastakümne, siis tema süsteemiks on süsteemi puudumine. Järjest enam liigub ta eemale lavastuslikest trikkidest ja usaldab eelkõige näitlejat, kellega üheskoos alustada proovides otsinguid ning anda lavastuse alustekstile uus ja kordumatu tähendus. Kui näitleja läheneb materjali tõlgendamisele läbi iseenda ning selle kaudu saavutatakse ausus ja siirus, siis see on Vihmarile märk kohalejõudmisest ja rahulolust, et protsess õnnestus.

Vihmar soovitab teatri tegemist võtta lihtsalt ja kergelt. Ta võrdleb teatris töötamist lasteaiaga: kõigepealt saad sa tuttavaks uute kaaslastega, siis hakkate koos mängima ja kui hästi läheb, siis leiate armastuse, mis kestab elu lõpuni.

Samalaadset lähenemist nagu lavastuse loomisel püüab Vihmar harrastada ka oma igapäevatöös Pärnu Endla teatri loomingulise juhina – alustades teadmatusest ja suundudes teadmatusse. Seejuures nentides, et ega ta ei teagi, kuhu ta lõpuks välja tahab jõuda, sest nagu lavateose loomine, on ka teatri juhtimine kordumatu ja intiimne protsess, mis areneb üksnes jäägitus ja üksteist usaldavas koostöös kõigi Endla teatri töötajatega.

Küsimusele, kas riigiteatrit tõesti nii juhtida saab, vastas Vihmar muiates: «Kas on olemas ideaalset Exceli tabelit, et nüüd tuleb repertuaariteatris võtta see ja too lavastus mängukavasse, sest siis tuleb meil raudselt saali tuhandeid inimesi, näitlejad arenevad meeletult ja kevadel nopime aga teatripäeval auhindu?»

Inimese egost, iseendaks jäämisest ja enese leidmisest, lavakunstikoolist, Soome dramaturgia maaletoomisest, Ravenhillist ja in-yer-face-teatrist ning paljudele üllatuseks Vihmari jäägitust armastusest «tolmuste klassikute» Ibseni-Williamsi-Strindbergi tekstide vastu, iseendale kirjade kirjutamisest ja paljust muust saab järelkuulata kahetunnisest maratonsaatest alloleval lingil.

«Suitsuruumilood» on vestlussari, mille raames kutsub Ugala teatri korraldusjuht Heigo Teder endale külla loomeinimesi, et avada kuulajatele avameelsete vestluste käigus teatri telgitaguseid. Kohtumiste omapäraks on see, et kogu jutuajamine võetakse linti ühe võttekorraga ja salvestusele hilisemat toimetamist ei järgne. Dokumentaalne vorm on taotluslik, täpselt nii nagu eluski, on tegemist kohtumistega, kus sõnu tagasi ei võeta ja tegusid ilusamaks ei kohandata.

Saatesarja «Suitsuruumilood» varasematest kohtumistest on kuulajateni jõudnud jutuajamised näitlejate Peeter Rästase (Rakvere Teater), Gert Raudsepa (NO99) ning Ugala teatri loomingulise juhi Ott Aardami ja näitlejate Tanel Ingi, Janek Vadi ja Vallo Kirsiga.