Filmimaagia seletamine tavalisele inimesele

Filmimuuseumi esimene püsinäitus pealkirjaga «Duubel ÜKS» on seadnud enesele eesmärgiks näidata muuseumikülastajale, kuidas valmib film. Alates ideest kuni võimaliku festivaliglamuuri ja filminänni, viisakamalt öeldes filmimeeneteni välja.

• Filmimuuseumi püsiekspositsioon «Duubel ÜKS»
• Näituse peakuraator Maria Mang, kuraatorid Jaak Kilmi, Katrin Sipelgas, Liina Keevallik
• Meeskond: Katrin Maimik, Lauri Laasik, Tristan Priimägi, Mait Laas
• Seinatekstid: Kristiina Davidjants
• Kujundus: Tarmo Piirmets (PINK)
• Graafiline disain: Polaar Stuudio

Koostajad on püüdnud külastajani tuua kõik filmitegemise etapid, alates ideest ja stsenaariumist kuni esilinastuse punase vaibani. Aga need etapid ja tahud pole ilmselt võrdselt atraktiivsed. Muidugi, filmitegelaste kostüümid, olgu või Toomas Nipernaadi hele suvekuub. Või ekraanilt meelde jäänud esemed, rekvisiit, «Viimse reliikvia» reliikvialaegas – meie filmi(loo) tõeline reliikvia, nüüd ka filmimuuseumi reliikvia. Aga filmiidee ise, stsenaariumi kirjutamise staadium, siin pole ju nagu õieti midagi näidata? Seda hinnatavam, et sedagi etappi filmi sünniloos on suudetud kenasti kajastada väljavõtetega toimikutest, eri ajastute telefonidest saab kuulda eri ajastute vastuseid-hinnanguid filmiideele, laual ootamas aga mahukas «Kevade» stsenaarium.

Valgus — filmi A ja O

Üks tänapäevane film on vist mõeldamatu eriefektideta, vähemalt osa filmivaatajate arvates. Üht lihtsamat ja levinumat näeb muuseumi külastaja rohelise taustaga stuudios. Chroma key ehk värvivõtme all tuntud võte seisneb rohelise tausta järgnevas asendamises suvalise muu taustaga filmiekraanil (või ka rohelise asemel sinise tausta, «pärisfilm» emulsioonikiht on tundlikum just sinise suhtes, seda erinevalt digisensori rohelise tundlikkusest, on mõnel juhul selgitatud). Sisuliselt on tegemist filmipraktikas mitmekordse ekspositsiooni nimetuse all tuntud kombineeritud võttega, mida kasutas oma mustkunstitrikkide jaoks juba Georges Méliès. Arvuti annab lihtsalt suure eelise eri kujutiste n-ö kokkulõikamiseks ekraanil.

Kuivõrd rohelise tausta võimaluste demonstreerimise kõrval on aga jagunud kohta eri valguslahenduste, valguse enese võimaluste avamiseks? Valgus on tegelikult filmi A ja O. Film – see on valguse abil tegelikkuse jäädvustamine. Kuivõrd erinev võib olla üks ja sama ruum erineva valgustuse korral, kuidas just erinevate valguslahenduste abil saab luua erinevat meeleolu, atmosfääri ekraanil, kuidas valgus saab avada-modelleerida inimnägu. Või oli see kuskil näituse interaktiivsete lahenduste hulgas? Kui ei, siis loodetavasti kunagi lisandub.

Aadressplaan ja adressaat

Mõistagi on muuseum orienteeritud tavakülastajale, mitte spetsialistidele. On mõeldud ka noortele filmihuvilistele, neile hakkab ilmselt täiendavaid tegevusi pakkuma Kutsu-Juku õpituba. Igati kohane on ka esimese püsinäituse teemavalik, filmi valmimise eri etappide eksponeerimine. Tavakülastajale adresseeritust peavad silmas ka eksponaatidele lisatud selgitavad tekstid.

Seda üllatavam oli leida Kulešovi efekti selgitustest viide juba küllaltki spetsiifilisele aadressplaanile. Aadressplaan (establishing shot) on kaader, mis annab esmast ülevaatlikku teavet ekraanil kujutatava tegevuse toimumiskoha suhtes. Tihtipeale on üksiti ekraanil kujutatava stseeni avakaader (saksa keeles ka Eröffnungsszene). Võimalik, et aadressplaan on meieni jõudnud läbi vene filmileksika.

Storyboard’i eesti vaste oleks ikkagi kadreering. Mis sellest, et «piltlugu» võib olla eestilikum, pole storyboard’i sihiks lihtsalt koomiks, vaid üksikud pildid peavad fikseerima just tulevaste filmikaadrite olulisi parameetreid (mastaap, liikumised – nii tegelaste kui ka kaamera, jne). Liialt tihti puutume filmist rääkides või filmi kohta kirjutatut lugedes kokku üld-, kesk- ja suurplaaniga, nii et kas ei võiks kadreeringu eri suurusjärgud ehk mastaap kuskil näitlikult kajastuda?

Loodetavasti saab korrigeerida kümnendite kronoloogilises reas leiduvat väärinfot «Musta teemandi» kohta: film valmis 1923 Jakob Sildniku eestvõtmisel, kuid lavastajaks oli Fjodor Ljubovski.

Film enne filmi

Filmimuuseumi väljapaneku ilmselt atraktiivsema osa nägemiseks tuleb aga ronida korrus kõrgemale ülejäänud ekspositsioonist. Just seal, uue muuseumikompleksi lae all on näituse osa, mis on nimetatud illusioonide ruumiks ja kus on näha filmiajalugu enne filmikunsti ennast.

Kinematograafia leiutamiseni viis paljude erinevate otsingute rida nii fotograafia võimaluste, filmikujutise ekraanile projitseerimise kui ka liikumisillusiooni uurimise ja tekitamise vallas. Uurimine lõhnaks nagu teaduse või teaduslikkuse järele, realiseerus aga valdavalt pigem kõikvõimalike (laste)lelude produtseerimises. Neid viimaseid filmimuuseumi n-ö katusekambris näebki. Ekspositsiooni point on aga selles, et kui tegelikult olid need lelud tõesti käes hoitavate lelude mõõtu, siis illusioonide ruumis on need kordades paisunud, omandanud atraktiivselt üleelusuuruse.

Kunagi eesti keeleski ilmunud Ivor Montagu «Filmimaailmas» loetletakse selliseid lelusid vaat et sadakonna kanti, üks uhkema nimetusega kui teine. Filmilugu teab tavaliselt Joseph Plateau’ fenakistiskoopi. See oli umbes 25 cm läbimõõduga pappketas (filmimuuseumis omakorda kahe meetri tuuris), millesse olid lõigatud ringiratast väikesed vaatepilud, samuti olid kettale kantud eri liikumisfaaside kujutised. Ketas asetati kujutiste poolega peegli ette, tõmmati pöörlema ning läbi pilude sai peeglist näha liikumatute figuuride asemel ühte liikuvat kriipsujukut. Veel räägib filmiajalugu zootroobist ja praksinoskoobist ja veel mitmest teisestki seadeldisest. Muide, huviline võib peale interneti sarnaste mängukannide kohta vaadata ka Elbert Tuganovi «Väikevelje filmiaastast», mis ilmus 1995. aastal kinematograafia juubeli puhul ja mis pakub lastele võimaluse ise enesele niisuguseid lelusid meisterdada.

Hoolimata lelude paljususest oli illusiooni tekitamine neis sarnane. Joseph Plateau selgitas optilise mänguasja fenakistiskoobi abil liikumisillusiooni tekitamist 1833 nii: «See optiline pettus tugineb lihtsalt printsiibile. Kui pidevalt kuju ja vormi muutvad pildid ilmuvad meie pilgule väga lühikeste vaheaegade järel, siis neist silma võrkkestale tekkivad kujutised ei lähe lihtsalt omavahel sassi, vaid sulanduvad ühte ning inimesele näib, et ta nägi liikuvat «eset».»

Printsiip, millele tuginevad need lastelelud ja tänu millele saab võimalikuks ka filmikunst, on tegelikult üks ja sama, selles on filmimuuseumi illusioonide kambri tegelik point.

Kahjuks ei leidnud ma nüüdsel avamisel ajutiste näituste saalist enam Arvo Iho fotonäitust Andrei Tarkovski filmivõtetest Eestimaal (muide, mitmed Iho Tarkovski-fotod on praegu eksponeeritud Peterburi Vene muuseumis sealsel Tarkovski mälestusnäitusel). Tarkovski siinne filmitöö on samuti osake Eesti kui filmimaa kuvandist. Just eesti filmiga seonduv on see, mida ei leidu kuskil mujal filmimuuseumides, mis saab just meie filmimuuseumi väärtustada.