Sergei Eisensteini «Oktoober» kui surnud hobuse unenägu

Sergei Eisensteini «Oktoober» Foto: Kaader filmist

90 aasta tagust 1927. aastat on nimetatud kinematograafia imede aastaks – annus mirabilis. Valmis palju uhkeid filme, mis on siiani huviga vaadatavad. 

Fritz Langilt esilinastus Berliinis kohe jaanuari alguses kõigile tuntud «Metropolis»,  Prantsumaal valmis aprillis Abel Gance’il eeposlik ja innovaatiline «Napoleon», oktoobris jõudis New Yorgis kinolinale esimeseks helifilmiks peetav Alan Croslandi «Džässilaulja», novembris tuli Ameerikas ekraanidele Saksamaal ja Euroopas klassiku staatusse jõudnud Friedrich Wilhelm Murnau «Päikesetõus», kui nimetada ainult mõnd tähtsamat selleks aastaks küpsenud linalugu.

Eestis esilinastus novembrikuus Theodor Lutsu «Noored kotkad». Ja Venemaal pidi umbes samal ajal, Oktoobrirevolutsiooni kümnendaks aastapäevaks, kinod vallutama Sergei Eisensteini «Oktoober». Aga esilinastus jäi seekordsete sünnipäevapidustuse kavast välja. Sellele tööle polnud määratud jõuda «imede aasta» filmograafia tähtteoste hulka. Võibolla ka õigusega?

«Oktoober» tuli vaatajate ette alles järgmise, 1928. aasta 14. märtsil, seega ligi neli kuud pärast esiotsa kavandatud etendust.

Redigeeritud ajalugu

Moskva Suures Teatris oli film algse kahe tunni asemel (selline variant valmis Eisensteini meeskonnal kokku lepitud tähtajaks 1927. aastal) umbes 17 minutit lühemana. Miks oli vaja «Soomuslaev Potjomkiniga» juba paljudes maades filmikunsti suurmeistriks tunnustatud lavastaja värsket teost redigeerida? Sellest pisut allpool.

Keskmise ja vanema põlvkonna inimesed on küllap näinud mõnd varianti kõnealusest filmist, kas televiisoris või äkki koguni kinos. Videoleviski on eri levitajatel olnud pakkuda eri variante. Venemaa Gosfilmofond on selle toote levitamisega aastakümnete kestel ilmselt üpris kenasti kasu teeninud.

Kõigile jälgitavas YouTube’is saab igaüks soovi korral üle vaadata seda lühendatud, 102 minuti pikkust variant, Dmitri Šostakovitši komponeeritud muusikaga (algse, originaalhelinduse komponeeris Edmund Meisel).

«Oktoobri» pidulikke linastusi tuleb sel sügisel mitmel pool maailmas, näidatakse ka kahetunnist originaalvarianti, mis restaureerituna esilinastus pidulikult Berliini filmifestivalil 2012. aasta veebruaris, saadetuna suure sümfooniaorkestri esitatud Edmund Meiseli originaalmuusikast. Sealsamas õnnestus allakirjutanulgi seda algversiooni vaadata.

Piiramatult raha

Film oli ja on ausalt öeldes üpris segane. Nii pikemas kui ka lühemas versioonis. «Oktoobrist» arusaamine nõuab praegu juba eelteadmisi selle kohta, mida linal kujutada taheti. Sellal, kui film valmis, oli päris palju inimesi, kellel oli mälus ja meeles mingi oma ettekujutus 1917. aastal Venemaal ja selle toonases pealinnas toimunud sündmustest. Paljud mäletajad, tõsi küll, olid filmi valmimise ajaks kas juba mõrvatud või surnud.

«Oktoober» oli riiklikult tellitud, põlistamaks teatud vajalikke ettekujutusi, kuidas sündmused  Oktoobrirevolutsiooni eel ja ajal kulgesid. Selleks anti filmigrupi käsutusse vabaarve, vahendeid kokku ei hoitud, filmiti samades kohtades, kus ajaloolised sündmused toimusid, Petrogradi tänavatel, Talvepalees ja selle ümbruses, Neeva kallastel ja sildadel, Smolnõis jm.

Riik tellis propagandafilmi, niisamuti nagu seitse aastat hiljem tellis Hitler Leni Riefenstahlilt propagandadokumentaali «Tahte triumf». «Triumf» jäädvustab üliefektselt reaalselt toimunud sündmusi Nürnbergis natsikongressi ajal 1934. aasta suvel, «Oktoober» pidi rekonstrueerima üliefektselt juba kümnend varem toimunud «reaalsed» sündmused. Kavandatud esilinastus jäi oktoobripühade ajal 1927 ära, sest tellimus ei olnud üsna selgelt täidetud nõnda, nagu tellijad ette kujutasid. Õieti oli tellijate seltskonnas ehk suure sotsialistliku riigi juhtide hulgas toimunud ümberrivistumine – kui pehmelt väljenduda.

Trotski tegelik roll

Tänu David Vseviovi «Müstilise Venemaa» hiljutistele raadiovestlustele on meil lihtne kuulda saada, mis 1917. aastal Venemaal toimus, pole mõtet tsiteerima hakata. Lühidalt oli juttu ka sellest, et Uljanov-Lenin polnud tollal, mässu ajal üldse peakorraldaja rollis, tegelik juht oli Leon Trotski. Tänapäeval teavad seda juba paljud, aga rohkem kui pool sajandit ei tohtinud siinpool eesriiet sellest iitsatadagi.

See teadmine selgitaks ka, miks Eisensteini filmiversioon revolutsioonist 1927. aastal tuli ümber teha. Kahetunnises originaalis, mida Berlinalel näidati, on Trotski läbivalt sees ja tema juhtiv roll täiesti nähtav. Naiivne filmilavastaja arvas ilmselt veel võtteplatsilgi, et riik vajab pilti, mis meenutaks tegelikke sündmusi. Filmiti ju tegelikes sündmuspaikades, ju siis võinuks tegelaste vahekord natukegi toimunuga sarnaneda.

David Vseviov on raadios huvitavalt jutustanud, mis toimus tollal tegelikult Talvepalees – seal oli hospidal ja Ajutine Valitsus ei istunud tukkudes palees, «revolutsioonilisi masse» oodates, nagu kujutab film. Seega keerasid filmitegijad vinti ikka kõvasti üle, nimme võltsisid mitmel põhjusel. Trotski oli tegelikult aset leidnud sündmustes tähtis tegelane, ja lavastaja pani ta ka filmi. Aga selleks ajaks, kui filmi esimene versioon valmis sai, oli Trotski juba võimult tõrjutud, ja selleks ajaks, kui valmis «Oktoobri» uus versioon, 1928. aasta kevadel, komparteist välja heidetud ja pagenduses.

Sergei Eisensteini «Oktoober». Kuulus surnud hobune. Foto: Kaader filmist

Surnud hobuse unenägu

«Oktoober» (mille stsenaarium on inspireeritud Ameerika kommunisti John Reedi raamatust «10 päeva, mis vapustasid maailma»; lisaks lavastajatele Sergei Eisensteinile ja Grigori Aleksandrovile loetakse stsenaristiks ka tummfilmi vahekirjade autorit Boris Agapovit) on propagandafilmi õpikunäide. The Guardiani filmikriitik Peter Bradshaw nimetas seda äsja tabavalt ajalooliseks hallutsinatsiooniks. See ongi hallutsinatsioon, kliiniline juhtum.

Kui Eisensteini esimene film «Streik» oli paeluv näide ehtsa talendi plahvatuslikust avaldumisest, ebaühtlane, aga andekas, ja sellele järgnenud «Soomuslaev Potjomkin» vaatamata propagandakastmele terviklik kunstiteos, ikkagi veel tummfilmiajastu üks tähtteoseid, siis «Oktoober» on mõlemas versioonis, nii pikemas kui ka lühemas variandis midagi, mida võiks nimetada surnud hobuse unenäoks. Mis sest, et ka selles filmis on terve rida episoode ja loodud kujundeid, millele filmitudengite tähelepanu ikka ja jälle juhtida, kas või too surnud hobune rippumas Neeva sillal, mis üles tõstetakse.

Mõtlemapanev on Briti päritolu filmiloolase David Thomsoni hinnang: «Kui soovite näha paatost Vene kinokunstis, leiate seda Dovženkolt, ja kui otsite pilte inimestest, kelles kehastub naiivne bolševistlik idealism, vaadake Dziga Vertovit. Eisensteini filmidest leiate demoonilise, banaalse ja visuaalse teatraalsuse, mis abitult illustreerib tema segaseid teooriaid filmikunstist.» («The New Biographical Dictionary of Film»; 2003, märksõna «Eisenstein».) «Oktoobrit» vaadates peab tunnistama, et see kriitika tabab märki.