Oktoobrirevolutsioon ning Eesti ja eestlased

Viktor Kingissepp

FOTO: Repro/Alo Lõhmus

1917. aasta 25.–26. oktoobril (7.–8. novembril) aset leidnud sündmused Petrogradis, mis tõid võimule bolševikud – ajaloos tuntud mitme nime või nimetuse all, nagu oktoobripööre, oktoobirevolutsioon, Suur Oktoober või koguni Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon –, on ilmselt üks kõige enam mütologiseeritud ajaloosündmusi 20. sajandil. Selle tõlgendused on sõltuvalt valitsevast ideoloogiast teinud läbi 180-kraadiseid pöördeid. 

Faktid

1917. aasta Vene revolutsioon oli alanud veebruaripöördega, mis viis võimult keiser Nikolai II ning tõi Venemaale Ajutise Valitsuse ja Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu, lühidalt Petrogradi Nõukogu kaksikvõimu. Mida edasi 1917. aasta kulges, seda enam Petrogradi Nõukogu radikaliseerus. Sõja jätkudes ning poliitilise ja majandusliku kriisi süvenedes hakkas nõukogu üha enam ainuvõimu ihkama ning nõrgal Ajutisel Valitsusel polnud võimalik nende ambitsioone eriti kontrollida.

Oktoobri algul võtsid enamlased Petrogradis selge suuna võimuhaaramisele. 12. (25.) oktoobril moodustati sellel otstarbel Petrogradi sõja-revolutsioonikomitee. Ööl vastu 25. oktoobrit (7. novembrit) võtsid enamlased oma kontrolli alla strateegilised objektid, nagu sillad, raudteejaamad ja telegraafi. Ööl vastu 26. oktoobrit hõivati sama hästi kui vastupanuta Talvepalee. Seal viibinud ministrid vahistati, v.a peaminister Aleksander Kerenski, kes oli Petrogradist lahkunud, et abivägesid koguda.

Petrogradi eeskujul moodustati 22. oktoobril (4. novembril) ka Tallinnas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee juurde erakorralise organina Eestimaa sõja-revolutsioonikomitee, mis pidi juhtima enamlikku võimupööret. Komiteed juhtis Ivan Rabtšinski, tema abidena tegutsesid enamlane Viktor Kingissepp ning sotsialist-revolutsionäär Erast Meister.

23. oktoobri (5. novembri) õhtul saatis sõja-revolutsioonikomitee oma komissarid merekindluse staapi ja raudteejaamadesse. Komitee kontrolli alla läksid ka post ja telegraaf. 25. ja 26. oktoobril (7. ja 8. novembril) võtsid ka Tartus ja Narvas võimu sealsed sõja-revolutsioonikomiteed.

Selline sündmuste kronoloogia võtab üldiselt toimunu kokku ja on käibel nii praegustes ajaloo üldkäsitlustes kui ka sõjaeelse Eesti Vabariigi ülevaateteostes, näiteks Eduard Laamani raamatus «Eesti iseseisvuse sünd» (1936–37). Laaman rõhutab, et oktoobripööre toimus Eestis täiesti vaikselt – «kantseleiringkirja korras» – ja et Viktor Kingissepp võttis sõja-revolutsioonikomitee esindajana Ajutise Valitsuse komissarilt Jaan Poskalt võimu üle – allkirja vastu. Veelgi enam – rahvas ei oleks võimuvahetust märganudki, kui 26. oktoobril (8. novembril) poleks sõja-revolutsioonikomitee sellest spetsiaalset teadaannet avaldanud. Kust siis pärineb selle sündmuse afišeerimine ja milles on selle juured?

Nõukogude käsitluste eripärad

Võimule pääsenuna hakkasid enamlased kohe looma müüti Suurest Oktoobrist. Epiteedi «Suur Sotsialistlik» sai Oktoobrirevolutsioon (mida alguses nimetati mõnda aega hoopis Oktoobripöördeks) ette kümnendaks aastapäevaks 1927. aastal. Sellest ajast oli aastapäev ka Nõukogude Liidu kõige tähtsam riigipüha, mida tähistati paraadidega, millest suurim toimus Moskva Punasel väljakul.

Nõukogude aja käsitlused on kõik üles ehitatud selgelt suunatud mudelile: riigipööre ehk Suur Oktoober avas inimkonna ajaloos uue ajastu, rajas maailma esimese töörahva riigi, vabastas ka Eesti töölisklassi kodanluse ekspluateerimise ikkest jne. Revolutsiooni juhtis bolševike partei eesotsas geniaalse Leniniga ning partei valgustas ja suunas töörahva hulki. Oktoobrirevolutsioon ei olnud sellistes käsitlustes uue riigi ja ideoloogia algus, vaid marksismi-leninismi triumf.

Selline tonaalsus kui osa nõukogude ajalookontseptsioonist oli Eesti kommunistidele omane juba 1920. aastail. Näiteks kirjutas Jaan Anvelt ajakirjas Klassivõitlus 1927. aastal oktoobripöörde 10. aastapäeva puhul Eesti sündmustest ägeda ja lepitamatu klassivõitluse situatsioonis, kus riigipöörde ajaks olid jäänud kaks leeri, kuna vähemlased ja sotsialistid-revolutsionäärid «kodanluse ja enamlaste vahelises võitluses puruks hõõrutud».

Need leerid moodustasid «ühelpool Eesti kodanluse ninamehed – Pätsid, Tõnissonid, Strandmannid, Wilmsid tõusikutega, hallparunitega, linna majaperemeestega, kindralitega, pappidega, mõisnikkudega. Teiselpool olid tööliste, kehvemate talupoegade, soldatite ja isegi linna väikekodanluse hulgad /.../, kuid siin oli võrdlemisi hea organisatsioon, määratu tahtmine oma klassi asja eest võidelda ning võita ja mitmekordselt arvuline ülekaal».

Asjaolu, et kubermangukomissar Poska andis Viktor Kingissepale võimu üle allkirja vastu, oli Eduard Laamani jt käsitluses olnud märk sündmuste vaiksest kulgemisest. Relvi ei täristatud, võimupööre teostati pliiatsi ja paberiga. Sootuks teistsuguses kastmes serveerib seda Jaan Anvelt: «Kontrrevolutsioon ei julgenud tõsiselt revolutsioonile vastu hakata. Ta andis ilma püssipauguta võimu käest.» Samasuguse suhtumise osaliseks sai see sündmus kogu nõukogude aja erinevais käsitlustes.

Paradoksaalne on asjaolu, et järgmist ümmargust oktoobrirevolutsiooni aastapäeva 1937. aastal nägi tollal 53-aastane, kuid kogemuselt juba vana bolševik Anvelt ise sootuks teistsugustes tingimustes. Oli stalinlike poliitiliste repressioonide kõrgaeg Nõukogude Liidus ja ka Anvelt ise suri vaevalt kuu aega hiljem arreteerituna. Kas tema suhtumine oli selleks ajaks revolutsiooni ja selle tulemustesse kuidagi muutunud, jääbki teadmata.

Anvelti kolmeleheküljeline artikkel 1927. aasta Klassivõitluses elas oma elu edasi Nõukogude Eesti parteiajalookirjanduses, kus see oli hämmastavalt populaarne. See võrdlemisi lühike tekst ilmus trükis näiteks 1957. aastal mälestustekogumikus «Nõukogude võimu eest». Anvelt oli vahetult enne seda rehabiliteeritud. 1967. aastal, oktoobripöörde 50. aastapäeval, anti Anvelti artikkel välja koguni eraldi raamatuna pealkirjaga «Oktoobrirevolutsioon Eestis». Tõsi, kuna tekst polnud kuigi pikk, oli ka teos tikutopsiformaadis.

Oktoobripööre kui kommunistide diktatuuri algus Venemaal oli keskne sündmus Nõukogude ajaloo historiograafias, kuna see oli märgiline Nõukogude riigi loomisel. Seega kujunes pöördest nõukogude ajal peamine kultusobjekt, seda ka Eestis. 1917. aasta oktoobrisündmustele epiteetide andmisega ei hoitud fantaasiat kokku. «Ajaloo suurim revolutsioon» oli ainult osa kohustuslikust retoorikast, millega riigipöörde järjekordset aastapäeva meeles peeti.

Kogu nõukogude aja ilmus Eestis igal ümmargusel aastapäeval ka mõni uus temaatiline koguteos, mälestuste või dokumentide kogumik. Suurejoonelisimad neist olid  1957., 1967., aga ka 1977. aasta omad. Temaatiline artiklikogumik pealkirjaga «Suur Oktoober ja Eesti» ilmus veel 1987. aastalgi.

Sisu poolest ei olnud need teosed kuigi varieeruvad. Kuigi käsitlustes pealkirjastatakse peatükke nt «Eesti rahvas Oktoobrirevolutsioonist osavõtjana», «Oktoober ja Eesti» jne, eestlaste vahetust osavõtust Petrogradi sündmusist Nõukogude Eesti ajaloo teemalised koguteosed üldiselt ei kirjuta.

Selle teema peaaegu täielikku ignoreerimist armastati kompenseerida valdavalt kahe üldsõnalise väitega. Neist esimene rõhutas Eesti kui revolutsioonitagala tähtsust, seejuures ilmestades seda Lenini tsitaadiga, kes olevat lausunud: «Ainult Balti laevastiku, Soomes asuvate vägede, Tallinna ja Kroonlinna viivitamatu väljaastumine Piiteri all olevate korniilovlike vägede vastu suudab päästa Vene ja ülemaailmse revolutsiooni.»

1957. aasta käsitluses nimetatakse Eesti «otsustavateks punktideks» omakorda Tallinna, Tartut ja Narvat, kus revolutsiooniliste jõudude otsustav ülekaal pidi olema määrav nii relvastatud ülestõusu edukaks teostamiseks kohapeal kui vajadusel ka Petrogradi abistamiseks. Tähtis sõjaline jõud olid Eesti 12. armee väeosad ja Tallinna kindlustatud piirkond ning laevastik, mille toetus kuulus selle järgi samuti enamlastele.

Teise olulise punktina tuuakse esile, et suurt abi punasele Petrogradile anti ka oktoobri lõpul ristleja Oleg ja miinilaeva Pobeditel saatmisega Tallinna baasist: Oleg võtnud osa Kerenski ja Krasnovi üksuste purustamisest Petrogradi all oktoobri lõpul ja novembri algul vahetult pärast riigipööret.

Lisaks armastati rõhutada, et peamist abi Petrogradile andnud Tallinna revolutsioonilised jõud oma tegevusega kohapeal, Eestis, kus nad tõkestanud kasakate väeosi, kes olid valmis Kerenskile appi minema, ning ajanud nurja kontrrevolutsionääride plaanid tuua pealinna Baltimaade kaudu lisajõude. Kas see tähendab, et Petrogradis ei olnudki ühtki eestlast revolutsiooni tegemas? Seda mitte.

Eestlase oktoobripöörde keerises on avastanud ja tema tegevust laiemalt tutvustanud ajaloolane Küllo Arjakas (vt artikkel Postimehes 10.11.2012: «Eestlane Oktoobrirevolutsiooni korraldamas»). Eestist välja rännanute järeltulija – sõjaväevelskrist lipnik Paul Laasimir (1890–1920), venepärasemalt Pavel Lazimir oli vahetu Petrogradi sündmustest osavõtja, täpsemalt Petrogradi sõja-revolutsioonikomitee esimene juht, oktoobripöörde käigus mõne tunni jooksul koguni kõrgeima võimu kandja, kui Nõukogude Vene valitsuse loomiseni kuulus kõrgeim võim Petrogradi sõja-revolutsioonikomiteele.

Siiski jäi tema tegevus lühikeseks ning ilmselt vajus unustuse hõlma. Pole selge, kas Eesti parteiajaloolased unustasid Laasimiri tahtlikult, kuna oktoobripöörde ajal tegutses ta sotsialistide-revolutsionääride ehk esseeride partei liikmena, astudes enamlaste parteisse alles 1918. aastal, või pooljuhuslikult, kuid igatahes ei kohta teda hilisemas Eesti enamlaste hagiograafias.

See-eest kujutati nõukogude ajal hoogsalt tegutsemas Eesti kohapealseid enamlasi. Põhiline tähelepanu oligi koondunud Eesti sündmustele ning kohalike enamlaste liidrid olid muudetud kultusobjektideks. Mälestusi avaldati nii sõja-revolutsioonikomitee esimehelt Ivan Rabtšinsilt kui ka komitee liikmetelt Jaan Anveltilt ja Viktor Kingissepalt. Nende tegevust püüti välja selgitada koguni tunni täpsusega. «Pärast Oktoobritormi ei kuulunud J. Anvelt enam hetkegi iseendale,» kirjutatakse veel 1987. aastal Jaan Anvelti tegevuse kohta tunnustavalt.

Kaasaegsed. Mis toimus Tallinnas? Mida teati Petrogradi sündmuste kohta?

Teade uuest riigipöördest Petrogradis ilmus ajalehes Postimees juba 26. oktoobril (8. novembril), kuid see polnud esiküljeuudis, vaid leheküljel 2, samal ajal kui 1. lehekülg oli pühendatud igapäevastele sõjauudistele. Anti teada, et Ajutist Valitsust ei ole enam olemas ning võimu on üle võtnud enamlased. Refereeriti Lenini sõnavõttu revolutsiooni kolmest tähtsamast ülesandest, milleks olid võimalikult ruttu sõda lõpetada, maad talurahva kätte anda ning majanduselu töölisklassi kontrollile allutada.

Postimehe toimetuses ei imestata toimunud riigipöörde üle. Hoopis sedastatakse, viidates eelnevate nädalate tegevusele, nagu sõja-revolutsioonikomitee moodustamine jm, et kes vähegi Petrogradis toimuvat on jälginud, sellele ei saanud riigipööre ootamatu olla.

26. oktoobri (8. novembri) Päevalehes on riigipööre küll esiküljeuudis, kuid märgitakse samas, et teated pealinnast, mis Tallinna jõudsid, olid liiga napid, et olukorda oleks võimalik endale täiesti selgesti ette kujutada. Veelgi vähem oli võimalik ennustada asjade edasist käiku. «Kuid niipalju on selge,» arvati, «et ta rahvale leiba ja rahu suudaks anda, see on asjata lootus. Selleks oleks kõige pealt vaja sisemist rahu ja üksmeelt, aga otse seda ei too nõukogu võimuvalitsus mitte, vaid see on juba suure lõhe demokraatia ridades sünnitanud /.../. Jääb järele ühe osa proletaria[a]di diktatuur, kellel muidugi ei ainelist ega vaimlist jõudu ei ole, et loova tööga riiki kitsikusest välja viia, mis üleüldist hävitust ainult suurendab.» Vahetult pöörde järel info mingil määral liikus, kuid mitte nii palju, et saada mingit adekvaatset pilti toimuvatest sündmustest.

27. oktoobril (9. novembril) oli Eesti ajalehtedel info jälle liikumas. Pealkirjades kõlasid läbisegi teated «Kõik võim nõukogude kätte läinud», «Ministrid kinni võetud», «Kerenski ära põgenenud». Sotsiaaldemokraadi toimetuse teadaanne riigipöörde puhul oli lühike ja murelik, spekuleeriti enamlastevastaste jõudude koondumise üle näiteks rindel, võimaliku kodusõjaohu üle, kaaluti tulevikuperspektiive: «Oleks väga hää, kui riigipööre ilma suurema verevalamiseta ning põrutusteta korda läheks. Kahjuks ei ole meil seda kindlust mitte. /.../ Piirimaade seisukohalt tuleb üht öelda: meie peame oma saatust ja oma tulevikku iseseisvalt rajama. Juhtugu Venemaal mis tahes – meie hoiame oma vabadustest kinni. /.../ Jääme lõpulikult kaineks ja oleme niikaua rahulikud, kui kaua meile rahu antakse.»

Samas leiti mahti ka filosoofilisemateks aruteludeks toimuva üle. «Meie kevadine riigipööre tekitas omajagu ärevust,» mõtiskles 27. oktoobri (9. novembri) Päevalehe veergudel päevasündmuste üle autor -n-, «kui öeldi, et ta küllalt ei ole ajakõrgusel seisnud, sest tal puudunud ilustamiseks romantilised näojooned. Kui nüüd hakati uuesti riigipöördest kõnelema, siis arvati, et see hoopis iseäraline tuleb, tõsise revolutsiooni näoline, kus inimeste kired vallali pääsedes saavad kõike seda kaasa ütelda, mis hinge peale kogunud. /.../ Kudas Peterburis lugu on, selle kohta puuduvad ametlikud teated. Eila õhtul tuli keegi sealt ära ja kõneles, et ainult ühe päeva peale lõunat olla ärevust olnud, lastud – olla ka haavatuid ja surmasaanuid. Sellel päeval pannud Nevskil mitmed suuremad ärid oma luugid kinni. Järgmisel päeval läinud aga elu täitsa igapäevast rada, nii et Peterburis paljud ei olla riigipöördest teadnudki.»

Veelgi vaiksem ja rahulikum oli Tallinnas, vähemalt kui uskuda kaasaegsete kirjeldusi. Samas Päevalehe nupukeses «Linnas kõndides...» avaldab autor -n- oma mõtteid seoses sellega, millised meeleolud valitsesid Tallinnas vahetult pärast enamlaste võimuvõttu. «Ajaloos on alati huvitavamatest järkudest just need, mis meile riigipööretest jutustavad,» alustab ta oma ülevaadet. «Riigipöörde viskab korraks kogu riigi elu roobastest välja, vapustab teda põhjani, nii et selle juures ükski arusaaja kodanik ei saa ükskõikseks pealtvaatajaks jääda.»

Midagi sellist ta Tallinnast ei leidnud. Tänavail kõndides teadis riigipöördest ainult mõni üksik ja needki, kes teadsid, pärinud selle nagu mõne lihtsa külauudise järele. Ka kinos, oksjonisaalis ega Narva maanteel ei leidnud kirjutise autor neid «suuri laineid, mis riigipööre pealinnast siia oleks paisanud». «Süda läks kurvaks,» võtab ta õhtuse jalutuskäigu tulemused kokku. «Olgugi, et ma verd ei igatse, aga ometi tuli meelde: Venemaa on igatahes nii viletsaks jäänud, et ta revolutsio[o]nigi ei suuda teha. Ei või julge olla, et täna-homme jälle mõni uus pööre toime pannakse.»

Uudised olid järgnevatelgi päevadel vastukäivad ega pakkunud mingit kindlat teavet Petrogradi sündmuste kohta. Ei teatud sedagi, kas linnas oli toimunud relvastatud kokkupõrkeid või mitte. Liikusid kuulujutud, et välismaa saadikud on Peterburist lahkunud, kuid sellele polnud kindlat alust. Petrogradis valitsevaist meeleoludest toodi esile, et kuulduste järgi, mis omakorda üksteisele risti vastu käivad, pole need sugugi enamlasi toetavad ning Peterburi garnison ei kiitvat tervikuna samuti enamlaste tegevust heaks, nagu märgiti 3. novembri Päevalehes.

Rõhutatakse: «Laialt valitsev arvamine on, et praegust seisukorda ja meeleolu silmas pidades uus valitsus kõigi sotsialistide rühmade esitajatest tuleb kokku seada. Enamlased on nõus uuest ministeeriumist Lenini ja Trotski välja jätma, nõuavad selle vastu aga, et teiselt poolt ka Kerenski välja jääks. Vaevalt on teistel midagi Kerenski väljajätmise vastu, kõige vähem Kerenskil enesel, aga parempoolsed sotsialistlised voolud nõuavad, et enamlased üleüldse peaksid välja jääma. /.../ Viimase eratedete järele on Kerenski ära sõitnud, teadmata kuhu /.../»

Niisiis võib öelda, et nõukogude ajal kivinenud positsioonil Suurest Oktoobrist ei ole erilist alust. Palju tabavam on omaaegse Prantsuse sõjaväeatašee Petrogradis krahv Louis de Robieni hinnang oktoobrisündmusile: uus Nõukogude valitsus ei alustanud mitte paugu, vaid sisina saatel.

Nii paljud järjestikused pöörded ja valitsusevahetused tekitasid üldisemat nõutust. Toona 27-aastane Joosep Allikas, ilmasõtta mobiliseeritud kooliõpetaja, kes oktoobripäevadel Eestist eemal sõjavangis viibis, kuid sündmusi seda tähelepanelikumalt jälgis, kirjutas oma päevaraamatusse esialgu hoogsalt:

«29. oktoober 1917

Peterburis uus revolutsioon! Seekord on revolutsionärideks Lenini partei – bolscheviki! Viimased on Peterburi, Tallinna, Raasini j. mõned muud linnad oma kätte võtnud! Programmiks: võimalikult rutuline rahu, rahvaste täieline iseseisvus, demogratiseerimine sõjaväes, soldatite ja soldatite perekondade eest parem hoolitsemine, maad – kiriku ja kroonu – saavad talupoegade ühisesse kätte antud!»

Kuid juba järgmisel päeval on eelmise päeva hoogsusest saanud kahtlev-küsiv arutlus:

«30. oktoober 1917.

Mida peaksin ma tähtsamaks pidama kahest suurest pääva sündmusest? Venemaa macksimalistline [s.o bolševistlik – MLT] valitsus on Saksamaale rahu pakkunud ühes kolmekuuse sõjariistade rahuga! Teiseks, on ajalehtede sõnumite järele maksimalistide valitsuse aeg lõpul. Segaste sõnumite seast paistab välja, et Kerenski varsti jälle peremeheks saab Peterburis! Ei tea rõõmustada ei ole mingisugust põhjust mitte mingisugusel juhtumisel! Kole mõttetu segadus!»

Intsident Georg Eduard Luiga ja toimetuse võtmega

1. (14.) novembril leidis aset esimene suuremat avalikku vastukaja tekitav Eesti enamlaste vägivallaaktsioon, kui Tallinnas suleti sõja-revolutsioonikomitee käsul kõik n-ö kodanlikud ajalehed. 3. (16.) novombril avaldab Päevaleht Päevalehe ja Aja toimetuse ja talituse ühispöördumise oma lugejate poole:

«1. nov hommikul varsti pärast kella 8-t ilmus hr. J.[ohannes] Käspert, keda meie enne kui Kiire ja Töölise tundsime, sõjariistus madruste ja soldatite saatel Päevalehe kontorisse ja sealt toimetusesse ning seletas, et sõjarevolutsioniline komitee käsu on andnud Päevalehte ja Aega kinni panna, nende lehtede paberitagavara ja kapitalid ära konfiskeerida, toimetuse ruumid kõigi käsikirjade, kirjavahetuse ja inventariga kinni pitseerida, kuna sõjarevolutsionilise komitee poolt meie kulul iseäralist teadete-lehte hakataks välja andma ja meie lugejatele kätte saatma. Meie küsimise peale, mis põhjusel lehed kinni on pandud ja kudas see kokku käib sõnavabadusega, mis üks revolutsioni pea- ja põhinõuetest on, vastas hr. Käspert, et tema mitte ei ole tulnud vaidlema ega seletust andma, vaid ainult käsku täitma; seletusi võivat meie sõjarevolutsioni komiteest küsida.»

Toimetuseliikmed andsid relvis madruste ja sõdurite juuresolekul Käspertile järele. Küll avaldasid nad soovi, et enne toimetusest lahkumist kirjutataks üles ruumides olev inventar, et pärast oleks kõigil lihtsam ega tekiks ebamõistlikke pretensioone. Käspert keeldunud, kuna talle ei olnud sõja-revolutsioonikomitee poolt sellist käsku antud. Kuna toimetaja Georg Eduard Luiga keeldus ruumide pitseerimise järel üle andmast toimetuse võtit, vaid pistis selle oma taskusse, sõnades, et «nõudja võib selle lasta taskust ise ära võtta, sest mehi tal seks on», saatis Käspert Luiga kahe relvastatud sõduri vahel sõja-revolutsioonikomiteesse. Toimetuse teised liikmed tulid samuti kaasa, sest leidsid, et kui võtme pärast kedagi kinni viiakse, viidagu kõik, sest ka teistel oli toimetuse ukse võti olemas.

Sõja-revolutsioonikomitees oli kohal ainult Jaan Anvelt, Kiire ja Töölise toimetaja. Et just tema oli kevadel sõnavabaduse, eriti ajakirjandusvabaduse kaitseks kõnesid pidanud, esitasid ka Päevalehe toimetuse liikmed Anveltile küsimuse sõnavabaduse põhimõtetest kinnipidamise kohta. Anvelt jäi vastuse võlgu, soovitades selle asemel Luigal võti üle anda, «sest et iga vastupanekukatse kasuta olla». Luiga andis võtme ära ja lasti vabaks.

Ärev olukord ei kestnud siiski kaua, järgmisel päeval anti sõja-revolutsioonikomitee otsusel luba alles jätta nii paberivarud, ruumid kui raha ning võtta maha sõjaväeline valve. Teisalt aga jätta kehtima ajalehtede sulgemise määrus. Sellega seoses oli saabunud sõja-revolutsioonikomiteelt uus korraldus võtta ära ja hävitada tellijate aadressid. Käsperti selline teadaanne tekitas toimetuses uue protesti. Käspert lahkus, ja paari tunni pärast tagasi toimetusse saabunud, teatas, et kaasaviimiseks juba letile tõstetud raamatud ikkagi ära viimata jätab. Ta lahkus, paludes viisakalt vabandust, et oli lasknud need üldse välja tõsta. Ilmselt oli ta käinud vahepeal jälle sõja-revolutsioonikomitees nõu küsimas.

Tagasi üles