:format(webp)/nginx/o/2017/11/03/7279357t1h0ae2.jpg)
Seda raamatut esimest korda nähes olin veendunud, et tegu on ilukirjandusteosega – pealkiri ning köite kaanekujundus näisid sellele justkui osutavat. Lugema hakates selgus kiiresti, et hoian käes ajalooraamatut, millel pealegi juures korralik akadeemiline viiteaparatuur. Tunnistan, et tundsin hetkeks koguni pettumust.
Olen oma kasvavale vanusele ja nüüdisaja üldisele vaimule alla vandudes jõudmas otsapidi tõejärgsesse ajastusse ning kipun üha enam arvama, et eks seda tõde ole juba kuuldud ja loetud piisavalt. Sealhulgas väga erinevaid ning üksteisele kohati täiesti vastukäivaid tõdesid teatud isikute ning sündmuste kohta.
Teadmine, et ka ajalooline tõde on rohkem maitse kui informeerituse küsimus, on mind pannud võimalusel üha sagedamini eelistama puhast fantaasiat, mis ei pretendeeri millelegi rohkemale. Ja üleüldse: tõde on teinekord väga väsitav oma tänavatüdrukulikus pealetükkivuses ning kirikuõpetajalikus nõudlikkuses (kuna sunnib võtma moraalseid ja intellektuaalseid seisukohti).
Kuid «Lenin rongis» (originaali ilmumise aasta 2016) suutis mu tõrksuse kiiresti taltsutada. See seiklusliku sisuga raamat evib peaaegu kõiki korraliku populaarteadusliku ajalooteose karakteristikuid, kuna on ladus, oskuslikult liigendatud ja suhteliselt lühike ning pakub peale põneva peategelase visandliku portree oma mahu piires päris head ülevaadet 1917. aasta Venemaa sündmuste kronoloogiast, tolleaegsest rahvusvahelisest poliitilisest olukorrast ning Venemaa kodusõtta tõuganud erinevate vasakpoolsete ideoloogiate vastasseisust.
Nõukogude Liidus käibel olnud ametlikku ideoloogiat ja ajalookäsitlust võib teatud aspektides võrrelda religioossete dogmadega. Ning sarnaselt usunditega oli ka sellel oma pooleldi müütiline loomislugu ning tinglik võrdpilt kristlikust kolmainsusest: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Kelleks olid vastavalt Karl Marx, Vladimir Lenin ja Friedrich Engels.
Nimetatud loomisloo juurde kuulus alapeatükk sellest, kuidas Poeg otsekui messiana 1917. aastal Zürichist rongiga Petrogradi saabus, et Venemaa paljukannatanud töörahva – ning millalgi müütilises tulevikus ka kogu maailma proletariaadi – põlve uueks ja paremaks luua. Kõnealune rongireis, mis raamatu pealkirja uskudes peaks olema selle sisu ja raam, on tegelikult rohkem teose süžeeline telg ja keskpunkt – kogu ülejäänud narratiiv on kirjutatud selle ümber. Reisi kirjeldused võtavad raamatus enda alla kõigest mõnikümmend lehekülge.
Merridale suhtub Leninisse sümpaatiaga. Ta möönab, et Lenin oli karismaatiline, intelligentne, töökas, põhimõttekindel ja kompromissitu ning juhtis Venemaa revolutsiooni ja uue riigikorra rajamist mitte õelusest, edevusest või avantürismist, vaid idealismist nagu klassivõitluse teooriaga varustatud Robin Hood.
Merridale näitab ilmekalt, kuidas tema visionäärne idealism mõjus (iseäranis «Aprilliteesides» esitatud kujul) oma radikaalsuses algult eluvõõralt ja isegi hullumeelselt, ent selle viis sihile eelkõige kompromissitus (sh otsustav seljakeeramine patsifistlikule sentimentalismile).
Samas on raamatu eesmärk osutada, et teatud mõttes käis 1917. aastal Oktoobrirevolutsiooni-eelsetel päevadel välispoliitiline mäng üle Lenini pea, kuna tema kojusõitu initsieeris ja finantseeris Saksamaa, kes lootis bolševike parteid Venemaal võimule aidates kutsuda esile riigi tagasitõmbumist sõjast.
Nagu osutab ka raamatu pealkiri (mis pole vastavuses selle sisu tegelike proportsioonidega), on autori soov näidata, et Lenini näol oli võidukas malemängija kujundlikult väljendudes ise teatud hetkedel etturiks ühel suuremal malelaual. Eestlastele on rahvustunnet kõditav ja virgutav lugeda (lk 65–68), et üks neist, kes sel ajal suurema laua taga nuppe liigutasid, oli Aleksander Kesküla.
***
:format(webp)/nginx/o/2017/11/03/7279357t1h0ae2.jpg)
Catherine Merridale
«Lenin rongis»
Tõlkija Lauri Liides
Tänapäev 2017
304 lk
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)