Hoiatus! Kinno jõudis suurepärane film!

Siin on «Hendrik Alla liikuvate piltide» 13. saade!

Sissejuhatuseks tuleb juttu filmist, mida sobib kirjeldada sõnadega: anna neile vasaraga vastu pead! Skaninaavia kõuejumal Thor oli siiani Marveli koomiksiuniversumis üks ebaõiglaselt koheldud tegelane. Tema osaks on olnud teistele vasaraga vastu pead anda ja kogu moos. Aga sedapuhku kohtab Thor tegelast, kes tema kuulsa haamri Mjölniri näpu vahel pudiks pigistab nagu laps beseeküpsise.

Tegemist on suurepärase, visuaalselt särava filmiga, kus saab palju nalja. Saladus on selles, et filmi tegemine usaldati Uus-Meremaa režissöörile Taika Watitile, kes on muide maoori päritolu. Mulle väga meeldib, kui indie-režissöörile antakse kätte 180 miljonit dollarit ja öeldakse, et lase käia! Tulemus sai väga vahva.

Sisu poolest on tegemist Skaninaavia jumalate troonipärilussõdadega, ega rohkem ei peagi teadma. Nautige hoopis Cate Blanchetti suurepärast rolli naispeaosas ja Watiti isemoodi nihkes huumorit. Ta ise annab hääle ühele kõrvaltegelasele, kivimees Korgile, kellest sai minu lemmiktegelane selles filmis.

Kui vajate paari tundi elutervet eskapismi ja ajupuhkust, minge ja vaadake.

Tenniseharrastajad ei tohiks mingil juhul vahele jätta filmi «Björn Borg ja McEnroe», mis räägib nende kahe läinud sajandi sportlase võitlusest tenniskuninga tiitlile.

Film kulmineerub nende finaalmatšil 1980. aastal Wimbeldonis, kus ninakas McEnroe üritab Borgi võiduseeriat väärata. Tehakse tagasivaateid ka eelnenule, kuid et filmi tegid roostalsed, läheb põhitähelepanu Ice Borgiks kutsutad Borgi kujunemisloole. Minu jaoks oli huvitavam tegelane ikkagi Shia LaBeoufi mängitud McEnroe, kiusakas ja ekstravertne ameeriklane, kes kippus platsil ropendama ning kohtunikega jonnima.

Tasakaal on paigast ära. Näiteks 2013. aasta film «Võidu nimel», mis vaatles vormelipilootide Niki Lauda ja James Hunti rivaliteeti, oli märksa paremini tasakaalus. Mõlema filmi kangelased on muide suures osas sarnased.

Filmis öeldakse, et Borg on nagu haamer, aga McEnroe pisike terva pistoda: sähvib siit ja sealt, kuni kogu vastase keha on lõikehaavadega kaetud. Need pole küll sügavad, aga lõpus jooksed verest tühjaks.

Olemata eriline ekspert tennise alal, läks minu jaoks finaalmatši osa liiga pikale: seda näidati üle poole tunni. Ma väga soovin, et filmitegijad oleksid leidnud või leiutanud mõned põnevamad kinomatograafilised võtted, kuidas tennist kinolinal näidata.

Ja lõpuks pakun õige veidra maitsega desserti.

Darren Aronofsky on üks kummaline režissöör, kes on andnud meile sellised filmid, nagu kõhe «Reekviem unistusele», müstiline «Allikas» ja pingeline «Must luik». Tema uus film «Ema!», mida võib liigitada psühholoogiliseks õudukaks, pole samuti kergete killast.

Me näeme lugu mehest ja naisest, kes elavad vanas kaunis majas. Jennifer Lawrence’it naispeaosas võime pidada universaalseks loodusprintsiibiks, nagu emake loodus. Ja Javier Bardem tema partnerina kehastab loovat, mehelikku printsiipi. Kõik on hästi, kuni majja hakkavad saabuma kummalised külalised.

See film võib olla kummituslugu või paranoiline põnevik, suhteteemaline luupainaja, loomingulisi protsesse analüüsiv palavikunägemus, sürreaalne analüüs sellest, kuidas mehed manipuleerivad naisi ja nii edasi ja nii edasi. Vaataja silmad avanevad.

Toronto filmifestivali linastusel läksid Aronofsky ja Lawrence isegi nii kaugele, et teatasid: «Ema!» on kliimasoojenemise allegooria kinolinal. Ma ei saa lubada, et sellest saab iga vaataja lemmikfilm, mõne jaoks võib see olla isegi aasta kõige ebameeldivam kinokogemus. Aga nii huvitav vaatamine, et filmihunt seda juba vahele jätta ei tohi!