:format(webp)/nginx/o/2017/11/03/7278563t1h9dcc.jpg)
Anti Saare tõlkesule alt on äsja ilmunud kahe tähtsaima nüüdisaegse prantsuse filosoofi Jacques Ranciere’i ja Alain Badiou tekstide tõlked. Viimaste aastate jooksul on vahendanud ta eesti keelde selliste väljapaistvate 20. sajandi prantsuse mõtlejate ja teadlaste nagu Claude Levi-Straussi, Gilles Deleuze’i, Bruno Latouri, Marcel Maussi, Guy Debordi, Maurice Blanchot’, Roland Barthesi jt tekste.
Kirjandustõlgetest, kui sellist eristust võrreldes eelmainitutega teha, on võimsaimaks torniks tänase päevani vast Georges Pereci «Elu, kasutusjuhend». Nüüd on ta võtnud tõlkida ka Marcel Prousti ultraromaani «Kadunud aega otsimas». Küsisin kord, kas ta kavatseb kogu seitsmeosalise suurteose ainuisikuliselt ära tõlkida, Anti vastas selle peale, et vist ei jaksa.
Vahel tuntakse intervjuudes huvi, mis teid selle või teiseni viis, ma ei küsi Antilt, mis teda prantsuse keele juurde viis, sest olin ise seal kohal. Nägime ühel ilusal ülikoolis käimise päeval stendile tekkinud kuulutust meeldiva teadaandega, et hakkab toimuma prantsuse keele tund. Kuna oli kindel tahtmine hakata seda keelt õppima, sai mindud juba hommikul kella viieks õppehoone ukse taha.
Järgmised huvilised ilmusid alles kaheksa paiku. Küll aga kui kell 9 soovijaid lõpuks registreerima hakati, oli uhke tunne esimesena nimed kirja saada. Minu prantsuse keele õpingud kestsid küll kõigest kaks nädalat ja tean hetkel umbes kahte sõna (üks sõna nädala kohta). Antil läks natuke teisiti.
Anti teeb palju, on kirjutanud lisaks tõlkimisele mitu proosateost, mitu lasteraamatut, pälvinud tunnustust nii ühe kui teise eest, ka toodab ta oma ühemehetööstuses kuulimängumasinaid, mis on väga efektsed. Me aga sedakorda intervjuus kogu elutööd luubi alla ei võta, vaid keskendume tõlkimisele. Kuna oleme ülikoolikaaslased ja sõbrad, siis oleme ka sina peal.
Sinu tõlkes on just ilmunud kahe olulise prantsuse nüüdisaegse filosoofi tõlked, Alain Badiou «Eetika: Kurjuse mõistmisest» ja Jacques Ranciere’i «Esteetika kui poliitika», Tartus on juba esitlus toimunud, Tallinnas peaks ka millalgi toimuma. Mis kostad?
Hea tunne on. Paljudki leiavad, et tegu on kahe olulisima elusoleva prantsuse filosoofiga, ja eraldi raamatut pole kummalgi varem eesti keeles ilmunud. Rancière'i puhul rõõmustan, et Neeme Lopp EKA kirjastusest suutis koostada nii sidusa ja hästi tasakaalustatud esseevaliku. Vähevõitu on n-ö juhtumianalüüse, mis autori teoreetilist mõttejärge avaksid, aga Rancière'i stiili juures pole kindlasti karta, et lugemisvara verevaeseks jääks.
Badiou «Eetika» juures rõõmustan kõigepealt, et see pikka aega toorikuna seisnud tõlge viimaks «katuse alla» sai, et Jüri Lipping selle suurepärase saatesõnaga varustas ja et see kummalisel kombel mõjub praegu ilmudes veel päevakajalisemana, kui tundunuks näiteks 15 aastat tagasi.
Millest see?
See lühike traktaat tematiseerib muuhulgas mitmeid probleeme, mis meil, Eestis, alles viimastel aastatel kirgliku avaliku diskussiooni fookusse on kerkinud: bioeetika, poliitkorrektsus, immigratsioon... Sama lugu on tegelikult Rancière'iga, kui mõelda, milliseid lahinguid lüüakse Tallinnas või Tartus avaliku ruumi restruktureerimise ümber. Küllap olen ka ise viimasel ajal neisse teemadesse rohkem sisse kasvanud.
Kui nüüd püüda otsida mõlema raamatu puhul üles, ma ei ütleks, et keskne, aga pigem praktiline mõte, millest igaühel võiks kasu olla?
Teeme hakatuseks ühe lihtsa eristuse: otsene kasu ja kaudne kasu. Kirjaliku eneseväljenduse režiimide lõikes võiks ehk öelda, et kõige otsesemat kasu püüdlevad ja ka pakuvad eneseabiõpikud. Kõige kaudsemal, aga ka kestvamal ja vägevamal moel võiks kasu saada näiteks luulest. Ka filosoofias peetakse kasu silmas üsna erineval «otsesuse astmel».
Mis puutub Badiousse ja Rancière'i, siis nende jaoks leidub kindlasti olulisemaid mõisteid – tõde/tõed, vabadus, üldine hüve jne – ning nende filosoofia on pigem kasule orienteeritud mõttepraktikate kriitika. Või öelgem nii: ideoloogilises plaanis on nad mõlemad egalitaristid, mis tähendab, et nad seisavad kasu kui sellise võrdsema jaotuse eest.
Kuna meie ülesanne pole selle intervjuu käigus neid raamatuid läbi arutama hakata, vaid eelkõige rääkida sinu tööst tõlkijana, siis küsiksin ehk pigem nii: kas said neid kahte raamatut tõlkides targemaks ja kuivõrd tõlkija üldse raamatut tõlkides targemaks saab? Olen kuulnud sellist n-ö naljaga pooleks etteheidet, et uudistelugejad ei tea neid uudiseid, mida nad ette loevad. Kuidas tõlkimisega on?
Ikka saab targemaks. Loodetavasti ka paremaks, ja loodetavasti mitte ainult tõlkijana. Võrdlus uudistelugejaga on iseenesest intrigeeriv, aga ei pea vist siiski paika. Tõlkimine eeldab tihedat kaasamõtlemist, ilukirjanduse puhul sageli ka kaasatundmist. Kui uudisteankur õhtust õhtusse kõik päevapoliitilised manöövrid põhjalikult läbi kaaluks ning kõigile sõdadele ja loodusõnnetustele südames kaasa elaks, lõpeks tema karjäär paari nädala jooksul emotsionaalse kollapsiga.
Teatavasti on sul praegu käimas selline vägev töö nagu Marcel Prousti tõlkimine. Prousti on natuke eesti keelde tõlgitud, võiks muidugi kõik olla tõlgitud. Kuidas sa selle ameti peale sattusid ja millised on eesmärgid?
Olen terve oma täiskasvanuea olnud vabakutseline ja seega jookseb minu palk ainult siis, kui jookseb töö, ehk siis, et kui on, mida tõlkida. Teisalt peab olema hoolas, et liiga palju tööd ega tähtaegu ette ei kuhjuks. Parem, kui lubad endale vahepeal pausi. Et aga tõlkija töö on rasket sõltuvust tekitav tegevus, kipuvad need pausidki omasoodu tõlkimisega täituma. Selles mõttes on hea, kui leidub üks suur tõlge, mille juurde ikka ja jälle mõneks kuuks tagasi tulla. See on nagu kodu.
Üksvahe oli mul selliseks Pereci «Elu, kasutusjuhend», nüüd siis Proust ja tema jõgiromaani «Kadunud aega otsimas» teine köide. Teine sellepärast, et esimene on kuuldavasti peagi Tiina Ainola tõlkes ilmumas.
Tervikköidetest tõlgitud on veel viimane, «Taasleitud aeg» (tlk Tõnu Õnnepalu). Muidugi oleks tore, kui kogu tsükkel saaks eestindatud, aga vabariigi 100 aasta juubeliks ei jõuaks seda vist ka ühendatud vägedega.
Mida Prousti kui kirjaniku puhul hindad ja kas temalt oleks ka õppida?
Usun, et võiksin sellele küsimusele vastata kümnel erineval viisil. Näiteks nii: Pereci sai korra juba mainitud; tema on tuntud muu hulgas selle poolest, et välistas oma loomingust igasuguse psühhologismi – selle, mida kõige puhtamalt esindab just Proust.
Kuid ma julgeksin väita, et neil kahel kirjanikul leidub ühisosa, mis on nimelt psühholoogiline. Selleks on suure looja sügav inimlik üksindus – üksindus, mida nad mõlemad oma tohutu tekstitööga korvavad ja ühtaegu süvendavad, melanhoolia, milleni «lihtlugeja» võib-olla ei ulatu, mis aga tõlkija ees, kes oma üksildastel tundidel seda tekstitööd vahendab, joonistub välja põhjapaneva, paratamatu ja võrratuna. Märkan nüüd, et moodustasin just üpris proustiliku lause, aga Proust annaks mulle andeks – ka ta ise oli kange pastiššeerija. Igatahes, selles melanhoolias ma võib-olla tunnengi suurust ja seda ma ehk kõige rohkem hindangi.
Kas Prousti tõlkimine võib lõpuks inimesele ka monumendi anda, mõtled sa üldse sellises monumentaalses plaanis, kui mõne töö ette võtad?
Kindlasti annab monumendi, miks mitte ka ratsamonumendi.
Kuuldavasti võtad peagi ette ühe väikese Pariisi-tiiru, mis teed seal, on see kuidagi Prousti tõlkimisega seotud?
Jah, see käik, nagu ka paar varasemat ja ilmselt ka paar järgmist, on osalt Prousti tõlkimisega seotud. Plaan on minna raamatukokku ja jätkata «Kadunud aja» kohta kirjutatu sondeerimist. Seda on ilmunud meetrite kaupa ja sadades köidetes, kusjuures internetist nende materjalide varumisel suuremat abi ei ole.
Teine plaan on sentimentaalne: kolada Proustiga seotud paikades, proovida veidigi aimata, missugune vaade võis 130 aasta eest avaneda Saint-Augustini kirikule aadressilt Malesherbes'i bulvar 9 või kuidas võis kõrvalt paista mondäänne jalutuskäik Bois de Boulogne'is. Kõlab naeruväärselt, aga seegi on vajalik.
Tõsi, Pariisis on mul seekord ka väike missioon (laste)kirjaniku rollis.
Anti Saar
Kirjanik, tõlkija, mängumeister
- Aastal 2014 käivitas ühemehetööstuse Kolm Elu, kus toodab mehaanilisi kuulimängumasinaid
- Hariduselt semiootik
:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230553t1habd2.jpg)