Juurikas: Vana pärslase nutulaul

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Juurikas 4.novembril

FOTO: Allan Hmelnitski ja Mart Juur

Armas Aladdin!

Sinu kirjad, armas vend, annavad mulle jõudu vastu seista ränkadele katsumustele, mis kurja saatuse tahtel minule osaks on saanud. Lugedes Sinu südamlikke sõnu, kuulen vaimukõrvus Su lahket häält ja vaatan vaimusilmas Su tarkadesse silmadesse. Kui palju aastaid on möödunud sellest ajast, kui poisikestena jooksime Samarkandi päikesepaistelistel tänavatel, turnisime saksauulide latvades ja loopisime Hiivast saabunud kaupmehi kaamelisõnnikust tehtud pallidega! Pärast Sindbadi-nimelise merekooli lõpetamist viis elutee meie faarvaatrid lahku. Sinust sai tubli eeslikasvataja Buhhaaras, minust rahvusvaheline mees, kinnisvarainvestor New Yorgis, Londonis ja Pariisis – aga mis sellest! Vennad jäävad vendadeks.

Nüüd oleme vanamehed, käime seitsmendat aastakümmet. Sinul on armastava perekonna näol olemas hindamatu varandus, mille väärtust ei saa mõõta rahas. Minu börsil teenitud miljonid libisesid sõrmede vahelt justkui liiv. Nagu ütles suur õpetlane Avicenna: raha väärtusest saad aru alles siis, kui sul raha enam ei ole.

Sa küsid, miks pole ma abiellunud, miks jäin vanapoisiks? Selleks sundis mind tõsine hingeline motiiv. Mul oli kord armastatu, kaunis krahvitütar Radziwill. Ühel hullumeelsel kevadööl Rooma vanalinnas asetasin tema jalgade ette oma südame. Aga preili Radziwill ütles, et tema mitte mingil juhul ei abiellu mehega, kes on 1 meeter ja 50 senti­meetrit pikk! Kalgid sõnad purustasid mu lootuse selles elus õnne leida. Tõotasin mitte kunagi enam naistega tegemist teha. Et tühje päevi millegagi täita, hakkasin koguma roosasid iPode. Lõpuks oli mul neid terve sahtlitäis.

Sa küsid, miks valisin vanaduspäevade veetmiseks Tallinna, tundmatu linnakese kauge külma mere kaldal? Aga kuhu peab minema pooleteisemeetrine elatanud inimene, kelle rinnus leegitseb valu? Ütleb ju iidne pärsia vanasõnagi, et surm siin või Tallinnas.

Eesti Vabariigi pealinnas sai minu elupaigaks tilluke 166-ruutmeetrine korter tagasihoidlikus majakeses Pirita teel. Esimesed päevad uues kodus möödusid Tallinna Televisiooni vaadates. Eriti meeldisid mulle saated «Meedia keskpunkt», «Vaba mõtte klubi» ja «Rahva­advokaat». Arvasin, et olen leidnud turvalise ankrupaiga, kus rahulikult pensionäripõlve veeta. Oh, kuidas ma eksisin!

Ühel õhtul ilmus minu ukse taha kaunis tütarlaps, kuldne missikroon peas. Sain kohe aru, et tegemist on tapjainstinktiga alfaemasega. Tütarlaps tegi ettepaneku, millest polnud võimalik keelduda: ta käskis ennast masseerida, kuna tal kondid hirmsasti valutavad. Tegin seda, sest nagu Sa hästi tead, mul on tundlikud käed ja ma valdan soontetasumise kunsti täiuslikult. Mingit tasu massaažitegemise eest ma ei nõudnud. Tütarlaps ise tegi rahast juttu. Tüdruk küsis, kas saaksin aidata paari-kolme tuhande euroga kuus, et ta saaks lõpetada õpingud põhikoolis ja panna käima väikese modelli­äri. Kinkisin ootamatule külalisele nõutud summakese ja mõtlesin, et nüüd on kõik, kohe saan ahnepäitsust lahti. Kuid võta näpust, neiukese soovidel polnud lõppu: andku ma talle roosa iPod! Plika lunis ja lunis, kuni sai, mis tahtis.

Järgmisel päeval tuli tüdruk uuesti, tal oli sõbranna kaasas. Sõbrannal kah kondid valutasid, niisiis pidin mõlemaid masseerima ja mõlemale raha andma. Sõbranna nõudis roosat iPodi, polnud pääsu, pidin veel ühest hinnalisest seadmest loobuma. Lõpuks viisin tüdrukud restorani ja söötsin neil kõhud täis, kuna plikad olid näljased ja oleks mu muidu elusalt nahka pannud.

Ülejärgmisel päeval tulid tüdrukud tagasi ja tõid kaasa veel palju näljaseid ja kondivalus sõbrannasid. Söötsin ja masseerisin kõiki, nagu jaksasin, jagasin raha ja iPode vasakule ja paremale. Õhtuks olid nutiseadmed otsas ja mina väsinud nagu ront.

Mis asjast edasi sai, armas vend, seda võid Sa ise ette kujutada. Tütarlapsi vooris päeval ja öösel karjade kaupa, nad kõik nõudsid raha, roosat värvi elektroonikat ja massaaži. Ja mitte ainult tüdrukud: tulid tüdrukute sugulased ja tuttavad, tüdrukute peigmehed koos oma sugulaste ja tuttavatega, tuttavate tuttavad ja nõnda edasi. Tagasihoidliku arvestuse kohaselt toitsin, masseerisin ja rahastasin poolt Tallinna linna. Minu raha eest käidi reisimas, omandati haridust, asutati firmasid, ehitati elamukvartaleid ja ärihooneid. Eesti majandus kasvas mühinal, samal ajal mina jäin üha vaesemaks. Sinu venda, armas Aladdin, lüpsti nagu dromedari. Kui viimaks üritasin rahakotiraudu koomale tõmmata, kutsuti politsei.

Nüüd istun arestimajas, raha mul enam üldse ei ole. Süüdistused on hirmsad. Masseerin uurijaid ja prokuröri, lootes pälvida kergemat karistust. Kes ütles, et eestlased on ausad ja töökad inimesed? See on täieline vale! Ma pole näinud ahnemaid ja laisemaid inimloomi, kui eestlased on. Kas pääsen veel kunagi vabadusse, kas näen veel kunagi päikesepaistelist Samarkandi ja Sind, armas vend? Olgu minu saatus õpetuseks kõigile välismaa rikastele vanameestele, kes loodavad Tallinna linnas magusat elu elada.

Sinu vend Väike Mukk

FOTO: Juurikas

Tagasi üles