/nginx/o/2017/11/05/7283915t1ha734.jpg)
Üle platsi kaigub hele laks nagu suurekaliibrilise püstoli lask ja pall kihutab vastase poole kiirusega 200 kilomeetrit tunnis. Sellise kiirusega servis eelmise sajandi tenniselegend Björn Borg (1981. aasta US Openil mõõdeti 201,168 km/h).
Võitlus tennisekuninga trooni pärast
6. november 2017, 09:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
- «Björn Borg ja McEnroe»
- Rootsi-Taani-Soome 2017
- Režissöör Janus Metz
- Osades Stellan Skarsgård, Shia LaBeouf, Sverrir Gudnason, Tuva Novotny, David Bamber, Björn Granath
- Kinodes alates 3. novembrist, kestus 1 tund ja 47 minutit
Rootslaste film «Björn Borg ja McEnroe» tegeleb aga aasta varasemate sündmustega, kui Borg ja McEnroe kohtusid Wimbeldoni finaalmatšil. Borg oli varem neli korda Wimbeldoni turniiri võitnud ning tennisemaailma vaevas suur küsimus: kas tuleb ka viies võit või suudab agressiivne ameeriklane John McEnroe rootslasele koha kätte näidata.
Filmis näidatakse, et kahe mehe iseloom on diametraalselt vastandlik: Borg kui stoiline, peaaegu autistlik skandinaavlane ja McEnroe kui psühhopaadile lähenev agressiivne ameeriklane. Omal ajal anti neile hüüdnimed «Ice Borg» ja «SuperBrat».
Neid iseloomustatakse järgnevalt: Borg on kui haamer, aga McEnroe nagu pisike väle pistoda. Sähvib siit ja sealt ja korraga on vastane lõikehaavadega kaetud. Need pole küll sügavad, aga pikapeale veritsed surnuks. Nagu Jää ja Tuli. Huvitav fakt: Borg olla enne olulisi mänge hotellitoas istunud ja kliimaseadme jahedaks keeranud, et pulss üle 50 ei tõuseks.
Selline ülesehitus tuletab kangesti meelde 2013. aasta spordifilmi «Võidu nimel», mis rääkis F1 pilootide Niki Lauda ja James Hunti rivaalitsemisest. Isegi ajastus on sama. Aga võidusõidufilmile jääb tennisefilm alla ühes olulises aspektis: palju aega kulutatakse Borgi kujunemisloole, millest selgub muu hulgas tema stoilisuse põhjus. Asja põhjus on muidugi see, et filmi tegid rootslased ja seega oli oma rahvuskangelane neile number üks.
Sverrir Gudnasoni mängitud Borgist tundus mulle huvitavam tegelane McEnroe, keda kehastas Shia LaBeouf. Mis mees ta ikkagi on? Mis sunnib teda õilsat džentelmenide mängu mängides platsil ropendama, kohtunikega jonnima ja nii käituma, et saab ridamisi noomitusi ebasportliku käitumise pärast? On üks stseen tema poisipõlvest, mis võiks sellele valgust heita, aga ei enamat – põhirõhk läheb ikkagi Borgile.
Filmi kulminatsioon on 1980. aasta Wimbeldoni finaalmatš, mida näidatakse üle poole tunni. Kangesti oleks tahtnud, et filmitegijad oleksid tennise ekraanil kujutamiseks leidnud mõne vaatemängulisema ja põnevama kinematograafilise lahenduse. Praegusel kujul läks see tennisekauge inimese jaoks lõpuks igavaks.
Mul oli vähemalt see eelis, et ma ei teadnud, kumb selle ajaloolise matši siis lõpuks võitis, ehkki teades, et filmi tegid rootslased... Kel huvi, võib 1980. aasta finaalmängu YouTube'ist üle vaadata. Postimehe veebiversiooni lugejad võivad seda teha selle loo lõppu lisatud videost.
Kokkuvõttes pole «Björn Borg ja McEnroe» mingi eriline filmikunsti tippsaavutus, aga siiski täiesti korralik spordifilm, mis kõnetab kindlasti neid, kes tennise vastu huvi tunnevad ja nende meeste mängudele omal ajal kaasa on elanud.
Björn Borg vs John McEnroe matš 1980. a. Wimbeldonis