/nginx/o/2017/11/07/7288669t1h1aac.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/11/05/7283923t1he691.jpg)
Filmi «Björn Borg ja McEnroe» arvustab Eesti Tenniseliidu juhatuse liige Toomas Kuum.
Ekspert: tennisefilm õnnestus üle ootuste hästi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Björn Borg ja McEnroe»
Rootsi-Taani-Soome 2017
Režissöör Janus Metz
Osades Stellan Skarsgård, Shia LaBeouf, Sverrir Gudnason, Tuva Novotny, David Bamber, Björn Granath
Kinodes alates 3. novembrist, kestus 1 tund ja 47 minutit
Tõsielusündmustel põhineva mängufilmi «Björn Borg ja McEnroe» vaatamise eel valdas mind teatav skepsis, sest sageli on sporti või sportlaste elu käsitlevad filmid väga pealiskaudsed või suisa naljakad, alates sellest, kuidas kujutatakse konkreetset spordiala. Ja nüüd siis tenniselegendide ajalooline mõõduvõtmine…
Tennise kui väga tehnilise spordiala ekraniseerimine mängufilmis on keeruline ülesanne. Ja sellega on üllatavalt hästi toime tuldud, oskuslikult on kasutatud tänapäeva tehnilisi võimalusi vanade dokumentaalkaadrite ja värskelt filmitu sulandamisel, üleminekud on sujuvad ning näitlejate sooritused üsna tõepärased.
Ent tegemist pole ju pelgalt tennisefilmiga, portreteeritakse kahte täiesti erineva loomuse ja emotsionaalsusega inimest — väliselt jäist Björn Borgi ja konfliktset mässajat John McEnroed ning nende ümber toimuvat kirevat «elukaruselli» omas ajastus ja inimsuhteid.
Tuleb arvestada, et filmi põhisündmusele eelnenud aastakümnel (1970–1980) toimus tõeline tenniserevolutsioon maailmas, ala populaarsus kasvas plahvatuslikult ning kirevaid persoone oli lisaks Borgile ja McEnroele veel teisigi (sh filmis läbilipsanud Vitas Gerulaitis, Jimmy Connors).
Episoodid peategelase Björn Borgi kujunemisloost annavad aimu kui paljud asjaolud mõjutavad tippsportlaseks saamist ning milliseid raskeid otsuseid peab elus langetama suure eesmärgi nimel. Miljonid sajavad küll pangakontole, aga seda ju mitte raske teekonna alguses.
Seevastu Borgi konkurendi John McEnroe teed tippsporti käsitletakse minu meelest liiga vähe, ent samas on film ajaliselt just paraja pikkusega, mistõttu pidanuks seda tegema millegi muu arvelt. Kuna filmi tegijad on rootslased, siis põhifookus Borgil tundub loogiline.
Näitlejatest saavad suurepäraselt oma tööga hakkama täiskasvanud Björn Borgi kehastav Sverrir Gudnason ja tema treeneri Lennart Bergelini rollis «vana kala» Stellan Skarsgǻrd. Vägisi jääb mulje, et Gudnasonil on tennisega varasemast ajast tihedam kokkupuude ja Skarsgǻrd on praktiseerinud treenerina.
John McEnroed näitlev Shia LaBeouf pingutab tenniseväljakul emotsioonide kujutamisega ja miimikaga veidi üle — mõjub kohati kunstlikult, muus osas pole talle aga midagi ette heita, tippnäitleja jääb tippnäitlejaks. Korduvad suured näoplaanid on peategelaste hingepeeglid, kuigi nende sagedase näitamisega ollakse piiri peal.
Filmi vaadatavuse üheks mõjuteguriks võib olla tõik, et nooremale põlvkonnale ja alla 40-aastastele ei ütle Borgi ja McEnroe nimi suurt midagi, rääkimata filmi keskse süžeena läbiv 1980. aasta ajalooline Wimbledoni turniiri finaal.
Sellegipoolest soovitaksin nii teemaga vähe kursis olevale kui ka spordikaugele publikule filmi igal juhul vaatama minna, sest lisaks tennisele saab vaataja aimu, mis toimub avalikkuse ja meedia rambivalguses oleva sportlase hinges, suhetes oma lähedaste ja abijõududega, millise pinge all tegelikult ollakse ja kuidas üldse kujunetakse tippsportlaseks. Kokkuvõtvalt: elu on nagu tennis ja tennis on nagu elu. Kui ei usu, siis saate vastuse valgel kinokangal: «Björn Borg ja McEnroe».