Kuninga koht on vaba

Aarne Üksküla.

FOTO: AFP / Scanpix

Aarne Üksküla suri. Sellist näitlejat ei ole meil varem olnud ega tule ka. Ta oli erakordne inimene. Kuninga koht on mõneks ajaks vaba, kuni ta ükskord tagasi tuleb. Selles ei ole kahtlust. Üks sõber rääkis, et kui inimene sureb, siis tegelikult ei juhtu midagi hullu, lihtsalt tema aeg jääb seisma, ta ise on edasi seal, kus aega ei ole. Aga seda on peaaegu võimatu tõestada, sest mitte keegi pole pärast surma endast märku andnud. Arvatavasti ei ole see nii lihtne.

Ma arvasin, et kuulutatakse välja lein. Vähemasti meil, Eestis. Aga midagi sellist ei juhtunud, kõik oli tavaline. Esmaspäevases lehes ilmus küll esiküljel Aarne pilt, aga väikselt, suurelt oli ikka töösaabaste reklaam. Laupäeval, kui Aarnet maeti, töötas Eesti Draamateater täie hooga edasi, taastati «Eesti matust».

Ärasaatmine toimus Kaarli kirikus. Sõbrad küsisid, et miks kirikus. Kas Aarne oli usklik? Tont seda teab. Ta ütles ühes intervjuus, et ateism on nagu vastu päikest kusemine. Nii et kindlasti ei olnud ta mitteusklik. Ja inimesi ju tegelikult ei tunta, eriti Aarnet; kõik arvavad, et ta on ühesugune, pärast tuleb välja, et ta oli hoopis teistsugune. Lõppude lõpuks, millest me räägime, ta oli ju näitleja. Näitleja puhul, juhul kui ta on päris, me ei teagi, kes ta tegelikult on. Sest näitleja elu ja töö on üks ja seesama; igaühel, kes arvas, et tundis Aarnet, tasub kolm korda mõelda, keda ta tundis.

Kirikus oli päris palju inimesi, aga see ei olnud puupüsti täis. Ma arvasin, et kogu Eesti on kohal, aga ei olnud. Oli nagu iga teise inimese puhul: palju töökaaslasi, sõbrad ja Klenskaja ja lapsed muidugi. Nemad olid kõik kohal. Kristjan luges ette lõigu piiblist, kus räägiti tagasihoidlikkusest. Et ei tasu trügida. Oota, kuni sind vaja on, kuni kutsutakse. Seda oskas Aarne suurepäraselt. Ta hajus! See oli tal supernipp, kuidas ta hajus ja ilmus alles siis, kui teda vaja oli. Talle meeldis olla märkamatu. Nüüd tegi ta selle triki täiuslikult, hajuski ära.

Kristjani järel rääkis kirikuõpetaja, nagu kirikuõpetajad ikka räägivad. Issand ees ja issand taga, aga las räägivad, see on nende töö, ja ta ütles, et me oleme sellepärast siin Kaarli kirikus, et siin Aarne ristiti. Peaaegu kaheksakümmend aastat tagasi. See aeg on kuhugi kadund või õigemini mööda tuhisend nii kiiresti. Ühe elu kiirusega. Siis tuli Lembit Peterson ja luges Alliksaart. Peterson on mänginud muidugi siin ja seal, aga mulle on ta jäänud meelde Peeter Simmi filmis «Arabella, mereröövli tütar».

See oli hea film. Seal mängisid Kibuspuu, Kuku, Ulfsak ja ka Aarne. Neid kedagi enam ei ole. Seal oli stseen, kus mereröövel Taaniel Tina võttis vangi laevakapteni, üleni valges Aarne Üksküla. Taaniel Tina laskis kapteni maha. Mul käis tol korral jutt südamest läbi. Ulfsak oli viimase hetkeni vaielnud, et nii ei tohi, aga Simm ei murdunud. Kapten suri. Ja isegi kui Lembitul oleks õnnestunud Simm ära rääkida, poleks see midagi muutnud. Päriselt lastakse kaptenid alati maha. See ei olnud Simmi ega Petersoni süü.

Tuli Rain Simmul, oli veidi vanemaks jäänud, luges luuletusi. Ma pole varem aru saanud, et Ristikivi on nii hea. Loomulikult jätab sisalik kivile jälje! Kuidas ma sellest varem aru ei saanud? Siis jälle kirikuisa ja siis muusika, väga hea koor oli, see torkas silma, mitte nagu tavaliselt. See on õige kah, muusikat ei tohi solkida.

Ja siis tuli Sibelius, kammerorkestrilt. See ajas mind veidi naerma, ma sosistasin Passile, et kurat, ei valinud Ellerit, valis soomlase. Mis teha, Sibelius ongi parem, ja samal hetkel... te muidugi ei usu mind, samal hetkel tuli prauh! päike välja! Eikuskilt! Hommikust saati oli olnud sompus ilm, taevas hall ja siis järsku läbi kiriku akende otse kõigi meie silma, ja värvis toa helevalgeks... kas keegi ikka veel kahtleb? Tšau, Aarne!

Tagasi üles