Putin ja Trump: nulitud presidendid Apollo laval

Hetk lavastust «Tramp ja Puutin», laval Peeter Oja ja Jan Uuspõld

FOTO: Siim Vahur

Lavastusel «Tramp ja Puutin» on kaks suurt viga, mis on saanud ka saatuslikuks. Esiteks on soovitud teha tükk, mis sobiks kõigile, seega püütud leida madalaimat ühisnimetajat, ja teiseks on valitud tegijateks tiim, kelle tugev külg pole rahvakomöödia.

Tulemuseks on valminud ei liha ega kala: «Tramp ja Puutin» ei ole jalaga-tagumikku-komejant ega ka välispoliitikast inspireeritud peen ninanips. Võimalus suurepäraseks komöödiaks – no Vladimir Putin ja Donald Trump pakuvad ju võrratut ainest parodeerimiseks ja väga paljude teemade üle naljaviskamiseks – on jäetud kasutamata.

Mart Normet, Diana Leesalu ja Erik Moora on soovinud näidata Venemaa ja USA presidenti inimlikena, meestena, kes pole maailma kuningad. Ka nemad sõltuvad kolmandatest isikutest, olgu nendeks siis hullud naised-lapsed või hoopis Hiina maffia. Hiina teema sissetoomine oli nutikas (andest tunnistust sellest, et teksti autorid on maailmapoliitikaga kursis), kuid ahendas võimalusi rahvaloo (Peeter Ojalt riiete seljast võtmisest ja saunalavale viimisest jääb väheseks) sünniks.

Hetk lavastusest «Tramp ja Puutin», laval Peeter Oja.

FOTO: Siim Vahur

Kuna olen veendunud, et Vladimir Putin ja Donald Trump pole UFOd, vaid inimesed, siis pole miski inimlik neile kindlasti võõras. Kuid selles loos olid presidendid nii ära nulitud, et laval Jan Uuspõllus Putinit ja Peeter Ojas Trumpi näha oli võimatu. Need pole need tüübid! Toon siin ainult ühe näite. Peeter Oja tegelase pealekäimisel hakkavad kaks presidenti omavahel suurutsema (ainus hetk, kus võiks tekkida mingigi omavaheline võistlus, konkurents, teineteisele ärapanemine, kuid valitud on teine tee) ja Putin ühel hetkel ütleb: «Mina tean, kes kardab Virginia Woolfi!», sest midagi paremat tal enda sõnul pähe ei tule.

Trumpi reaktsioon pole aga sugugi küsimus, et oot-oot, mis aasta missist sa räägid, kas see oli pringi tagumikuga blondiin? Trump laseb Putinil uuesti katsetada ja leida mingi uus «suur asi». Jah, blondiini-nali oleks sama kulunud kui Putini palja ülakeha või Trumpi soengu üle naermine, aga samas pole Trump kindlasti see tüüp, kes tunneks ära vihje Edward Albee näidendi pealkirjale. Ja kui ta polekski tundnud, siis oleks oodanud ikkagi teistsugust reageeringut.

Kuna tekst ei toeta Putini ja Trumpi karakteri loomist, siis on piirdutud välise sarnasuse rõhutamisega, kuid sellest jääb väheks. Nii ongi juhtunud, et Jan Uuspõld ja Peeter Oja on tugevamad kui Putin ja Trump, ja laval semutsevad kaks suvalist (tehnikakauget, mitte rivaalitsevat) jorssi Puutin ja Tramp. Aga eks selle eest ju pealkiri hoiatas!

Kui teile meeldivad Jan Uuspõld ja Peeter Oja, siis võib seda lavastust julgelt soovitada, sest sümpaatseid näitlejaid laval näha on alati meeldiv. Aga teravat ja/või pisarateni naerma panevat nalja ei tasu siiski oodata, nagu ka mitte kahe suurriigi juhi detailideni lihvitud paroodiat. 

ARVUSTUS

«Tramp ja Puutin»

  • Autorid: Mart Normet, Diana Leesalu ja Erik Moora
  • Laval: Peeter Oja ja Jan Uuspõld
  • Esietendus Solarise keskuse Apollo kinos 31. oktoobril

Hetk lavastusest «Tramp ja Puutin», laval Jan Uuspõld ja Peeter Oja.

FOTO: Siim Vahur

Tagasi üles