:format(webp)/nginx/o/2017/11/09/7297929t1hc854.jpg)
Tahtest sõltumata puutume pidevalt kokku digitaalmeediaga. Seni eelkõige füüsilisele kehale keskendunud tantsuloomele ja -haridusele on see nii võimalus kui ka tõsine proovikivi, selle üle arutleti ka septembri lõpus Tallinna Ülikoolis BFMi koreograafia õppekava korraldatud konverentsil «Dancing Technologies».
Pealkirja võib tõlgendada mitmeti: «tantsivad tehnoloogiad», «tantsides tehnoloogiaid», «tantsitavad tehnoloogiad». Konverentsist sai algtõuke ka arutlus tantsu ja tehnoloogia kokkupuutepunktidest ühe ettekandaja, Eesti kauaaegse sõbra, San José Ülikooli emeriitprofessori Karl Toepferiga.
/nginx/o/2017/11/09/7297941t1hb34f.jpg)
Karl Toepfer: Tantsu ja tehnoloogia uuenevad suhted eeldavad minu jaoks uuenenud tantsupedagoogika vorme, mis keskenduksid tantsule kui kuvandile (image), mitte tantsule kui etendusele, mis on seotud ainult kindla koha ja ajaga. Seega tudengid, kes soovivad tantsu vallas karjääri teha, peaksid orienteeruma ka kuvanditehnoloogiates.
Üha olulisem on oskus panna kaamera «tantsima» või tajuda seda osana koreograafilisest kujutlusvõimest, kuid veelgi tähtsam on minu arvates animatsiooni, eriefektide ja motion capture' tehnoloogia kasutamine. Digitaaltehnoloogia kasutamine tähendab ka uut taipamist sellest, kuidas toimib tantsuline narratiiv, kuidas ehitatakse üles liigutuste jadad ning kuidas need katkevad.
Peale selle võimaldab kuvandipõhine etendus mõtestada ümber ruumi ja liikumise suhte – digitaalmeedia abil saab tants toimuda kõikjal, seda saab nautida kõikjal, kus on olemas vajalikud seadmed. Seega ei ole tantsu elav esitamine enam n-ö enesestmõistetav tingimus, vaid pigem erijuhtum.
/nginx/o/2017/11/09/7297939t1h51cd.jpg)
Heili Einasto: Huvitav katsetus digitaaltehnoloogia ja tantsu kombineerimises oli Maria Goltsmani lavastus «Maal, mis tantsib», valminud koostöös Helios Halli videoprojektisioonidele tugineva näitusega «Monest Klimtini – kunst liikumises», milles kolme tuntud kunstniku – Vincent Van Goghi, Claude Monet' ja Gustav Klimti – maalid oli digitaliseeritud ja seejärel muudetud 360-kraadiliseks projektsiooniks koos visuaalsete ja audioefektidega. Ruumi neli seina ja osa põrandast oli kui lõuend, millele kuvati maalid kas tervikuna või üksikute detailidena, mis tasapisi tervikuks kasvasid. Vaataja oli justkui maalide sees, pildi keskel.
Toepfer: Mõte ise oli huvitavam kui teostus, mis jäi suuresti illustratiivseks. Oli näha, et tants ja kostüümid on saanud inspiratsiooni maalidest, kuid polnud projektsiooni lõimitud. Tihti varjas projektsioon tantsijaid ja liikumine ei olnud hästi nähtav, mis osaliselt tulenes ka tantsu paigutusest ruumis. Kuigi vaatajad olid ruumi keskel ja tantsijad liikusid osaliselt mööda külgi, oli põhitegevus koondatud ühe seina äärde. Oleksin oodanud ka huvitavamat muusikavalikut: tuntud klassikateoste asemel võinuks olla kunstike ajastuga seotud helindeid.
Einasto: Saan aru, et see oli ikkagi esimene katsetus. Ise mõtlesin, et selline võiks olla üks tulevikuetendusi: üks oleks digitaalse liidesega etendus «siin ja praegu», kus tants on osa pildišõust, milles maal läheks üle tantsuks ja tants pildiks; teine aga oleks ainult digitaalne lavastus, mis võikski elada oma elu internetis. Viimane annaks tantsule võimaluse jõuda ka sinna, kuhu ta tegelikult vaevalt suudaks majanduslikel põhjustel minna.
Kuid tagasi Goltsmani lavastuse juurde: üks mulle emotsionaalselt mõjunud hetki digipildi ja laval toimuva sümbioosist oli see, kus Van Goghi «Õitsev mandlipuu» oli projekteeritud nii, et õied ekraanil läksid lahti ja samal ajal avanesid pildi ees seisvate tantsijate käsivarred. Nii et selline koostöö on kindlasti üks võimalus tantsu ja digitehnoloogiat lõimida.
/nginx/o/2017/11/09/7297945t1h9a91.jpg)
Toepfer: Mõnikord jääb mulje, et tantsukunstnikel on hirm, et digitaalne etendus hakkab elavat asendama, kuid ma ei usu, et see hakkaks kunagi nii olema. Pigem juhtub nii, et elav etendus sõltub digitaalsest platvormist.
Einasto: Sa viitasid motion capture' tehnoloogiale, mida kasutatakse palju filmis ja animatsioonis. Oled ise sellise projektiga seotud olnud. Millisena näed selle rolli tantsuloomes?
Toepfer: See on tehnoloogia, mis «tabab» kehade liikumise ilma keha näitamata. Selleks et tabada liikumist, kannavad esinejad erilisi trikoosid, millele on kinnitatud markerid, mis saadavad signaali arvutisse, mis järgib markerite liikumist ja salvestab selle. Salvestuskaamera näeb tegevust igast küljest (360 kraadi) ja salvestatakse liikumine või tegevus, mitte keha.
Seda salvestatud liikumist saab üle kanda teistele digitaalkehadele, inimliigutusi võivad teha elutud esemed, kehasid võib moonutada, samas kui liikumine jääb muutumatuks – lõpptulemusena saab panna keha liigutusi ületama nende esitamise hetke ja näidata, kuidas ühele kehale omane liikumine toimib teistsugustes kehades, esemetes või ruumides.
Einasto: Ma olen aru saanud, et see on kallis tehnoloogia ja selleks peab olema eristuudio.
Toepfer: Nüüdseks ei vaja motion capture' tehnoloogia enam rohelisi ekraane ega isegi stuudiot, vaid on juba süsteemid, mis võimaldavad liikumist tabada igas keskkonnas sees ja väljas. Seda on kasutatud palju videomängudes, filmis, spordis, nüüdseks ka juba teatrilaval. Näiteks Royal Shakespeare Company kasutas motion capture' tehnoloogiat Shakespeare’i «Tormi» 2016. aasta lavastuses Arieli kuju loomiseks. Koreograaf, kes kasutab motion capture’t oma loomingus, on Saksamaal töötav William Forsythe.
Einasto: Kui ma ei eksi, siis uute tehnoloogiliste võimaluste tantsus katsetamise pioneeriks tantsuloojate seas oli Merce Cunningham. Ta kasutas juba 1980. aastatel programmi nimega «Lifeforms», kus arvuti genereeris liikumist, mis polnud piiratud inimese anatoomiliste võimalustega ega gravitatsiooniseadustega. Cunningham kinnitas, et see tehnoloogia võib mõjutada koreograafide liikumistaju samamoodi nagu elektrivalgus on muutnud visuaalkunstnike viisi maailma näha.
«Lifeforms» avardab meie kujutlusvõimet selles osas, mida usume tehtavat, arvas Cunningham, sest tavaliselt hakkab meie mõistus vahele segama ja kinnitama, et üks või teine asi pole võimalik. Cunninghami 2002. aasta lavastus «Fluid canvas» kaasas erinevaid tehnoloogiaid, sealhulgas ka motion capture't mille abil muudeti inimese, hobuste ja kalade liikumine digitaalseks.
Toepfer: Kui ma kuulasin Sille Kapperi ja Madli Telleri ettekannet vanade arhiivisalvestiste kasutamisest rahvatantsu õpetamises, kujutasin ette, kuidas motion capture't kasutades saaksime panna Kihnu tantse tantsima ka teised kehad ja olendid. Veelgi enam, muutes kogu konteksti ja muusikat, saaksime muuta need tantsuliigutused millekski enamaks kui üksnes Kihnu tantsudeks.
Einasto: Sille ja Madli rääkisid, et meil etnograafiliste välitööde käigus kogutud tantsu puudutavad videomaterjalid on muutunud kättesaadavaks suhteliselt hiljuti ning nende kasutamisvõimaluste paljususe avastamine seisab suures osas alles ees. Oma ettekandes keskendusid nad paaristantsu videojäädvustustes leiduvate tantsuvõtete omapäradele: kehahoiule, paariliste asetusele teineteise suhtes, eri võtete kasutamise eesmärkidele – mis kõik erinevad sellest, mida tuntakse lavalise rahvatantsu traditsioonis.
Videosalvestist aeglustades on võimalik tuvastada väikseid detaile, mis tantsu n-ö laivis vaadates sageli märkamatuks jäävad, ja need ära õppida. Milleks see vajalik on? Ühest küljest saab nii avardada oma teadmisi rahvatantsust ja seal esinevate tavade mitmekülgsusest, teisest küljest aga aitaks see leida uusi viise ja võtteid nüüdisaegses rahvatantsuloomes.
Toepfer: Sille ja Madli ettekandest jäi kaude kumama mõte, mille uued tehnoloogiad teravalt esile toovad: nende kasutamisega hakkavad kõikuma meie senised teadmised. Uued tehnoloogiad ei luba meil jääda mugavalt oma eniste oskuste juurde, vaid toovad sisse katkestuse, lõhuvad meie senist teavet ja arusaamu tantsust, liikumisest, nende võimalustest, ja ka tantsu õpetamisest. See on minu arvates ka üks põhjuseid, miks tantsuinimesed suhtuvad uutesse tehnoloogilistesse võimalustesse suure umbusuga.
Einasto: Sellisest uuest, alles väljatöötatavast ja teinekord ka ehmatavat teavet pakkuvast tehnoloogiast rääkisid TLÜ dotsendid ja Fine 5 liidrid Rene Nõmmik ja Tiina Ollesk. Nad osalevad mahukas interdistsiplinaarses teadus-lavastusprojektis, mida juhib TLÜ arvutitunnetuse dotsent Aleksander Väljamäe.
/nginx/o/2017/11/09/7297947t1hdbf4.jpg)
«Demultiplexia» nime kandev projekt uurib neurokoreograafia võimalusi ajusignaale jälgides. Selle projekti lavastuslik ettekanne toimus Bozari elektrooniliste kunstide festivalil 14. septembril. Algselt oli mõte ajusignaale EEGna jälgides uurida tantsijate emotsionaalseid mälestusi, kuid tekkis probleem, et mälestuste emotsionaalne pool «kuluks ära» või nüristuks pärast mitmeid proove ning võiks ka tantsijad läbi põletada. Seetõttu valiti psühhosomaatilised seisundid ehk segu kehalistest aistingutest ja nende all olevatest tunnetest, näiteks üksindusest, kurbusest, rõõmust.
«Demultiplexias» lõid tantsijate ajulained vaatajatele audiovisuaalse etenduse kahest inimesest, kes suhtlevad teineteisega videoekraanidel ilmuvate kujundite kaudu. Kujundid valis välja arvutiprogramm etendajate emotsioonidele ja seisunditele tuginedes ning vaataja võis näha tantsijate emotsioonidest mõjutatud liikumist.
Tiina Ollesk mainis, et tema jaoks oli üsna ehmatav ühel hetkel arvutiprogrammi valiku kaudu näha oma sügavamat emotsiooni, mis erines tugevasti sellest, mida ta ise arvas tantsides tekkivat. Ta oli alati arvanud, et tantsimine on temale rõõm, kuid ajulainete tuvastus seostas liikumise hoopis valu ja ebamugavusega, mida ta on endas teadvustamatult alla surunud. Selline tagasiside võib olla tantsijale endale üsna ehmatav.
«Aktuaalsele kaamerale» antud lühiintervjuus mainis Väljamäe, et seda tehnoloogiat arendades võib ehk verbaalset keelt hakata asendama ajulainetel tuginev suhtlus, mis oleks vahetum ja väldiks sõnade tähendusväljadega seotud probleeme.
Toepfer: Ettekannet ma kahjuks ei kuulnud, kuid mulle tundub Väljamäe mõte keelega seonduvaid komistuskive vältida ajulainete abil suhtlemisega veidi naiivsena. Me ju ei kommunikeeri üksnes emotsioone ja tundeid, vaid ka väga keerukaid intellektuaalseid ideid ning suur osa kontseptuaalsest mõtlemisest on seotud verbaalse keelega.
Kuid muidugi on huvitav ette kujutada, kuidas võiks suhtlus toimuda, kui ajulainetel tuginev lisandub juba olemasolevatele kanalitele. Mõttekuvandite ja -piltide vahetamine võib vaieldamatult hõlbustada teatud osa meie suhtlemisest, kuid ma ei usu, et see hakkaks täielikult asendama verbaalset keelt.
Einasto: Tantsijate emotsioonidega on seotud ka esinemishirm, millest konverentsil tegi ettekande Eva-Maria Kangro, kes kiirkorras asendas haigestunud Kadri Raagi. Viimane on uurinud esinemishirmust üle saamist virtuaalreaalsuse kaudu ehk tarkvara Limelight abil. Kuigi programm ise on välja töötatud avaliku esinemise, eelkõige rääkimise tarbeks, võivad sellest kasu saada ka tantsijad.
Programmi abiga on tantsijal võimalik virtuaalselt olla esinemisolukorras, sellega turvaliselt kohaneda ja treenida end oma hirmuga toime tulema. Tehtud katsed on näidanud, et pärast kolme Limelighti sessiooni vähenes tantsijate esinemishirm tunduvalt.
Toepfer: Mul on kummaline mõelda, et inimesed, kes tahavad tegutseda etenduskunstide valdkonnas, kardavad lava. Kerge esinemisnärv on loomulik ja hea, sest mobiliseerib endast parimat andma, kuid esinemishirm, mille ületamiseks on vaja kasutada virtuaalreaalsust, on mõnevõrra hämmastav.
Jääb mulje, et on inimesi, kes tahavad küll professionaalselt tantsida, kuid mitte tingimata esineda, või siis esineda ainult oma sõpruskonnale, mis on väga ohutu ja turvaline. Siit saab ilmselt alguse tants, mille ainus referent on tants ise ja mis ideaalse toimumiskeskkonnana näeb tantsustuudiot.
Einasto: Stuudiopõhine tants?
Toepfer: Just. Väga suur hulk tantsu, mida ma olen viimastel aastatel laval näinud, on olemuselt stuudiopõhine, see tähendab, et tants tegeleb iseenda probleemidega ja on iseendale, st üksnes kehale ja liikumisele kui sellisele suunatud ega seostu välismaailmaga.
Einasto: Liigutused ei ole millegi tantsuvälise väljendamiseks või sõnumi edastamiseks, vaid sõnum iseendas? Nii-öelda oma naba imetlemine?
Toepfer: Ma vist lausa nii ei ütleks, kuid liiga sageli tajun kartust minna stuudiost välja, pelgust näha seda, et inimkeha ja selle loodud liikumine ei pruugi tingimata olla üksteisega seotud, nagu toob esile motion capture, mis õõnestab veendumust, et tantsimise aluseks on inimkeha.
San José Ülikoolis, kus ma olin seotud motion capture' tehnoloogia kasutamisega tantsus, oli idee luua selle tehnoloogia alusel liikumissõnaraamat, mida saaks kasutada tantsuloomes. Näiteks võiks olla taskukohane programm, mille abil saaks neid liikumissõnu omavahel siduda ja koreograafiat luua.
Einasto: Et tantsu ei peaks enam looma stuudios tantsijate kehi kasutades, vaid katsetad kodus programmi abil erinevaid liikumisvõimalusi, kandes neid üle erinevatele kehadele?
Toepfer: Just nimelt. Kusjuures see võiks olla huvitav mänguvõimalus ka mittekoreograafidele.
Einasto: Kindlasti oleks sellisel liikumissõnastikuga mängul üsna suur kasutajaskond. Näiteks meie rahvatantsupidude suured platsikoreograafiad, mis Sille Kapperi sõnul toimuvad ikka veel kodus nupukesi või paberkujundeid liigutades, oleksid hoopis mõnusamalt ja vähem väsitavalt läbi proovitavad arvutis.
Olen kuulnud, aga pole näinud, et on olemas rakendus või mäng, mis sisaldab balletisõnavara ja pakub võimaluse olemasmasolevale muusikale balletikoreograafia luua. Aga koreograafia loomisest mobiiltelefonide abil oli konverentsil samuti juttu. Kuna enamik inimesi kasutab juba nutitelefone, siis saab neid väga edukalt kasutada ka tantsuvideote tegemiseks ehk «mobiilikoreograafiaks», nagu rääkisid nii Olga Žitluhhina ja Ramonda Galkina Lätist kui ka Skype'i vahendusel Zeynep Gündõz ja Keez Duyves Hollandist. Viimaste projektist on näiteid ka Youtube’is.
Ja «mobiilikoreograafia» eeliseks on see, et see ei nõua suuri ressursse, vaid saab kasutada juba olemasolevat tehnoloogiat oma koreograafilise käekirja arendamiseks.
Toepfer: Sageli piisab juba olemasolevate rakenduste loovast kasutusest. Selles kontekstis on huvitav Indrek Korneli toodud näide võrguetendusest, mis valmis kolmes riigis interneti vahendusel, ilma et inimesed reaalselt oleksid kohtunud.
Kuigi katkend projektist «Longing for the Impossible for the Moment it is Real (Longing…)», mis toimus koostöös Kopenhaageni, Barcelona ja Londoni ülikooli vahel, ei tundnud mulle vaatamisel kuigi huvitavana, oli põnev see, et inimesed Euroopa erinevates paikades olid osalised samas etenduses. See, et tehnika alati välja ei vedanud, ei tähenda veel midagi.
Einasto: Tehnikaga seonduvad probleemid ongi tantsijatele (ja inimestele üldse) sageli kõige väsitavamad: programm jookseb kokku just siis, kui töö on täies hoos, mingid andmed lähevad kaotsi ja neid tuleb taastama hakata... Masin ei ole valmis, kui inimene on valmis – sellest kõigest oli ka juttu, eriti näiteks Väljamäe projekti puhul, kus etenduse toimumine oli suure kahtluse all, kuna puudus kindlus, kas tehnika peab vastu.
Inimeste puhul on juba selgeks saanud, kuidas ja kaua neid saab ekspluateerida. Ja see on ilmselt ka põhjus, miks tantsuloomes ja -õpetamises eelistatakse püsida kõige kindlamate ja käepärasemate vahendite, nagu mobiiltelefonid või videokaamera, juures.
Toepfer: See kõik on arusaadav, kuid see, millest mina puudust tunnen, on pigem seotud mõttelennuga. Minu silmis on arvutigraafika või video kasutamine tantsulavastustes liiga sageli üksnes illustratiivne ja kasutatud lavakujunduse või -valguse algelisevõitu täiendusena. Kui uued tehnoloogiad on liiga keerukad või kulukad, siis võiks ju loovalt ja värske pilguga üle vaadata vanad tehnilised võtted. Näiteks punktvalgustus on laval liiga harv külaline.
/nginx/o/2017/11/09/7297937t1ha2ff.jpg)
Einasto: Meie tantsu- ja tehnoloogiateemalise arutelu lõpetuseks mainiksin meie enda digitaalset etendusprojekti «Naiselikkuse mask», mille osa kujutisi rippus TLÜ BFMis. Seda väga lihtsaid tehnilisi vahendeid kasutavat projekit tutvustasin ka tulevikuteatrile pühendatud konverentsil Tartus septembri algul. Seda võiks nimetada etenduseks kaamerale, mida luuakse küll füüsiliste vahenditega (kehad, esemed) reaalses ruumis, kuid mis teostub digitaalselt, see tähendab fotona või fotoseeriana.
Toepfer: Seda saab käsitleda ka ühe tantsuetenduse vormina, mille keskmes ei ole mitte liikumine, vaid poos, millega saab luua mulje liikumisest. «Naiselikkuse mask» keskendub inimkehas olevate identiteetide näitamisele digitaalselt jäädvustatud etendusprotsessi kaudu, mis saab võimaliks tänu digitaaltehnoloogiale ja Photoshopile. Nõnda saame kokku viia inimesed, kes kunagi pole kohtunud, ning esitada neid viisil ja suhetes, mille loome meie, mitte nemad. Me saame «etendajad» kanda paikadesse, kus nad pole iial olnud.
Proovikiviks on mitte üksnes etendamine ja teatraalsus, vaid elava etenduse õhkkonna loomine ja jäädvustamine fotos. Minu arusaamise kohaselt on digitaalmeedia revolutsiooni võtmeküsimuseks tõdemus, et reaalsus kui selline on ettekujutus ning tegelikkus on kuvandis või pildis endas, mitte selles, mida pilt kujutab.
/nginx/o/2017/11/09/7297935t1h1a75.jpg)
/nginx/o/2016/12/22/6198233t1h5690.jpg)