Kui poleks olnud üht tarka ja aktiivset raamatukoguhoidjat, kas Astrid Lindgren oleks siis rootsi lastekirjanduses (nii ruttu) pildile pääsenud? Kui Astrid Ericsoni nooruses poleks olnud südamevalu täis aastaid, kas oleks tema loomingus seda sügavat mõistmist ja piiritut armastust laste vastu?
Astrid Lindgren 110: on see vast päev!
Jens Andersen avab kiht-kihilt Lindgreni elu- ja loominguloo. Ta tuleb ringiga mõne seiga juurde tagasi, kirjeldab juba kõne all olnud sündmust või inimest – nüüd uues kontekstis. Tänuväärne on see, et autor toob alati esile ka tausta – ajastu, kombed mõtteviisi, kirjandusmaastikul toimuva. Nii mõnigi tegu ja teos, mis praegu kulmugi kergitama ei pane, oli omas ajas revolutsiooniline, olgu tegu siis poisipea lõikamise või lapsemeelse ja -keelse minajutustaja Liisaga «Bullerby lastes», Pipist rääkimata.
Lindgreni läbilöögiteose «Pipi Pikksuka» ämmaemandaks oli lasteraamatukoguhoidja, draamaõpetaja, kriitik ja kirjastuse konsultant Elsa Olenius. Ta soovitas autoril n-ö alg-Pipis muudatusi teha (muuhulgas koristada ära hobusepabulad ja veel mõned lastetuppa sobimatud sõnad ja teod) ning seejärel surus praktiliselt jõuga käsikirja trükki. Pipi tuli reklaamitrummi põrina saatel, mis andis autorile põhjust nentida: «Sellest lapsest on saamas juba üleriigiline nuhtlus.» (lk 26)
Esialgu oli harjumatu, et biograafia ei kulgegi üheselt mööda ajatelge. Autor napsab üles teema ja toob sinna alla kirjavahetusele, päevikutele ja intervjuudele tuginedes noore Astridi ja vana Astridi mõtteavaldused, näiteid kirjaniku loomingust, analüüsib teoste teket ja temaatikat lähtuvalt eluloolistest seikadest ja põhimõtetest.
Jah, üldjoontes on lapsepõlv ikka alguses ja surm lõpus, esimesed teosed eespool ja viimased tagapool. Kuid nende vahel nõelub Andersen pigem oma paremat äranägemist mööda. Nii põhjalikku, samas ladusat Lindgreni loomingu analüüsi pole eesti keeles varem lugeda olnud. Vastuse saavad ka need «miksid», mida pole osanud esitada.
Andersen on teinud ära aukartustäratava töö raamatukogudes ja arhiivides. Taanlasena evib ta rootslaste suurkujust pajatades pisut rohkem kõrvaltvaataja pilku. Ta märgib (õigustatult), et Lindgren pani oma «ihubiograafile» Margareta Strömstedtile, kellega nad eraeluliselt head sõbrad olid, mõne teema avamise puhul ise sõnad suhu. Tänu Andersenile saab täiendust ka pilt kirjaniku eraelust.
Strömstedt kirjutab küll, et abielu oma poja isaga ei tulnud kõne allagi. Aga miks? Nüüd saame teada, et Astrid Ericsonist palju vanem Reinhold Blomberg oleks temast meeleldi «ausa naise» teinud. Selle hinnaks olnuks sulguda koduperenaise rolli, kantseldada mehe eelmiste abielude seitset last ja taluda abikaasa igakülgset kontrolli.
Blomberg käis siiski koos Astridiga oma last Kopenhaagenis vaatamas, oli ka hiljem poja käekäiguga kursis ja poja emaga sõbralikus kirjavahetuses, maksis suure sõdimise peale ka elatisraha ning isa surma järel oli Lasse koos teiste lastega tema pärija.
Loeme Astridi «nuuskuritööst», kui ta peab sõja ajal tsensoriametit ja loeb läbi hulganisti erakirju, misläbi tajub sõjakoledusi sügavamalt kui neutraalse Rootsi teised kodanikud. Lindgren tunneb oma pere olukorra tõttu koguni süümepiinu. Me elame häbematult hästi, nendib ta. Jutuks tuleb Sture Lindgreni kõrvalehüpe ja viinaviga.
Varem ilmunud allikates rõhutatakse, et Lindgreni sõnutsi on ta ise olnud ainuke laps, kes teda on inspireerinud. Nüüd selgub, kui üksikasjalikke päevikuid on ta pidanud poja arengu kohta, üles kirjutanud ütlemisi ja juhtumusi. Samamoodi pannud kõrva taha oma isa ja lapselaste tempe ning teravmeelsusi. Lindgreni loomingu juured ja ainestik on pärit tema enda ja tema lähedaste lapsepõlvest. Selle kohta toob Andersen ohtralt näiteid.
Raamatu alguses on Lindgren 63-aastane ja saab iga päev hulgaliselt kirju täis austust, kiitust, tänu; aga ka palveid aidata, mõista ja toetada. 12-aastane Sara, pidetu, muremõtteis ja samas ambitsioonikas, jääb kirjanikule silma, tuletab talle meelde teda ennast teismeeas kui «lapsepõlve süütud ja muretud mängud» helgeks mälestuseks said. Siitsamast saab alguse raamatut punase niidina läbiv üksinduse teema.
Rootsi keeles olevat üksinduse ja üksilduse tähistamiseks üksainus sõna – ensamhet. Nagu Pipi ei kannatanud tedretähnide all, nii ei kannatanud Lindgren ensamhet'i all. Ta märgib oma kirjades mitut puhku ja mitmel ajahetkel, kui vabastav ja inspireeriv on üksindus: «On täiesti uskumatu õnn olla üksinda, ise enda eest hoolitseda, ise midagi arvata, ise tegutseda, ise otsustada, ise oma elu korraldada, üksi magada, ise mõelda, ooo!» (lk 325)
Üheksa aastat varem vastas Lindgren ajakirjaniku küsimusele, kuidas ta abikaasa ootamatu surmaga toime tuleb: «Kui inimene ei ole õppinud üksi olema, siis on ta kaitsetu katsumuste ees, mida elu võib tema teele veeretada. See on peaaegu kõige tähtsam oskus üldse.» (lk 16)
Oma pisipoega jälgides kirjutas ta 1931. aastal päevikusse: «Tema vajadus üksi olla rõõmustab mind. Ta hakkab suureks saama.» (lk 126) Veidi nukrat irooniat kumab tõdemusest: «Üksindus on hea asi, vähemalt parajates annustes.» (lk 371) Samas teab ta, mida lapsed kõige rohkem kardavad. See on armastatud inimesest ilmajäämine: «Lapsed ei karda veel surma, nad kardavad üksijäämist.»
Lindgreni raamatutest leiab Andersen palju üksikuid lapsi. Aga ka siis, kui ümber on armastavad inimesed, tuleb mõne asjaga ise hakkama saada. Malin ütleb Pellele: «/…/ koguni niisugusel pisipoisil nagu sina tuleb üle saada millestki seesugusest, mis teeb haiget, ja seda tuleb teha täiesti üksi.» (lk 311)
Lindgen debüteeris 38-aastaselt kirjanikuna ja 69-aastaselt poliitilise ajakirjanikuna. Viimasena on ta mõjutanud Rootsi ühiskondlikku elu ja esimesena kujundanud terve maailma laste lapsepõlve. Miks ja kuidas nii läks, sellest saab Jens Anderseni ladusalt kirjutatud pildirikkast raamatust rohkem teada, samuti inimesest maailmakuulsa kirjaniku kuvandi taga.
***
Jens Andersen
«Astrid Lindgren. Päev nagu elu»
Tõlkija Tiina Toomet
Koolibri 2017
432 lk