Valik mitte sekkuda ja mitte kaasa tunda

Oliver Berg «Venna arm» Foto: Raamat

Oliver Bergi debüütromaan «Venna arm», mis on Tänapäeva 2016. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö, on pilguheit kahe venna vastandlikule eluteele taasiseseisvunud vabariigis. Vanem vend – enesekeskne ja karjeristlik minajutustaja – istub köögis ja sorib mälestustes, mis hõlmavad nii käänulisi suhteid õrnahingelise noore venna Matiga kui ka isiklikke üleelamisi ja sirgumist tormiselt edenevas riigis. Romaani tulipunktis pole sugugi perekondlikud intriigid, eelkõige on tegemist ühiskonna- ja inimtundliku uurimusega meie lähiajaloost.

Hakatuseks on tähelepanuväärne raamatu ülesehitus. Tervik kristalliseerub minajutustaja mõtterõngaist, millel piltlikult väljendudes on vertikaalselt areneva spiraali kuju – iga uus aste on ühtlasi eelmise kordus, olgugi et kõrgemal, teadlikumal tasemel. Niisiis on Bergi esileküündivaim stiilivõte kordused ning tsirkulaarne, alailma algusesse tagasi pöörduv narratiiv.

Tekst koondub lugejale varjatud pingekese ümber, mis selgub alles raamatu viimases lühikeses lauses, kui minajutustaja jõuab sisekaemuses tagasi põhjuseni, miks ta istub köögis ja küünlaga tõtt vaatab. Seejärel minajutustaja mõttetiir ka seiskub. «Venna arm» on kõike arvestades usutavalt teostatud ja ühtlase ülesehitusega taies, mis noore kirjaniku puhul on alati märkimisväärne.

Teose läbivaks teemaks on võõrandumine, mis põimub ajastuga, mida Berg soovib lahata. Minajutustaja on nii mõneski aspektis Eesti lähiajaloo, mille avalöögiks on vabaturumajanduse šokk, võrdkuju, ent ainult selle lähiajaloo edukate, laineharjal püsijate oma. Eesti lähiajalugu, mida muuhulgas iseloomustavad süvenev sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus, narkomaania ja HIV, ei riiva üldjuhul tema teadvust ning olukorras, kus ta on sunnitud niisuguseid asjaolusid kommenteerima, kostab ta erapooletult truismiga nagu «igaüks vastutab iseenese eest».

Niisugune erapooletus on vastuvõetamatu Matile, keda võib pidada noore põlvkonna, keda neoliberaalne paleus ei veena, hääletoruks. Vastupidiselt kalestunud vennale tunneb Mati tungi heita end ühiskondlikult valusate protsesside südamesse – nõnda viibib ta sündmuste keerises aprillirahutuste ja Euromaidani ajal. Mati, kelle raamaturiiulil leidub nii Chomsky kui ka Žižeki teoseid, unistab teistsugusest ühiskonnast, kuigi, tõsi küll, tema unelmal puudub konkreetne sisu. Minajutustaja banaalsuse kõrvale võib ehk paigutada Mati naiivsuse.

Pilt, mille Berg lugejale maalib, pole mustvalge. Minajutustaja ja Mati pole valmiskujul karikatuurid – nende isiksused on sageli ambivalentsed ja muutlikud. Mati pole pühak, vaid langetab nii mõnelgi korral lausrumalaid otsuseid. Eesõigustatud kaabakas, kelle ettekujutus kitsikusest on baarihindade võrdlemine ja stripibaar, on niisamuti vanaisa surmast kohkvel poisike ja oma vennast siiralt hooliv täiskasvanu. Piskuhaaval avaneb ta koguni Mati maailmale, muusikale ja kergematele psühhotroopsetele ainetele.

Nõnda mõjubki lõpp, mil ühiskonna pahupool minajutustaja erapooletuse kiuste mehele järele jõuab, traagiliselt. On kahju inimesest, kelle jaoks «sõjavägi ja ülikool ja karjäär, sõbrad ja seksuaalsed suhted, osad õnnestunumad, teised vähem» ammendavad elu võimalikud tähendused.

Kuigi teos kujutab peaasjalikult kahe mehe – minajutustaja ja tema venna Mati – elukäiku, on raamatu naiskarakterid rõhutatult, lausa salapäraselt arukamad. Seda terutab Mati Houellebecqist inspireeritud arvamus, et maailm oleks põhimõtteliselt parem paik, kui seda valitseksid meeste asemel naised. Minajutustaja universumis on naised kättesaamatud, hõljudes justkui teispool egoismist rikutud maailma – isegi kui nad on selle ohvrid, säilitavad nad kindla ja sõltumatu meele.

Samal ajal kui minategelase elu omakasu püüeldes ühtepuhku põrub, sümboliseerivad naised elutarkust, isekusest loobumist. Peategelase patoloogiline impulss hüljata armastatud naine niipea, kui viimane ei anna mehe egoismile järele ja koguni sellele moraalselt peale jääb, on üks näide sellest.

Niisuguseid «targa südamega» naiskujusid, kes lükkavad kapseldunud meestegelased uue eluastme poole, leidub kirjandusloos hulgi, nagu on ka täheldanud kirjandusteadlane Maarja Vaino Dostojevskile ja Tammsaarele tuginedes. Niisugune instrumentaalne kuju koos paratamatu isikupära kaoga pinnastub mõnel määral ka Oliver Bergi üllitises. Kilbile tuleb näiteks tõsta puhtdostojevskilik prostituut Thérèse – peategelase nukrameelsete pihtimuste õbluke, kuid mõistva hingega kuulaja.

Autori asemel aga oleks siin võib-olla õigem näpuga näidata minajutustaja poole, kelle võime hoomata maailma kompleksselt ja mittekonventsionaalselt on piiratud, nagu klaarub tema kõnelustes Matiga. Mati suhted naistega – nii palju, kui me neist aimu saame – on pigem mitmetahulised ja üksmeelsed, kusjuures lähedaste naiste elud lähevad talle siiralt korda. Peategelase vaatenurga kõikjalolek aga tähendab, et naised, kellega lugeja tutvub, jäävad kummaliselt kaugeks, kuigi elutargaks.

Oliver Bergi «Venna arm» on sissevaade ühe inimtüübi tundeellu ning ühiskonda, mis seda tundeelu raamib. Kõlama jääb niisuguse maailma üksildus ning üha lihtsamaks muutuv valik mitte sekkuda ja kaasa tunda. Lõppude lõppuks aga osutub see valik illusoorseks – minajutustaja on oma vennaga paratamatult seotud ning Mati käekäiku mittesekkumine ei suuda ära hoida nende saatuste põimitusest tingitud traagilisi tagajärgi.

***

Oliver Berg «Venna arm» Foto: Raamat

Oliver Berg

«Venna arm»

Tänapäev 2017

432 lk