Kultuurisoovitused

Miks me ootame

The Verve, Urban Hymns

FOTO: Plaat.

1997 septembris ilmunud „Urban Hymns“, mille Melody Maker valis aasta plaadiks, mida osteti kümme miljonit ja mis oli Briti kõigi aegade 17. müüduim album, on 20 aasta juubeli puhul uuesti välja lastud. Richard Ashcroft meenutab, kui pöörane see aeg oli. „Filmis „This Is England“ sõidab kaamera ühe tüdruku võrkkestale. Kell on 5 hommikul, ta vaatab, kuidas mingid tüübid videomängu mängivad. Mul vedas, et ma sellisest elust elusana pääsesin.“

Metsikute silmade ja sagris peaga Ashcroft sai pressilt hüüdnimeks Hull Richard, sest väitis, et suudab lennata. Kui tema eakaaslased läksid tööle tehastesse või kontoritesse, asutas Ashcroft bändi. Ashcroft esines pubides, nagu need oleks staadionid, ja rääkis kõigile, et bänd saab maailmakuulsaks. Kitarrist Nick McCabe judistas end selliseid jutte kuuldes.

Ashcroft oli bändi laiali saatnud enne „Urban Hymnsi“. Ta oli Kansases tuuril kurnatusest kokku vajunud. „Kuus nädalat kroombussis inimestega, kellel on koduski raske... Need inimesed ei tule koju endistena,“ ütleb ta.

Ashcroft, keda Chris Martin tutvustas Live 8-l kui maailma parimat lauljat, on emotsionaalne mees. Loo „Drugs Don’t Work“ kirjutas ta, kui tema naise isa haiglas aeglaselt kustus. Ashcrofti isa suri ootamatult ajuverejooksu tõttu, kui Richard oli 11, ja see avas ukse, mis pole sulgunud.

Ashcroft on endiselt pahane, et Rolling Stonesilt laenatud „Bitter Sweet Symphony“ käik läks talle maksma laulukirjutaja tiitli ja tulu, ning toob eeskujuks Pete Townshendi, kes olevat öelnud, et tema küll sämplimise eest Ashcroftilt varandust ei nõuaks. Kui Verve sai loo reklaamis kasutuse eest vastu tahtmist 175 000 dollarit, annetasid nad selle heategevuseks.

„Urban Hymns“ ehk ise on kohati tüütu, kõik see komplekssus, bombast, pikad vabasiilis jämmid, spacerock, kaja ja psühhedeelia, aga uusversioonil saab ka B-pooled ja B-pooltel on Ashcroft kuningas. Need on soul, need on kantri. Verve bändina konstrueerib probleemi, aga lahendust ei konstrueeri. Seal, kuhu me läheme, pole teid. Sõnad väljuvad ja põrkuvad. Aeg on illusioon. Ootused on kõrged. Niisugustes tavalistes ja madalates hingedes nagu meie omad polegi seoseid ega vastavust, Ashcrofti B-pooles „Lord I Guess I’ll Never Know“ on aga jumalate sõrmejäljed. Teised on turistid Verve’is, tema on vang. Ühel pool mehed, kes loevad raamatut „Kuidas ehitada elektrikitarre?“, teisel Ashcroft ja „Luule päästab maailma“. Kellele kuulub stuudiopeldikusse jäetud „Kontrolli oma unistusi“? Tempo on tähtsam kui reis, ütleb tuntud chill mees Matthew McConaughey. Aga teie, kas te suudaksite vihmaveetorude flöödil mängida nokturni?

Praod bändis süvenesid, kui Ashcroft asus lugusid omaette kirjutama. Keelpilliseadeid lisama. Nick McCabe judistas end keelpilliseadeid kuuldes. Saatis Ashcroft bändi laiali ka pärast „Urban Hymnsi“. Pole mõtet Kurt Cobaini teha, arvas Ashcroft. Kui asi ei lähe, tuleb midagi muuta. 2010. aastal haigestus ta kopsupõletikku ega teinud kuus aastat muusikat. Ta ei kasuta internetti ega mobiiltelefoni. Ashcroftil tuvastati ka depressioon ja määrati Prozac, aga multimiljardise ravimitööstuse toetamise asemel valis ta lihtsama tee: „Otsid kitarri välja ja tunned end palju paremini.“

FOTO: plaat

The Verve

Urban Hymns

Hut

Hinne: 5

Tagasi üles