Kas sämplimine on Eestis võimalik?

Kraftwerk Foto: Alessandro Bosio/PACIFIC /SIPA/Alessandro Bosio/PACIFIC /SIPA

Enne sämplimist olid meemid. Ei, mitte need internetis levivad tekstiga naljapildid või teravmeelsed säutsud Twitteris, vaid nende iidsed eelkäijad. Richard Dawkins defineeris juba 1976. aastal oma raamatus «Isekas geen» meemi kui ideed, tava ja muud infokogumit, mis levib inimkultuuri keskkonnas imiteerimise teel, sarnanedes seega geeniga.

Meemid tekkisid ilmselt kohe pärast seda, kui inimesed omavaheliseks suhtlemiseks sõnu kasutama hakkasid. Ka eepostes korduvad lood traagilistest kangelastest, Odysseusest Kalevipojani, on sisuliselt meemid. Meem tundub olevat midagi kultuurile fundamentaalselt olulist, mis teeb varasema kogemuse põhjal võimalikuks uute ideede mõistmise.

Ka muusikas esinesid meemid ammu enne sämplimist. Muusikakoolis tehakse juba esimestes solfedžotundides õpilastele selgeks, et suurem osa lääne muusikast on rajatud paarile akordile ja nende omavahelisele järgnevusele. Ja kui Bach või Mozart tunduvad tänapäeval ainulaadsete geeniustena (tähendab ju ladinakeelne sõna «geenius» kaitsevaimu või hinge, viidates inspiratsioonile kui millelegi üleloomulikule), kasutasid nemadki oma teostes fragmente näiteks Vivaldilt ja Haydnilt.

On ilmselge, et loodav uus muusika toetub väga suures osas varasemale. Lisaks meeldib inimestele kuulata endale juba tuttavaid helisid. See tuleb väga hästi välja voogedastuskeskkondades, nagu Spotify, kus tavamõistusele lõpmatuna tunduva hulga muusika seast valides eelistatakse varem kuuldut ning otsus loo kuulamise kohta tehakse esimeste sekundite põhjal. Seega aitab avataktides varasema tuntud loo sämplimine köita kuulaja tähelepanu ja suurendada tõenäosust, et laulust saab hitt.

Sämpliteta ei oleks popmuusikat praegusel kujul olemas. Nagu ei oleks olemas hiphoppi ega tantsumuusikat. Sämpel on kõige lihtsamalt öeldes lõik varem salvestatud muusikapalast, mida kasutatakse uue teose loomisel. Sämplimine tehnilise protsessina ei ole raske, eriti nüüd, kui arvutis või telefonis muusika loomine on pigem reegel kui erand. Sämplimine õigusliku probleemina on aga paras peavalu, mille põhjustavad muusikute vastukäivad huvid, plaadifirmade rahateenimislootused ja seadusandjate paindumatus.

Sämplimine on uuele elule aidanud mitu soulmuusikaklassikut. Näiteks leiab  1970ndate funk-bändide Parliament ja Funkadelic liider, palju sämplitud George Clinton, et tema loomingu sämplimine 1990ndate hiphopis andis talle võimaluse pääseda tagasi raadioeetrisse ja tutvustada oma loomingut nooremale põlvkonnale. Samas ei ole kõik artistid oma loomingu kasutamise suhtes nii sõbralikult meelestatud kui Clinton.

Esmapilgul võib tunduda totter, et sämplimine üldse õiguslik probleem on. Ka Eesti autoriõiguse seadus annab autorile ainuõiguse igat moodi ise oma teost kasutada, lubada ja keelata oma teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt ja saada tulu oma teose sellisest kasutamisest.

Samas ignoreerib selline ainuõigus muusika loomise tegelikkust: sämpliga lugu on üldjuhul valminud enne varasema teose autorilt loa küsimist, sest vastasel juhul peaks enne muusika kirjutamist võtma kõigepealt ühendust sämplitava loo autori, esitaja ja plaadifirmaga. Eeldusel, et kõik eelnevalt nimetatud sämplimisega üleüldse nõus on (näiteks ei pruugi hallipäisele rokkmuusikule meeldida teda sämplida soovivad Adidase tracksuit’is räpparid), tuleb kokku leppida litsentsitasus.

Juhul kui sämpliv artist on alles alustav muusik, ei pruugi tal olla võimalik isegi paarisaja euro suurust litsentsitasu maksta ning lugu, mis võinuks muuta nii varasema kui ka uue teose esitajate ja autorite karjääri, jääb sündimata ja avaldamata.

Üpris võimatuks muutub selline stsenaarium, kui sämpliv muusik on näiteks ülikooli kõrvalt biite meisterdav Eesti tudeng, kes soovib sämplida Beyoncé või Michael Jacksoni masti superstaare, kelle meeskond teda ilmselt jutulegi ei võtaks või talle vähemalt kuuekohalise nõudesummaga lajataks. Muidugi on erandeid, kui sämplite kasutamises kenasti jutule saadakse, näiteks Genka ja Paul Oja tänavu kevadel ilmunud «Mixtape Nr 1», millel kasutati mitme eesti laulja, näiteks Jaak Joala ja Getter Jaani laule. Üldjuhtudel  sämplitakse siiski varasema teosega seotud isikutelt luba küsimata.

Teose kasutamine ilma autorilt luba küsimata ja tasu maksmata on autoriõiguse seaduse järgi siiski mitmel juhul võimalik. Kaks tuntuimat erandit on tsiteerimine ja paroodia. Paroodia najal laseb liugu kogu näosaade, tsiteerimine on aga tuttav kõigile ajakirjanikele ja kriitikutele.

Eeldades, et teist muusikut sämplides ei soovita teda parodeerida, jääb alles ainult tsiteerimise erand, mida tavaliselt kasutatakse küll kirjalikus tekstis. Autoriõiguse seaduse alusel on autorilt nõusolekut küsimata ja tasu maksmata lubatud teost tsiteerida ja refereerida motiveeritud mahus, järgides refereeritava või tsiteeritava teose kui terviku mõtte õige edasiandmise kohustust. Sämplimise puhul on tõenäoline, et varasema teose lõigud peavad vabakasutuse lubatuseks olema pigem lühikesed. Ilmselt ei saaks tsiteeringu motiveeritud mahuks pidada näiteks kogu varasema teose refrääni kasutamist uues teoses.

Autoriõiguse seaduses sisalduv kohustus arvestada tsiteeritava teose kui terviku mõtte õige edasiandmisega piirab aga sämplimist märgatavalt. Sämplit uue loo konteksti asetades muudetakse algteose mõtet oluliselt. Mitmed kõige loovamad ja paremad näited sämplimisest on juhud, mil ühe žanri klassika on asetatud teise muusikastiili konteksti. Selliseid teoseid ei saa autoriõiguse seaduse teksti alusel Eestis tõenäoliselt seaduslikult luua ilma autorilt eelnevat luba küsimata.

Sämplimise kohta pole selgeid reegleid ka Euroopa Liidu direktiivides ega Euroopa Kohtu kohtupraktikas. See võib aga peagi muutuda, kuna suvel esitas Saksamaa Liidu Ülemkohus Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse seoses Saksamaa tuntuima elektroonikakollektiivi Kraftwerk hagiga hiphoploo «Nur mir» autorite (produtsendid Moses Pelham ja Martin Haas) vastu.

Räppar Sabrina Setluri esitatud «Nur mir» sisaldab kahesekundilist pidevalt korduvat sämplit Kraftwerki loo «Metall auf Metall» rütmipartiist. Saksa Liidukonstitutsioonikohus leidis, et vabakasutuse erandi alusel ei pruukinud «Nur miri» autoritel olla kohustust saada sämplimiseks litsents, sest sämplimine on hiphopi iseloomulik stiilivõte ning kahesekundiline sämpel riivas vaid vähesel määral fonogrammitootja õigusi ega toonud kaasa märkimisväärset majanduslikku kahju.

Seega võib lähiajal oodata Euroopa Kohtu esimest seisukohta sämplimise kohta, mis loodetavasti ei muuda muusikale nii omase võtte kasutamist senisest veelgi raskemaks. 

*Artikkel põhineb autori 2017. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas kaitstud magistritööl.