«Kaardimajast» tuntud näitleja: minust ei saaks iialgi sõdurit!

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

«Maailmas on nii palju inimesi, kes annavad rohkem, kui võtavad,» ütleb seriaalist «Kaardimaja» tuntud näitleja Michael Kelly, kes kehastab kindralleitnant Gary Voleskyt National Geographicu uues seriaalis «Pikk tee koju».

Kaheksaosaline sari «Pikk tee koju» tutvustab 2004. aasta 4. aprilli sündmusi ja valmis ABC Newsi korrespondendi Martha Raddatzi samanimelise bestselleri järgi. Stsenaariumi kirjutas raamatu põhjal Soome mees Hollywoodis ehk Mikko Alanne ja see jutustab päevast, mis on militaarringkondades tuntud kui «must pühapäev», mil rutiinne rahuvalvemissioon muutus ootamatult lahinguks mässuliste vastu.

See on lugu kangelaslikust võitlusest ellujäämise nimel Iraagi sõjas, kui Sadri linnas Bagdadis rünnatakse Texase ratsarügementi, ja näitab vaheldumisi nii sõdureid lahinguväljal kui ka nende perekondi, kes ootavad 48 põrgulikku tundi, et saada mõnigi infokild enda lähedase saatusest.

Paljud filmi kõrvalnäitlejad on päris sõdurite naised ja lapsed ning mitu sõdurit, keda peategelased kehastasid, viibisid filmivõtetel ka päriselt. Näitleja Michael Kelly kanda on seriaalis peaosatäitja, kindralleitnant Gary Volesky roll. National Geographicu uus seriaal «Pikk tee koju» esilinastub kogu maailmas, sealhulgas  Eestis 12. novembril. 

Põhjus, miks ma ei küsi Michael Kellylt midagi Kevin Sapacey ja «Kaardimaja» lõpetamise kohta, on selles, et intervjuu sai tehtud enne suure skandaali puhkemist.

National Geographicu uues seriaal «Pikk tee koju», kus peaosas on Michael Kelly, esilinastub 12. novembril.

FOTO: National Geographic/Jeremy Benning

-Kas reaalse isiku kehastamine teeb teie kui näitleja töö keerulisemaks või vastupidi, lihtsamaks?

Palju-palju keerulisemaks. Vaata, reaalset isikut kehastades lähened sa materjalile märksa suurema aukartusega kui väljamõeldud tegelast mängides. Fiktiivse kangelase rolliks valmistudes on sul tunduvalt rohkem vabadust, võid teha, mida soovid, ja ise selle tegelase luua. Piire pole!

Päris inimest etendades, eriti sellist nagu kindralleitnant Gary Volesky, oled palju suurema pinge all. Mõtled kogu aeg, et kas ma ikka suudan teda mängida nii, et talle liiga ei teeks ja et see mõjuks temavääriliselt.

Volesky on väga mõjuvõimas inimene. Ta on mees, kellele kõik sõdurid alt üles vaatavad, ja kui ma võtetel kuulsin, kuidas sõdurid ja Martha Raddatz temast rääkisid, mõistsin, et tegemist on väga erakordse inimesega. Ja mõtlesin, et oh shit, sellist inimest mängides ei tohi ma midagi untsu keerata!

-Kas te kohtusite temaga ka päris elus?

Jaa, ja veendusin, et kõik, mida temast räägiti, vastas tõele. Gary Volesky on tõesti võrratu inimene. Soe ja samas suurepärane liider.

-Kas ta oli teid näinud ka «Kaardimajas»?

Ei-ei, seda ma küll ei usu. Tõsi, meil ei tulnud «Kaardimajast» otseselt juttu, aga mulle tundub, et Volesky pole üldse sedasorti mees, kes teleseriaale vaataks. Tal pole selleks aegagi.

-Võtetel osalesid ka päris sõdurid ja sõjaväelaste pereliikmed, kuidas teil nendega läbisaamine oli?

Suurepärased. Esiteks oli nendega huvitav kohtuda kui inimestega, teiseks andsid need jutuajamised rolli loomisele väga palju juurde. Enne võtete algust oli meil selline tore kick-off pidu ja kui mind  siis sõduritele tutvustati – sõnadega, et palun, siin on teile Michael, kes hakkab mängima Gary Voleskyt –, mõõdeti mind pilguga ülevalt alla, nagu tahetaks öelda, et SINA hakkad mängima Garyt, päriselt ka või? Ja mõni neist ütles täitsa otse välja, et kuule kutt, parem oleks, kui sa oma tööd hästi teeksid, sest Gary on selline mees, kellele me järgneks põrgusse ka. Kusjuures nad ei teinud nalja, vaid mõtlesid seda surmtõsiselt! Ütleme nii, et ega see pinget maha ei võtnud. (Naerab)

-Kas te ise kujutate ette, et võiksite armees riiki teenida?

Issand, ei! Võteteks valmistudes ja õppustel osaledes sai see mulle selgemaks kui iial varem. Sest kuigi need polnud muidugi kaugeltki sellised treeningud ja õppused, milles päris sõdurid osalevad, oli see kõik minu jaoks ikkagi liig mis liig. Ja joosta relvaga mööda küla, ümberringi tulevahetus ja püssitärin, ning sul pole õrna aimugi, kust kuulid võivad tulla – see oli hirmutav.

Ma kujutan ette, et sõdurid ei muutu selles osas küll kunagi immuunseks, aga ilmselt harjuvad relvatärinaga mingil ajal siiski ära. Ent mina ei suudaks mitte iial kedagi tappa. Mitte kunagi. Ma lihtsalt ei suudaks. Eks sõdurid harjuvad muidugi ka sellega, aga mina mitte. Minust ei saaks iialgi sõdurit.

-Gary Volesky on ameeriklastele rahvuslik kangelane. Kes on teie meelest rahvuslik kangelane?

See võib olla kes iganes. See võib olla sõdur, kes võitleb sõjakoldes ja on valmis sinu ning su riigi eest surema, aga see võib olla ka kooliõpetaja, kes pühendab oma elu noortele inimestele hariduse andmisele ja nende arendamisele, tehes seda samal ajal naeruväärse palga eest.

See võib olla sõduri ema või naine, kes ootab oma lähedast koju… Sellele küsimusele on miljon vastust ja ükski pole vale, sest maailmas on nii palju inimesi, kes annavad rohkem, kui võtavad. Isiklikult minu jaoks on kõige suurem kangelane minu abikaasa, kes on kodus ja kasvatab meie lapsi.

Näitlejana olen ma tihti – liiga tihti – kodunt ära ja sellal peab mu võrratu abikaasa meie kaht last üksinda kasvatama. Ma leian, et see on imetlusväärne.

-Kas ja kuidas muutis Gary Volesky roll teid inimesena?

Minuga on enamasti nii, et võtan igast tegelasest, keda mängin, mingi väikese osa endaga kaasa või siis õpin temalt midagi. Minu isa oli mereväes, nii et olen sõjaväelaste suhtes alati väga suurt respekti tundnud. Ning mängides Voleskyt ja temaga kohtudes ei olegi muud võimalust peale selle, et muutud ka ise natuke paremaks inimeseks.

Ja kindlasti ka veidi tänulikumaks. Tänulikumaks sõdurite vastu, kes kaitsevad su riiki, ja eeskätt sõjaväelaste perekondade vastu. Ma ei ole kunagi eriti mõelnud, mida tunnevad need naised, kes tänapäeval oma mehed sõtta või sõjaväkke saadavad. «Pikk tee koju» aga pani mind just selle peale väga mõtlema, tõstes samal ajal ka mu teadlikkust. Muide, meie võtteplatsiks oli päris ehtne sõjaväebaas, nii et elasime terve filmimisperioodi seal nii, nagu sõdurid päriselt elavad.

-Ma vestlesin enne Eric Bourquiniga, kes oli ise tol «mustal pühapäeval» Iraagis 24-aastane sõdur ja nüüd sarja «Pikk tee koju» konsultant. Tema ütles, et nii kummaliselt kui see ka ei kõla, elame praegu kõige rahumeelsemal ajal. See tundub natuke uskumatu, kas pole?

Jaa, ma saan aru, mida ta mõtleb, et praegu ei ole käimas suuri maailmasõdu ega midagi, ometigi tundub selline väide, et praegu on rahulikem aeg maailma ajaloos, täiesti hullumeelne.

See kõlab muidugi naiivselt, aga ma unistan sellest, et saabuks päev, mil meil poleks üldse sõjaväge vaja. Ma lihtsalt ei suuda mõelda sellele, kui paljud inimesed kaotavad mõttetult oma elu kellegi totra religiooni pärast. Tähendab, ära saa must valesti aru  – ma ei taha halvustada kellegi tõekspidamisi ega usku, aga teadmine, et tuhanded süütud inimesed, noored ja vanad, mehed ja naised, surevad usu pärast, ei mahu mulle lihtsalt pähe ja murrab mu südame.

Kaheksaosaline sari põhineb 2004. aasta 4. aprilli sündmustel ja on valminud ABC News korrespondent Martha Raddatzi samanimelise bestselleri järgi.

FOTO: National Geographic/Jeremy Benning

-Ka Iraagis võitlesid ja said sel päeval hukka ju paljud noored mehed…

Just nimelt, ja mõned neist oli praktiliselt lapsed! Ja perekonnainimesed. Seda on kohutav mõelda, ühel hommikul sõidutad sa autoga oma lapsi kooli ja kolm päeva hiljem oled keset absoluutset põrgut. Minule, kes ma pole kunagi sõjaväes olnud, see pähe ei mahu. Ma lihtsalt ei suuda ette kujutada, kui hirmunud need sõdurid võisid seal olla, põgenedes kuulide eest ja nähes oma sõpru suremas või vigastatuna.

-Kas teil Gary Voleskyga midagi ühist ka on?

Me oleme mõlemad väga kõhnad (naerab). Aga tõsiselt rääkides on ta ühest küljest maailma kõige lahkem ja kenam inimene, teisalt aga kõige suurem badass, keda ma oma elus kohanud olen. Tegelikult tahaksin, et minus oleks rohkem Gary Voleskyt, aga kui mõtlema hakata, kuidas ma käituksin analoogses olukorras, nagu tema Iraagis oli, ja milliseid otsuseid langetaksin, siis ma arvan, et teeksin täpselt samamoodi nagu tema.

-Kas te hoiate siiani sidet?

Ei, temaga ei saa keegi sidet hoida. (Naerab) Gary on aktiivselt tegev kindralleitnant, nii et temaga minusugune naljalt kohtuda ega suhelda ei saa. Aga loodan väga, et ehk näeme jälle lähitulevikus mõnel seriaaliga seotud üritusel ja see saab olema üks soe ning kallistusterohke kohtumine, olen selles täiesti veendunud. Õnneks ma meeldisin Garyle – ta helistas Martha Raddatzile, kelle raamatu põhjal sari valmis, ja ütles, et «Michael on hea kutt».

-Oskad sa filmiajaloost nimetada mõnd sõjateemalist linateost, mis sulle eriti võimsa mulje on jätnud?

Esimesena tuleb kohe meelde see naisrežissöör, mis ta nimi oligi?

-Kathryn Bigelow?

Jaa, just! Bigelow ja tema «Piinakamber» (Hurt Locker)  ning «00.30» (Zero Dark Thirty). «Reamees Ryani päästmine»… Selliste filmidega on nii, et kui lugusid räägitakse õigesti, on tulemus suurepärane. Need on lood kangelastest ja inimeste meeldivad heroilised lood, mulle niisamuti. Ja kui heroilisusele lisada veel ka inimlik vaatenurk, on tulemus veelgi imelisem. Seepärast ma ei häbene üldse meie seriaali kiitmast – «Pikk tee koju» ei räägi lugu ainult sõdurite vaatenurgast, vaid ka perekondadest, kes neid kodus ootavad, ja see lisab asjale hoopis teise nüansi. Sest jah, loomulikult on kurb ja õudne näha sõdurit lahinguväljal suremas, aga alles siis, kui sa näed tema perekonda, leinavat ema, kelle poeg on sõjas hukka saanud või tema naist või lapsi, kes enam kunagi oma isa ei näe, alles siis saad täielikult aru sõja mõttetusest.  Ja just see paneb mõtlema ning küsima: «Miks ometi?» On see tõesti vajalik ja kas on olemas mingigi viis, kuidas see kõik lõpetada?

Michael Kelly koos abikaasa Kellyga. REUTERS/Jonathan Ernst

FOTO: SCANPIX

Michael Kelly

  • Sündinud 22. mail 1968 Ameerika Ühendriikides
  • Abikaasa Karyn Kelly, lapsed Clinton Kelly ja Frankie Kelly
  • Kõrvalosad paljudes telesarjades, meil on tuntumad «Kaardimaja», «Kurjuse kannul» ja «Must peegel», samuti 12. novembril Eestis National Geographicu kanalil esilinastuvas Iraagi sõjast rääkivas draamasarjas «Pikk tee koju».
  • Eestis linastunud filmidest on ta viimasel ajal mänginud järgmistes: «Saladus nende silmades» (2015), «Terasmees» (2013), «Nüüd sa näed mind» (2013), «Everest» (2015), «Videopäevikud» (2012), «Saatuse büroo» (2011) ja «Aus mäng» (2010)
Tagasi üles