Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Viis päeva oktoobris, mis vapustasid Shanghai muusikamaailma

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Hiina politseinikud vaatavad telerist president Xi Jinpingi kõnet Hiina kommunistliku partei 19. kongressil. | FOTO: CHINA STRINGER NETWORK/REUTERS

Hiinas elab peaaegu 1,4 miljardit inimest. Oktoobris Hiina Rahvavabariigi presidendiks saanud Hiina kommunistliku partei peasekretär Xi Jinping ütles oma parteikongressil peetud kõnes, et riik on sisenenud uude ajastusse ambitsiooniga saada sajandi keskpaigaks ülemaailmseks liidriks.

«Meie erakond ja meie rahvas, meie väed ning meie riik on pretsedenditud. Keegi ei tohiks eeldada, et Hiina neelab alla midagi, mis õõnestab me huve,» ütles Xi, kelle ajakiri Economist sel aastal maailma mõjuvõimsaimaks meheks kuulutas.

Viimaste kümnendite mõjuvõimsaim Hiina liider Xi jääb veel vähemalt järgmiseks viieks aastaks riigi poliitikat suunama, sest kodumaal talle vastast ei leidu, arvavad välispoliitika kommentaatorid. Samal ajal on Hiinas just tema peasekretäriks oleku ajal suurenenud huvi kontaktide vastu lääne kultuuriga ning seega on 25-miljonilise elanikkonnaga Shanghais toimuv kultuurifestival tähtis sündmus ka Eestile.

19.–23. oktoobrini toimus Shanghai ülišikis InterContinental Puxi hotellis Shanghai International Arts Festival (ChinaSPAF), mis kuulub omasuguste seas maailma tippude hulka. On kõrgetasemeline foorum, teatri- ning muusikamaailma G-20 tippkohtumine, millega tasub koostööd teha. 1999. aastast saadik korraldatav ChinaSPAF on Eestile tähtis selle pärast, et seal on esindatud kõik maailma tippfestivalid, kes siit oma programmi esinejaid ja etendusi otsivad.

Kuidas müüa Pärti hiinlastele?

Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni «Aadama passiooni» tutvustas festivali demovoorus produtsent Madis Kolk. Selleni jõuda pole sugugi lihtne: tosin finalisti valitakse välja kümnete kandidaatide seast. Teiste festivalide ja Hiina etendusasutuste esindajad vaatasid esitlusi ning said siis küsimusi esitada.

Äärmiselt huvitav oli jälgida, kuidas niisugune protsess toimub. Esiteks sattus 12 väljavalitu hulka kõige erinevamaid teoseid. «Aadama passiooni» kõrval pakuti samal seansil välja ka varjuteatrit, flamenkokava, modernset tsirkust ning isegi Briti a cappella ja beatbox'i-trupp Gobsmacked!, mille leivanumber paistis olevat Queeni ja Bruno Marsi kaverite esitamine.

"Aadama passioon". Enne maailmaesiettekannet. | FOTO: Kristian Kruuser & Kaupo Kikkas

See viimane paistiski potentsiaalseid ostjaid kõige rohkem erutavat – sellele on lootust kõvasti pileteid müüa. «Hiina võimude toel on siin mitmel pool ehitatud võimsaid teatreid, kontserdisaale ning kultuuripaleesid. Aga raha repertuaari hankimiseks pärast valmisehitamist enam eriti ei jagu,» selgitas Kolk tagamaid. Seega peab piletitulu katma kulud.

«Aadama passiooni» puhul tunti huvi, kas oleks seda võimalik publiku ette tuua ka kohaliku kammerorkestriga (Kolk: «Jah, hea orkestri puhul piisab kahest-kolmest proovist.») ja -kooriga (Kolk: «See koor peab olema väga kogenud Pärdi-tüüpi muusika esitamisel.»).

Hiina lavastusi eksportides peab arvestama sealsete moraalinormidega, näiteks tundlikkusega alasti inimkeha suhtes. «Aadama passioonis» tuleks sel puhul ju olulisi muudatusi teha. Oma lavastuste suhtes ülinõudlik Robert Wilson, kes festivalil kõnega esines ning oma lavastusega «Nothing» Shanghais ka kaks etendust andis, ütles kommentaaris Postimehele: «Pole midagi teha, kui on vaja, siis tuleb mõelda, kuidas muudatusi teha.» (Vt lisalugu.) Nii oluline on Hiina turg.

Pärast esitlust võtsid Kolgiga «Aadama passiooni» esitamise võimalusi uurides kontakti mitme festivali esindajad, produtsendid ja agendid Sarajevost, Tel Avivist, Shanghaist ja Briti Columbiast (Kanada). Käimas on ka läbirääkimised Eesti Kontserdi ning ChinaSPAFi vahel, et uurida võimalusi selle teose esitamiseks mõnel järgneval aastal.

Eesti muusika täismajale

Eesti Kontsert viis Hiinasse kontserte andma vokaalansambli Estonian Voices, klassikatähed Katariina Maria Kitse, Marcel Johannes Kitse ja Sten Heinoja ning ETV tütarlastekoori Aarne Saluveeri juhatusel.

Klassikatähtede ja Hiina Zantoum Kvarteti kontserdiks oli Shanghai City Theatre’i 800-kohaline saal pea täis müüdud (kui hiinlased ütlevad theatre, siis mõtlevad nad selle all eeskätt kontserdisaali). Üllatavalt palju oli saalis lapsi, silma järgi algklassiealisi, kes käitusid kogu kontserdi ajal eeskujulikult. Hiinlased investeerivad üldse oma järeltulijate haridusse ja kasvatusse massiivselt aega ning raha.

Klassikatähted ja Hiina Zantoum KvartettShanghai City Theatre’is. Pildil ka kultuurinisteeriumi kantsler Paavo Nõgene ja tema kõrval teatri kunstiline juht. | FOTO: Hendrik Alla

Ettekandele tulid Šostakovitš, Piazolla, Schumann, Brahms ja ka Arvo Pärdi «Fratres». Võis tähele panna, et hiina publikule olid rohkem meelt mööda tempokamad palad, samuti Zantoum Kvarteti esitatud hiina rahvaviisi töötlus. Meditatiivse Pärdiga ei osanud nende maitsemeel suurt midagi pihta hakata.

Estonain Voices korraldas lisaks menukatele kontsertidele õpitoa koos kohaliku ülikooli vokaalansambliga. «Arvestades, et nad on ainult kuus kuud koos laulnud, on tulemus suurepärane,» hindas hiinlaste taset bariton Rasmus Erismaa. Hiinas on a cappella laulu populaarsus viimaste aastate jooksul plahvatuslikult kasvanud ja praegu tegutseb juba sadu ansambleid, korraldatakse festivale, selgitas üks ülikooli ansambli liige.

Töötoast võttis osa üle poolesaja huvilise, kes esitasid äärmiselt asjatundlikke küsimusi. Üks neist andis hästi aimu hiina konfutsianistlikust kultuurist. Kadri Voorand selgitas, kuidas Estonian Voices uut materjali valib: «Laul peab meile kõigile meeldima, iga liiget kõnetama.» «Aga kui te olete eri meelt, kes siis lõpliku otsuse langetab?» kõlas küsimus. Siit on näha, et hiinlased eeldavad igas grupis ja protsessis autoriteedi, liidri olemasolu. Keeruline oli mõista, et võrdsed inimesed võivad ka demokraatlikult otsusele jõuda.

Estonian Voices ja ühe Shanghai ülikooli vokaalansambel | FOTO: Hendrik Alla

«Mulle meeldis nende esinemise vabadus ja professionaalsus. Ja dirigent oli väga lahe! Imeline. Ma ei oskagi kohe oma tundeid väljendada,» ütles Sri Lanka kultuurifondi esindaja Kavindranath Harshana, kui tuli pärast ETV tütarlastekoori demonstratsioonesinemist festivalihotelli ballisaalis Aarne Saluveeri kättpidi tänama. «Olen oma töös väga paljusid koore ja ansambleid kuulanud. Arvestades, et tüdrukud on alles teismelised, olen kindel, et tulevikus saavad neist maailmatasemel muusikad.»

Oluline kultuurileping

21. oktoobril kirjutati alla Eesti Kontserdi ning Shanghai festivali vaheline kolmeaastane koostööleping. «See ei ole veel konkreetne esinejate vahetamise kava, mis tuleb edaspidi, vastavalt hooaegadele,» selgitas lepingule allakirja andnud Eesti Kontserdi juhatuse liige Jüri Leiten. «Tänu sellele lepingule on Eesti muusikute ja võib-olla ka teatrite siiatulek palju reaalsem. Shanghais kohtub terve maailm ja nendest kohtumistest sünnivad uued ideed. Ükskõik kui väikeseks me ei pea oma riiki või kui suureks kultuuri, me ei saa siit puududa.»

Peale lepingu allkirjastamise ja muu kultuuritöö anti viimast lihvi ka protsessile, mille rattad on keerelnud juba mitu aastat: Shanghai ooperi toomine Saaremaa ooperipäevadele. «See on läbi aegade kõige suurem grupp ooperipäevadel,» ütles Leiten. «220 inimest, antakse kolm etendust.»

Eesti Kontsert allkirjastas kolmeaastase koostöölepingu Shanghai festivaliga. Paremal Eesti Kontserti juhatuse liige Jüri Leiten. | FOTO: Hendrik Alla

«Hiina kultuuriruumis on igasugustel lepingutel tohutu tähtsus,» lisas kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene. «Nendele annavad lepingud võimaluse oma linnavalitsuselt ja riigilt toetust saada. Kui festivalil on ette näidata nii riikidevaheline koostöölepe kui leping Eesti Kontserdiga, on neil nüüd lihtsam Eesti artiste Hiinasse kutsuda.»

Ajamasin ja kultuuršokk

Spetsiaalselt Shanghai festivali auks telliti sümfoonia «Taassünd» koorile ja orkestrile, mille kirjutas vaid 25-aastane, kuid endale juba nime teinud helilooja Peng-Peng Gong. Sümfoonia tuli esiettekandele Shangahi Suures Teatris, nõiduslikus ehitises, mis meenutab kosmosest saabunud kristallist lindu või Swarovski kristallist valmistatud pagoodi.

Shanghai Suur teater | FOTO: Hendrik Alla

Esitajad olid tippklassist, näiteks bariton Changyong Liao, kes on saanud ridamisi kõrgeid auhindu ning kelle kohta New York Times ning Washington Post kirjutavad, et tegemist on «geeniuse häälega ning üliväärtusliku kingitusega kogu ooperimaailmale». Ka teised esinejad ja Shanghai sümfooniaorkester oli kõrgel tasemel.

Minu piletil oli märgitud koht nr 1 ja rõõmustasin vaikselt. Millegipärast meeldib ajakirjanikele ikka rea otsa peal istuda. Aga selgus, et Hiina kontserdisaalides on koht nr 1 rea keskel, sellest paremale lähevad paarisarvulised ja vasakule paarituarvulised kohad. Istusin muusikanautleja jaoks ideaalses kohas: hea akustikaga saali tagumise kolmandiku piiril ja täpselt keskel.

Istekohad ootavad Shanghai Suures teatris ametlikke ja volitatud isikuid. | FOTO: Hendrik Alla

Hiinlased ei suutnud oma telefone sugugi taskus hoida, ehkki etendusasutustes on igasugu pildisalvestamine rangelt keelatud. Suure kontserdisaali tagaseina ääres seisid saalitöötajad ja valvasid: niipea, kui kellegi telefoniekraan ettekande ajal reetlikult helendama hakkas, tabas teda saalitöötaja laseri häbistav roheline kiir nagu Zeusi välk.

Kuid enne, kui koorid ja orkester lavale tulid, sammus sinna festivali direktor koos ingliskeelse assistendiga ja pidas kõne. Noh, selline asi on mõistetav, ikkagi festivali pidulik avakontsert. See, mis järgnes, paiskas mind ajas ajas 35 aastat tagasi, rebis lahti nooruspõlves saadud haavad ja ajas naha vastikult kihelema. Tõesti, mul oli tunne, nagu hakkaksid hambad valutama. Kõik korraga.

Kõne algas tõdemusega, et haruldase ning imelise kokkusattumise tõttu algas vaid kaks päeva enne festivali algust Pekingis Hiina Kommunistliku Partei 19. kongress. Ja kuna Shanghai on Hiina revolutsiooni häll ning just siin sündiski Hiina KP, on meil nüüd õnn ja rõõm saada osa Hiina revolutsioonile pühendatud sümfoonia esiettekandest. Ja nii edasi ja nii edasi.

Ma olen sündinud samal aastal, kui Brežnev võimule sai, ning sirgunud noorukiks stagnatsioonipäikese kiirte all. Ja mul hakkas õudne. Puna-Hiina näitas mulle oma tõelist olemust. Kõik need Apple’i poed kiiskavvalgetes kaubanduskeskustes on ikkagi vaid fassaad. Teate, seal, kus on sellised kõned, pole püssikabad – nagu hiljem nägin – sugugi enam kaugel.

Pidage mind matsiks, aga ma ei suutnud seda tehniliselt täisulikult esitatud sümfooniat, mida võib muusikaliselt võrrelda maoistliku rahvusromantismiga, kuulata kauem kui kaks osa. Revolutsiooni ülistav tekst kuvati inglise ja hiina keeles lava kõrvale hiigelekraanidele. Eesti Hiina saatkonna kultuurinõunik Anete Elken ütles hiljem, et hiinakeelne tekst oli veel palju räigem kui tõlge.

Vingerdasin piinlikkust tundes kahe osa vahel aplodeeriva publiku vahelt välja ja tänasin õnne, et olin juba nädala Shanghais viibinud: mul oli metrookaart, oskasin seda kasutada ja teadsin, kus mis linnas asub. Olnuksin ma sama päeva hommikul saabunud nagu osa delegaate, olnuksin sunnitud selle painaja lõpuni kannatama, et mind siis miljonilinnas bussiga hotelli tagasi sõidutataks.

Aga mina olin vaba mees! Süütasin sigareti, jalutasin teatrimaja kõrval asuva Shanghai linnavalitsuse hoone eest (200 meetrit pikk ja näeb välja nagu illustratsioon raamatust «1984») mööda. Korraga tormasid maja kõrval olevast vahiputkast välja kaks lahingrelvadega sõdurit ja jooksid kuhugi. Nende järel veel viis, siis kolmkümmend!

Mul läksid peod higiseks ja silme ette kerkis pilt, kuidas mingit teisitimõtlejat püssipäradega makku taotakse. Ma ei julgenud telefoni tõsta ja pildistada. Õige pea aga sain aru, et sadakond sõdurit tegi lihtsalt täisrelvastuses ümber hiigelhoone oma õhtust jooksu, omavahel sõbralikult naljatades ning majajääjaid ergutades.

Järgmisel päeval vaatasin tänavabaaris teed juues vist oma 80-aastast hiina vanaprouat ja mõtlesin, et tema on ju oma silmaga näinud Mao kultuurirevolutsiooni õudusi. Aga võibolla oli just tema üks neist noortest hungveipingidest, kes sel ajal bambuskeppide ja kõblastega intellektuaalidele revolutsioonilisi väärtusi tutvustasid.

Ajakirjaniku reisi toetasid Postimees ja Eesti Kontsert.

Tagasi üles