/nginx/o/2017/11/10/7299607t1h416d.jpg)
Festivali raames andis «Aadama passiooni» lavastaja, maailmakuulus teatritegelane Robert Wilson Shanghai Suure Teatri draamasaalis kaks etendust «Lecture on Nothing». Selles esitab Wilson helilooja John Cage’i samanimelist teksti, mille viimane kandis ette 1941. aastal New Yorgis.
Wilson moodustas Cage’i tekstist rütmiliste struktuurikorduste ning heli- ja valgusefektide abil omamoodi kajakambri, mis kuvasid vaataja-kuulaja meelde abstraktsed sümbolid tähistamaks vaikust ja eimidagi. Hiina publiku tarvis kuvati tekst lava kõrvale ekraanidele, mis on seal tavapärane praktika.
Publiku hulgas viibis Wilsoni fänne, aga ka neid, kellele tema teater kummaliseks osutus. Seda võis mõista naerukihina, kommentaaride ning etenduse ajal vilksatavate telefoniekraanide järgi. Oli ka lahkujaid. Minu kõrval istus koos emaga arvata nelja-aastane hiina tüdruk.
/nginx/o/2017/11/10/7299979t1h29ba.jpg)
Laval oli Wilson supervormis, aga oli ka teada, et 76-aastast meistrit vaevavad terviseprobleemid. Ajakirjanikul oli võimalik pärast etendust Wilsonile paar küsimust esitada. Lava taha käputäie fännidega kohtuma ilmus Wilson nii, nagu ta lavalgi oli: valgetes riietes, nägu valge grimmiga kaetud. Jalas luksushotelli InterContinetal Puxi tuhvlid. Minu numbritoas olid samasugused.
Mida võiks sellest valdavalt tekstilisest lavastusest aru saada üks nelja-aastane hiinlane?
«Nelja-aastane! Suurepärane! Ma tahaks, et kui mina oleksin olnud nelja-aastane, oleks ma ka saanud teatris käia. Minu sünnilinnas teatrit ei olnud. Nii et palju õnne sellele tüdrukule!» Wilson sündis ja kasvas Texases Waco linnas, kus tema sünni ajal oli alla 60 000 elaniku.
Millise mulje jättis teile Hiina publik?
«Täna on minu teine esinemine Hiinas üldse, seega on kohalik publik mulle tundmatu. See-eest meeldis mulle väga olla Tallinnas!»
Eestlaste jaoks on «Aadama passioon» ülitähtis kultuuriverstapost. Millisele kohale paigutate selle oma loomingulises portfoolios?
«Pean seda oma karjääri oluliseks hetkeks. Eriti palju pakkus mulle töö Pärdi muusikaga, see oli väga eriline. Valgustuslik ning äärmiselt rahuldustpakkuv. Koostöö sujus väga hästi.»
Praegu käib töö selle kallal, et «Aadama passiooni» saaks Hiinas lavale tuua. Kui see peaks juhtuma, võib olla, et kohalikud tsensorid soovivad teha lavastustes muudatusi, näiteks mis puudutab alastust. Kas te olete selleks valmis?
«Me peame alati olema valmis muudatusi tegema. Elu ongi muutuste jada. Vanemaks saades mõistad, et elu koosnebki kompromissidest.»
Kasutate oma lavastustes idamaiseid tehnikaid ning väljendusvahendeid, näitaks Jaapani teatri butoh. Mida on teile andnud Hiina kultuur?
«Tasub tähele panna näiteks Pekingi ooperit, kus on täiesti aktsepteeritav, et naine mängib kas nelja-aastast poissi või 80-aastast vanameest. Hiina teatrikeel, liikumine ja hääle kasutus erinevad väga näiteks sellest, mis on kasutusel minu kodumaal Ameerika Ühendriikides. Väljendusvahendid on lääne traditsioonis kasutatvatest mõõtmatult avaramad.»
Mis on see, mis teid viimasena üllatas? Elus või Hiinas?
«Iga päev. Igal hommikul olen üllatunud. Ainuke püsiv asi elus on pidev muutumine.»
Ajakirjaniku reisi toetasid Postimees ja Eesti Kontsert.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)