Ma käisin tulevikus

Shanghai ärilinnaosa Pudong rajati vaid paari aastakümne jooksul. Paremal maailma kõrguselt teine hoone Shanghai Tower. Foto: Hendrik Alla

Tokyo ja Souli kõrval on Shanghai üks neid linnu, kus võib aru saada, kuidas hakkab välja nägema meie tehnoloogiline tulevik. Ma nägin tulevikku ja ma ei saa öelda, et see oleks mulle jäägitult meeldinud.

Põhiline probleem on muidugi Suur Hiina Tulemüür. Hiina valitsus jälgib väga täpselt, kes kus netis käib ja mida teeb. Ma muidugi teadsin, et blokeeritud on kõik Google’i teenused (sh Youtube), Facebook, Twitter, aga ka Dropbox, WhatsApp, Vimeo jne. Enam kui 2/3 minu digitaalsest elust on nendes teenustes.

Postimehe IT-osakond varustas mu telefoni ja arvuti VPN-programmiga, mis läbi krüpteeritud kanali ühendus Eesti Meedia serveriga, aga sellest polnud mingit kasu. Nii oli mul tunne, nagu oleks korraga parem käsi amputeeritud: lõpuks saab kõigega hakkama, aga see on palju tülikam ning võtab kordades rohkem aega. Muide, isegi Shanghai kaarti võrguühenduseta kasutamiseks ei saa Google Mapsist alla laadida.

Tavalise hiinlase elu see muidugi märkimisväärselt ei mõjuta. Kõigi nende firmade asemel on olemas Hiina analoogid: Baidu = Google (otsing ja kaardid), WeChat = Facebook (sotsiaalmeedia ja välksõnumid). Aga oma Androidi-telefoni paigaldage need enne väljalendu, sest Google Play poega te Hiinas muidugi ühendust ei saa. Muide, Skype ja teised Microsofti teenused töötavad muretult.

Hiina president Xi Jinping on veendumusel, et igal riigil on õigus kontrollida, mida tema kodanikud ja külalised netis teevad. Foto: Mark Schiefelbein/AP

Teist ametiaega alustav Hiina president ja ühtlasi kommunistliku partei peasekretär ja keskväejuhatuse ülem Xi Jinping on võtnud suuna tavainimeste sõnavabaduse piiramisele ja tutvustanud niinimetatud suveräänse interneti kontseptsiooni, mis näeb ette, et igal riigil peaks olema võimalus ise kontrollida, millist sisu lubatakse avaldada.

Jalutades suurel äritänaval Nanjing Westil ja nähes kõrvuti kuldsete viisnurkadega punalippu ning hiigelsuurt Apple’i logo, tabas mind korraga valgustus: Apple ja Hiina riik on mitmes mõttes sarnased. Mõlemad piiravad oma kodanike/kasutajate vabadust. Ei lase neil teha kõike, mis pähe tuleb. Ja põhjendus on mõlemal puhul sama: tahame anda inimestele täiuslikku kasutamiskogemust, et nad endale kogemata kombel kuidagi haiget ei teeks.

Punalipud ja business rõõmsalt kõrvuti Foto: Hendrik Alla

Mis telefone puudutab, siis paistab, et Samsungi jaoks on Hiina surnud turg. Edevamates kaubanduskeskustes mõned salongid on, aga tänaval näeb neid ainult sissesõitnute käes. Apple on muidugi esindatud, aga ülejäänud ja väga suure osa turust haaravad igasugused Hiina tootjad: Huawei, Xiaomi, OPPO, Vivo ja teised, väiksemad. Suurepärane raud soodsa hinnaga, kusjuures telefoniekraan algab 5,5 tollist ja 6 on pigem reegel kui erand. Huvitav paradoks: Hiinas toodetakse ja kasutatakse kohutavalt palju Androidiga telefone, aga Google’i rakendustepoele nad ligi ei saa. Aga eks neil ole omad poed ja rakendused.

Shanghailased armastavad oma telefone. Need on kõigil kogu aeg käes, vahel kaks korraga. Metroos (mis on üks hiigelpikk vagun, näeb ühest otsast teise, sirvivad kõik telefone. Hotellitoa aknast pimedale tänavale vaadates näed nagu jaaniusse: inimesed liiguvad, aga näha on vaid taeva poole suunatud helendavad telefoniekraanid.

Mulle kohutavalt meeldis Shanghais. Tundus, et see linn on väga turvaline, isegi kui metrooga kuhugi kohaliku Lasnamäe lõppu reisin, et näha, kuidas elavad tavalised hiinlased. Aga ühel hetkel sain aru, et selles linnas ei ole sellist vabaduse tunnet nagu näiteks Berliinis. Kõik on OK, kui sa käitud ettenähtud reeglite järgi, ja need reeglid sobivad enamikule. Aga teha midagi, mida «kodaniku kasutusjuhendis» pole ette nähtud, on rangelt ebasoovitav.

Suur Hiina Keelemüür

Hiinlased ei räägi inglise keelt, isegi mitte nii rahvusvahelises linnas nagu Shanghai. Ja ei hakka ka kunagi rääkima, sest neil puudub selleks igasugune vajadus.

Pärast 12-tunnist lendamist oma odavasse hotelli jõudes selgus, et mu broneering on vahepeal tühistatud. See tehti mulle selgeks, tippides hiinakeelset juttu telefoni, mille tarkvara siis kummalise süntaksiga inglise keelde tõlkis. Toa sain selles hotellis ainult nüri ugri järjekindlusega eesti keeles seletades, et siin ma nüüd olen ja kavatsen ööbida ja ära ei lähe. Olin ainus europiid selles hotellis.

Vihm sobib Shanghaile Foto: Hendrik Alla

Õppetund on siin selles, et hiinlastel pole mingit vajadust inglise vm keelt õppida, sest arvatavasti vähemalt kümne aasta pärast on masintõlge nii arenenud, et seesama telefon tõlgib jooksvalt suulise kõne mõlemat pidi ära.

Minu kogemuse järgi rääkisid inglise keelt Shanghais (oma eriala piires) sahkerdajad (Very good fake Rolex! Good price!), sutenöörid ning peenemate kaubanduskeskuste ja hotellide teenindajad. Oma odava hotelli juures tekkis mul isegi sutenöörist sõber Ben (välismaalastega asjaajamise hõlbustamiseks võtavad hiinlased endale reeglina sellised nimed, mida läänlane on võimeline meelde jätma). Kui läksin õhtul välja suitsu tegema, ujus Ben külje alla.

Iga kord oli meil umbes selline vestlus:

Mina: «No Ben! No ladies for me! I have wife at home. Big love!»

Ben: (silma pilgutades) «Big lady for you? Very good massage!»

Mina: «No Ben, no lady!»

Kui see asi oli selgeks tehtud, vestlesime ärist ja elust üldisemalt. Äri läheb viletsasti, maakaid on väga palju siginenud, ajavad konkurentsi kõrgeks ja hinnad alla, kurtis Ben. Shanghais on ligi 25 miljonit elanikku, aga kui palju on neist Hiina mõistes Kalevipoegi, kes tulevad provintsidest tegema lihtsaid töid, mida kõrge enesehinnanguga shanghailased ise ära põlgavad, on raske öelda. Mul on kuri kahtlus, et Ben ise oli samuti maakas, aga juba mõni aasta tagasi Linna tulnud.

Sellel tänavanurgal toimusid minu armsad jutuajamised sutenöör Beniga. Foto: Hendrik Alla

Kui olin juba kolinud kõrgema klassi hotelli, lahvatas Eestis Laura Kõrgemäe eskorttüdrukute skandaal. Nii palus mu otsene ülemus toimetusest, et uuriksin järele, kui palju maksavad vastavad teenused Shanghais. Viietärnihotelli InterContinetal Puxi fuajees ja ukse ees liikus aga hoopis teise kaliibri kaup, kui vaene Ben oleks pakkuda suutnud. Potentsiaalsele kliendile näidati telefonist teenindajate pilte ja kirjeldati, mida saab. Ma ei teadnudki, et sellistest kohtadest ka masseeritakse! Üldiselt algab teenuse hind 2000 jüaanist (ca 260 eurot), aga delikaatsusest jätame kirjeldamata, mida selle eest tehakse. Üks mis kindel, Beni käest oleks odavamalt saanud.

Ei ole Pariis, ei ole New York

Shanghaid tutvustavad fantaasiavaesed reisikirjanikud kui Idamaa Pariisi (imearmsa Prantsuse kontsessiooni linnaosa tõttu, kus leidub võrratut art deco arhitektuuri) või siis kui Hiina New Yorki (Pudongi pilvelõhkujate linnaosa pärast, mis näeb välja kui Manhattan).  Üldse, kõigil, kes reisikirjutavad, et X on kontrastide maa või linn, tuleks kohe näpud murda.

Hiina turist pildistab pulli mune Bundil Foto: Hendrik Alla

Pudong ei ole Manhattan kas või selle poolest, et see ei ole orgaaniliselt arenenud, vaid sündis alles 1992. aastal, kui sinna rajati erimajandustsoon. Nüüd asub seal sadade teiste pilvelõhkujate seas maailmas kõrguselt teine hoone Shanghai Tower (632 meetrit, jääb alla vaid Burj Khalifale Dubais), mis valmis alles 2015. aastal. Aga New Yorgiga võrreldes on Pudong kuidagi steriilne. Minusugune linnafänn, kes läheb leili juba mõne 30-korruselise hoone peale, muidugi klõpsib seal oma telefonimälu silmini täis. Töötan ju isegi Tallinna Manhattanil, Tornimäel. Palun irooniat mõista.

Öeldakse, et kes pole käinud Bundil – see on mõnekilomeetrine kaldapromenaad teisel pool linna poolitavat Huangpu jõge, otse Pudongi vastas – pole Shanghaid näinudki, ja selle klišeega ma enam-vähem nõustun. Ent kui vähegi võimalik, soovitan teha ka paadisõidu õhtuhämaruses mööda Huangpu jõge. Näete, kuidas pilvelõhkujate illuminatsioon süttib, ja imetlete Bundi poole jäävaid euroopalikke hooneid, mille ehitasid sinna inglased. Jõgi teeb kaare ümber Pudongi ja nii avaneb pilvelõhkujatest ja kuulsast roosamummulisest Shanghai teletornist iga paari minuti tagant uus kompositsioon.

Ilus art deco kino Shanghais Foto: Hendrik Alla

Minu Shanghai ei ole Pudongis või Prantsuse linnaosas. Shanghais polegi ühte konkreetselt defineeritavat linnasüdant, vaid keskusi on palju, kõik erinevad. Hulkujale ideaalne linn. Minu Shanghai on hoopis kõrvaltänaval, kus märjal asfaldil peegelduvad võõrad neoonkirjamärgid, õhk on paks kõrgtehnoloogilistest raadiosignaalidest ning üle tänava jooksevad telefonitraadid nagu LSDd manustanud ämbliku võrk, keegi inglise keelt ei räägi ja tänavakaupmehelt saab osta suurepäraseid vardas röstitud elukaid, mille nime ega päritolu sa ei tea, viis jüaani lugu. Piisab vaid, kui oskad öelda «ni hao» ja «xei-xei», näpuga näidata, mida ja mitu sa tahad. Selline küberpunkdüstoopia. Nagu William Gibsoni «Neuromanceris»: «The sky over port was the color of television, tuned to a dead channel.»

Kaks asja jäi mul söömata, mis sõites plaanis oli. Esiteks pidi just oktoobri keskel, kui seal olin, algama delikatessiks peetud «karvaste krabide» hooaeg. Need on nii nõutud, et õiges järves kasvanud päris krabid on isegi vastava sertifikaadiga varustatud. Aga mina neid ei leidnud, vist ei sattunud piisavalt kõrge tasemega restorani. Ja teiseks rikastasid kommunistide eest põgenenud Vene valgekaartlased kohalikku kööki boršiga, mida seniajani süüakse kui mõningad muudatused läbi teinud vene suppi. Ka see jäi leidmata.

Värsked mereannid tänavaturul õhtul kella 8 paiku Foto: Hendrik Alla

Mandariini tähistab Eestis sõna «Aishaniya», mille kasutamist ma vältisin. Vana rändurina tean: kui keegi hakkab huvi tundma, kust sa pärit oled, ei huvita teda küünemusta võrragi su kodumaa, mis asub kohe Soome kõrval ja kus on leiutatud Skype. Tal on hoopis tekkinud kaval plaan, kuidas sinu sularaha kätte saada.

Mobiilimaksed

Shanghais on kaks maksevahendit, mille peale võib kindel olla. Esimene on muidugi esimees Mao pildiga kupüür. Aga teine on mobiilimakse. Ühe mu hotelli kõrval oli seinas auk, kust müüdi kohvi. Lõhna järgi otsustades väga head kohvi. Minu jaoks kättesaamatu luksus, sest maksevahendina tunnistati vaid mobiilimakset, isegi sularaha ei tahetud. Aga makseviise oli tohutult: Alipay, WeChat, Apple Pay ja veel pool tosinat mulle tundmatut.

Hiinlased on ilmselt ainsad, kes on suutnud selle ruutkoodi jaoks midagi kasulikku välja mõelda. Enamik neist teenustest töötab just ruutkoodi abil. Sama, muide, kehtib ka rendirataste laenutamisel (millest kirjutan eraldi transpordisektsioonis).

Oma MasterCardi pakkudes vaadati mind igal pool (välja arvatud viietärnihotellis) pilguga, mis oli segu põlgusest ja haletsusest. Tekkis tunne, nagu üritaks vaene mats midagi kasetohust raha eest osta. Eriti närune tunne, arvestades, et minu kodupood ja isegi Stockmann pole veel viipemakseterminaligi suutnud hankida.

Elektroonikaostud Hiinas

Võiks arvata, et Hiina on eriti hea koht soodsa elektroonika ostmiseks, sest see ju seal valmibki, aga nii see ei ole. Kvaliteetkaubamärgid on Hiinas praktiliselt sama hinnaga, mis mujal maailmas. Aga odav rämps on tõesti rämps. Kui teil on sellise sodi järele vajadus või huvi, siis saate seda Aliexpressist või muudest veebikaubamajadest enamasti tasuta tarnega ning ei pea oma kohvris vedama.

Telefonid on iseasi. Hiina tuntumate tootjate telefonid on head ja soodsad. Tean seda, sest pean juba mitmendat One Plusi telefoni, pealegi on kohalikul turul põnevaid mudeleid, mis siia ei jõua. Samuti on hea neid poes käes keerutada ja oma sõrmedega kvaliteedis veenduda. Osta ma siiski ei soovita, sest pole mingit garantiid, et Hiina turule mõeldud mudelites kasutatavad raadiosagedused ka Eestis töötavad. 98 protsendi kindlusega mitte. Müügimees võib küll näidata, et telefoni kasutusliidese saab panna ingliskeelseks, aga see on ka kõik.

Shanghai eletroonikaturg Foto: Hendrik Alla

Huawei MateBooki seeria sülearvutid äratasid küll minus jõudluse ja hinna (esindussalongis paarsada eurot odavam kui Eestis) poolest tõsist huvi ja olin juba valmis kätt tagataskusse sirutama, aga õnneks tuli meelde, et mul pole praegu sülearvutit vaja. Pealegi puuduks sel asjal igasugune garantii. Enamik oste Hiinas on ühekordne ja ühesuunaline protsess. Ärge kujutage ette, et kui miski ei meeldi või kui asi lihtsalt ei tööta, siis saate selle tagasi viia.

Külastasin huvi pärast üht suurt elektroonikakaubamaja. See tuletas meelde Kadaka turu hiilgeaegu, ainult neid turge oli viis tükki üksteise otsa tõstetud. Esimesel korrusel on soliidsete firmade letid – Microsoft, Dell jne –, teisel korrusel juba väiksemad tegijad ning keskmised poed, kes eri tootjate kaupa müüvad. Mida kõrgemale, seda pisemaks lähevad putkad, kaubavalik muutub kirjumaks ja müüjad agressiivsemaks. Sealt võib soetada väga hea hinnaga iPhone 8, mis näeb välja just nagu päris telefon. Käivitades näeb õunalogo ja puha ja isegi kirja, et ühendage laadija. Ja see on ka kogu rõõm, mida te oma ostust saate.

Kõik Apple'i tooted ei pruugi iialgi Eestis müügile tulla. Foto: Hendrik Alla

Bokside tagaosas võib näha usinaid poisse elektroonikapudi täis laudade taga ja tundub, et nad sepistavad-keevitavad neid aiphõune sealsamas valmis. Aga kõige kõrgematel korrustel võib juba osta Hiina enda tootjate Xiaomi ja Huawei koopiaid. See on nagu džungel, kus vaid eriti hea ettevalmistusega maadeavastaja ellu jääb.

Kõigest eelnenust hoolimata ostsin sellest kaubamajast ühe mängurihiire, mis maksis ca 20 eurot vähem odavaimast Eesti hinnast (hinnavaatlus.ee andmetel). Tundub, et sain ikkagi originaaltoote, mis seni pole saba andnud.

Transport ja liiklus

Elekter on tulevik. Suur osa shanghailastest liigutab end iga päev elektrirolleritel. Ja mitte ainult ennast, vaid ka endast kolm korda suuremaid kaubakoormaid. Elektri eelistamiseks on konkreetne põhjus: ilmselt on saastemaksud rängad. Ja millised rollerid need on! Roostes traadiga on raami külge mässitud autoaku ja plastosi hoiab koos kilomeeter teipi. Liiliaõitena tõusevad sellest küberpunktulevikust esile üksikud säravvalged Hello Kitty kleebistega kaunistatud neiurollerid.

Rollimängus näeks level 88 shanghailane välja nii: sõidab sellisel rontrolleril, kaubakuhi endast kõrgem. Ühes käes on telefon, kust ta videot vaatab, teises vihmavari. Kui tema suu ees ei ole idamaades ülilevinud tolmumaski, siis suitsetab sigaretti.

Umbrella Corporation. Kes teab, see teab. Foto: Hendrik Alla

Unustamatu mulje jätsid mulle uduvihmasel pühapäevahommikul Shanghai matroonid, kes end elektrirolleritel asjatoimetustele transportisid. Seljas lillad, kollased, sinised ja rohelised vihmakeebid, nägu varjamas hiigelsuur nokk. Hääletud nagu surm ja kaunid nagu mingid kummalised linnud mõnest Hayao Miyazaki filmist.

Jalgrattalaenutus on asi, mis Shanghais on õigesti tehtud, seda tänu jalgratta-Uberiks kutsutud firmale Mobike. Rattad seisavad lihtsalt jala najal, vahel ka külili tänaval, ilma lasilasse lukustamata. Kasutaja astub juurde, skaneerib porilaual olevat ruutkoodi, vabaneb tagarattalukk, saab sõita, kuhu vaja ja siis ratta samamoodi tänavale jätta.

Rendirattad Shanghais. Pange tähele nutikaid hooldusvabasid rehve. Meie oludes ebaparktiline, aga ülisiledate tänavatega Shanghais väga mugav. Foto: Hendrik Alla

Liiklus on üldiselt sujuv; kui on vaja ümber reastuda, siis lastakse ilusti vahele. Jalakäija peab meeles pidama, et kui auto kuskil peatub, siis kindlasti mitte tema pärast. Rollerid ja rattad ei peatu kunagi mitte kellegi pärast. Taksod on imeodavad ja turvalised, aga varuge sihtkoha aadress hiina hieroglüüfides (näiteks pildistage see telefoniga kuskilt maha), muidu ei saa sohver aru, kuhu on vaja sõita. Enamasti nad kliendiga ei vestle, sest pole ühist keelt. Kuid kord ühelt kontserdilt öösel kesklinna sõites sattusime Eesti Hiina saatkonna kultuurinõuniku Anete Elkeniga ülijutuka vennikese peale. See erines normist niivõrd, et Elken, kes Hiina eluga hästi kursis, ütles: «Üksi ma küll temaga praegu sõita ei julgeks.»

Metroo. Kõik ninapidi telefonis Foto: Hendrik Alla

Ühistransport on teiste hindadega võrreldes ka peaaegu tasuta, metroosõit maksab ca 40 eurosenti, aga lõpetab sõidu juba enne südaööd. Shanghai uhkuseks on lennujaama linnaga ühendav magnetpadjal hõljuv kiirrong, mis katab 30 kilomeetrit kaheksa minutiga. Tippkiirus 430 km/h! Aga see 2004. aastal rajatud tehnikaime on muidugi uhkuseasi, mis toodab kahjumit nagu Tallinna ühistransport. Edev siiski, kindlasti vaja proovida!

Ajakirjaniku reisi toetasid Postimees ja Eesti Kontsert