Kõigis meis on törts punkarit

Ivo Uukkivi mängib Andri Luubi kirjutatud-lavastatud «(Teisitimõtlejas)» vana punkarit, kes on maailma peale vihane. Autor, lavastaja Andri Luup Kunstnik Arthur Arula Näitlejad Ivo Uukkivi Foto: Aurelia Minev

Miks minna vaatama Andri Luubi tükki «(Teisitimõtleja)» Ivo Uukkiviga peaosas? 

Pressiteade ütleb, et «lugu räägib endisest punkarist, kes omal ajal teadis, millisele diktaatorile vastandudes ta oma laule kirjutas, ent tõejärgses mitmeplaanilisuses on ta kaotanud igasuguse fookuse. Tema elu on läinud allamäge, ta on lõhkunud oma lähisuhted ning on määratud väljakutsuva käitumise tõttu viharavile. Punkarile on määratud viharavi konsultandiks ja mentoriks noor doktorant Stockholmist, kes üritab teda lahti muukida, tema viha kuidagi kanaliseerida, kuid see ülesanne pole lihtne.»

Minul polnud probleemi: olin ise omaalgatuslikult ja teadlikult punkar oma teismeeas, 70ndate lõpul, 80ndate algul (nägin kuskil 1977. aastal Soome TVst The Sex Pistolsi esinemist, mis lõi latva kui zeni välk!). Punkhoiak andis mulle puberteediaastatel meeletult enesekindlust, vabastas mind erinevatest kasvuraskustega seotud hirmudest ja – ma ei tea – mingitest ehk alaväärsuskompleksidest.

Andis platvormi julgemalt eristuda, oma arvamust kujundada, seda ka vahel välja öelda ja ka vastu seista nõukogude aja kõiksugu normidele ja nõudmistele. Andis oskusi võtta asju läbi nalja ja iroonia, mängulisemalt. Võib-olla tegi mind ka veidi ülbeks.

Minu jaoks on punkar võrreldav kultuuris arhetüüpilise triksteriga, narriga, vembuvennaga. Kes või mis on punk ja punkar ning kes või mis ei ole? Eks sel teemal sai juba omal ajal vaieldud. Ja vaieldakse siiamaani. Aga miks ka mitte. Võimalik, et suur osa koolilastest, kes 80ndate keskpaigast endale tagi selga ajasid ja juuksed püsti-sassi, ei hoolinud nii palju üldse mingitest ideoloogiatest ja värkidest. Vaid nautisid peamiselt seda tähelepanu, mis avalikkus, nii ärritunud nõukogude võim ja selle repressiivorganid kui tavainimesed (lähme linna peale Moskva ette punkareid vaatama!) omistasid. Ja oli lihtsalt kambas lõbus, vahel ka veidi ohtlik, ühesõnaga FUN! Või et – «elu on õlu!»

1980ndatel ülikoolis õppides ehk distantseerusin punk-teemast, aga 1986. aasta augustis tegi nõukogude võim mind veel kord ja sedakorda sunniviisiliselt punkariks – pani mind soengu pärast (juuksed on mul pungi aegadest ikka püsti seisnud) Lubja tänava vanglasse. Välimus oli nõukogude avalikkusele solvav!

Taustateadmine aitab

«(Teisitimõtleja)» tegijad, nii näitlejad kui lavastaja on samuti tegijad, nad on tunnustatud ja usaldusväärsed. Ilmselt avaneb lavastus paremini neile, kes teavad midagi pungi ajaloost, Ivost kui kunagisest punkarist ja Velikije Luki solistist, bändi signatuurloost «Tallinn põleb». Samuti Ameerika põlisrahvaste kultuurist ja selle ekspluateerimisest popkultuuris.

Aga ka Molière'i näidendist «Misantroop». Seda klassikalist näidendit nimelt «mängitakse» samal ajal kõrvalsaalis ehk «(Teisitimõtleja)» publik on näiliselt viidud «Misantroobi» teatrisaali garderoobi.

Tegelikult ei pea siiski kõikidest detailidest osasaamiseks nii palju pingutama. Piisab täiesti keskmisest kaasaelamisvõimest ja etendusega kaasas olemisest. Kasuks tulevad eri seoste-assotsiatsioonide leidmise harjumus ja rõõm.

Leia üles punkar

Vaatajate ees on keskeas mees (Uukkivi kehastatav Aivo), kes on kimpus tänase päeva nn tõejärgsuse, vabaduse piiridega ja lõpuks elu enda mõtte teemadega. Suhteliselt universaalne asi, siin lääne kultuuriruumis puudutab see kõiki. Vananev punkar Aivo on tõesti kole pettunud, kibestunud, kergesti ärrituv. Ta on jäänud ka oma hädadega üksi, sestap ongi talle määratud, nagu meie hoolitsev ühiskond vahel teeb, psühhoteraapia ja psühholoog.

Tahaks hüüda lavale, hei, mees, kurat, võtta end kokku, hangi endale elu! Ja kui sul on oma elu olemas, lõpuks tühja sest maailmast. Tegelikult ka elame ju siiski palju huvitavamas maailmas kui nõukaajal. Piirid jah pole enam nii kindlalt (ja militaarselt valvatult) paigas kui vanasti. Ja ega siis polegi kõik nii mustvalge. Värviline, mitmekesine on ju põnevam. Ja vingeid väljakutseid esitav. Või mitte?

Tee midagi, Aivo, mine tööle ja võta vastutus ja sea endale mingi kuramuse isiklik siht. Või siis, kurat, sure ära. Nagu see sinu sõber Koer! Punkaritel olid enamasti sellised hüüdnimed. Ivo ise oli Munk. Koer oli Aivo parim sõber, kellega ta polnud muidugi enam aastaid suhelnud, kuid kelle tagi Aivo kandis. Iseenesest mulle väga meeldis Uukkivi ja Luubi mõte, et tegelikult on Koer elus (meie punk-skeenes oli päriselt ka selline juhtum). Kahjuks see mõte jäi vaid ideeks ja lavale see jõudnud.

Aivo kohtumine oma psühholoogiga (kaksikrollis on Mari Abel ja Laura Peterson, nähtud etendusel mängis Mari Abel) on näidendi keskseks sündmuseks. Psühholoogi tegelaskujust võivad väga paljud vaatajad hoomata teatud tuttavlikkust – see ei pea olemagi sugugi psühholoog, sest esitatud on päris hea üldistav karikatuur kõiksugu besserwisseritest, ülekoolitatud, eluvõõrastest targutajatest, kelle enda isiklikud probleemid vajaks täpselt samasugust ventiilist väljutamist.

Pingetest vabastamiseks tuleb iseendast üles leida see väikse trikster, punkar.

PS Selliste uute kaasaegsete teemadega tegelevate lavastuste nagu «(Teisitimõtleja)» etenduste järel võiks alati toimuda kohtumine tegijatega. Ei pea olema nii pikk arutelu, nagu oli 6. novembri õhtul, aga sellele tükile sobis see nagu rusikas silmaauku.

ARVUSTUS

«(Teisitimõtleja)»

• Autor, lavastaja Andri Luup
• Kunstnik Arthur Arula
• Näitlejad Ivo Uukkivi, Mari Abel või Laura Peterson, Eliann Tulve, Chris McCarthy
• Esietendus 5. novembril