Sibulavibud Ivo ja Villu: vihasta nagu aevasta!

Ivo Uukkivi ja Villu Tamme. Foto: Sander Ilvest

Punklegend Velikije Luki tähistab laupäeval, 11. novembril Tallinnas Factory klubis 35. sünnipäeva. Piduliku kontserdi eel võtsime nööbist kinni bändi ninameestel Ivo Uukkivil ja Villu Tammel. Nagu kokkuräägitult tuli kontserdi eel Vaba Lava kuraatorprogrammis välja Andri Luubi autorilavastus «(Teisitimõtleja)», mis räägib endisest punkarist, kes on saadetud viharavile. Peaosa mängib Ivo. Villu käis etendust kontrollimas.

-Velikije Luki. Mida see ikkagi tähendab? Kas te olete rohkem vibud või sibulad? Kas olete pigem väga paindlikud, kuid täpsed või on teie soov ajada pigem nutma?

Ivo Uukkivi: Ma arvan, et ajame nutma rohkem. Et sellised vanakesed, nahui nad sinna lavale ronivad. Ja see, kellel on absoluutne muusikaline kuulmine, hakkab ka kohe kindlasti nutma. Aga meie soov on, et naer tuleks läbi pisarate. Aasta tagasi Psychoterrori kontserdil tehti üks foto, kus ma olin tahapoole kallutunud, ebaloomulikus paindes nagu vibu. Noh, kõik variandid on  õiged.

Villu Tamme: Omal ajal kujutlesin, et see tähendabki sibulaid või sibulkupleid, seejärel nägin linnavappi kolme vibuga ja hakkasin kujutlema, et tegemist on sõna teise tähendusega ehk vibuga. Nüüd juba tean, et «luki» ainsus ei ole «luk», vaid «luka» ja see tähendab jõelookeid. Paindlikud ei ole, pigem jäigalt minevikus kinni, täpsed ka mitte, pigem huupi lahmime, nutma ka ei aja, pigem naerma. Aga ikka oleme vibusibulad.

Vihastada tuleb ikka, aga ehk ei peaks marineerima ennast selles. Vihasta ära ja mine edasi. Umbes nagu aevastus. Mul endal see küll nii kergelt ei käi, enne ikka suudan enda sisse ja endast välja sitta pritsida.

-Velikije Luki album «Tallinn põleb» tuli just tehasest vinüüli kujul. Miks just nüüd? Kas juba 1982 ei võinud vinüüli välja anda?

Ivo: 1982 me polnud võimelised midagi lindistama, sest see oli meile nii suur ettevõtmine ja pidupäev, kui kassettmaki ja ühe mikriga lugusid üles võtma hakkasime. Suurest erutusest jõime end juba enne lindistust täis ja see, mis välja tuli, oli nii lahe (loe: õudne), et need kassetid kuulati pärast lihtsalt ribadeks ja nendest lugudest ei jäänudki midagi järele. Ja siis vahepeal ununes ära, et vinüüli polegi ju sellel koosseisul.

Villu: Jajah, firma Melodija agendid olid kohe ukse taga, et meie kolmest esimesest loost EP välja anda, aga me ütlesime, et tahame oma rõõmuks teha, mitte nõukogude rahvale.

-Luki oli noorte hakkajate emotsionaalne purse, kuid laiemas kontekstis ka vastuhakk või poliitiline reaktsioon.  Kas tänapäeval noorte hulgas sellist asja veel esineb?

Ivo: Pole minu asi arvata siin noorte asjadest. Noored teavad ise väga hästi, mis nad teevad. Meieaegsete noorte reageering sellisena oli selles ajas. Tänapäeval see enam samamoodi ei tööta ju. Ma ei usu, et punkari nägemine tänaval kedagi šokeeriks või solvaks või julgele vastuhakule kutsuks. Ma pigem rõõmustan, kui näen neid. Kuid ma usun, et see toimub teistmoodi, ja seda saab ka näha varsti, mismoodi.

Villu: Muidugi ei esine. Me olime kogu maailmas ainulaadsed oma purskega.

-Kui te oleksite 1982 olnud sama vanad kui praegu, kas siis oleksite Brežnevi matuseid sama tuimalt vaadanud?

Ivo: Brežnevi matused tuimad ei olnud. Kõik olid hoopis kummalises erutusseisundis. See oli sürr, mis siis toimus, ja kõneainet jätkus. Ka meie praeguses vanuses inimesed olid tuimusest kaugel.

Villu: See oli ikka paljude aastate olulisim sündmus. Siiamaani on väga selgelt meeles, kuidas kirst kolakaga hauda kukkus, seda muidugi õnnestus ainult otseülekandest näha, õhtustes uudistes oli see koht välja lõigatud ja diktor rääkis, et «vaikselt lasti sark hauda». Kui mingi asi nii hästi mälusse on talletunud, on see järelikult tihedalt emotsioonidega seotud, tuimad tähelepanekud mällu pidama ei jää.

-Kuidas hindate praegust poliitilist olukorda? Kas kellegi kiire surm võiks tuua leevendust planeedile?

Ivo: Äkki inimkonna surm – sellisel kujul, milliseks ta arenenud on – tooks planeedile natuke leevendust. Võib-olla on veel võimalus teine tee leida.

Villu: Jah, umbes kuue miljardi inimese kiire surm teeks seda täiesti kindlasti, siis jääks järele jätkusuutlik populatsioon, mis ei suuda Maad ära hävitada. Aga see kõlab päris jubedalt, mina neid tapma ei hakkaks ega tahaks teistel ka lasta, seega olen halvas olukorras. Kaks valikut, millest kumbki ei kõlba.

-«(Teisitimõtleja)» uurib viha. Kas ühiskond on muutunud vähem või rohkem vihaseks?  Kas viha iseloom on muutunud?

Ivo: Seda, mis vihastab, on väga palju, sest kõik on ju perses, ja mis on ühele ok, on teisele täiesti vastuvõetamatu. Nüüdsel ajal saab kõik, mis kripeldab, välja ka laduda. Ja seda tulebki uksest-aknast. Ja see tüütab ja väsitab juba ammu ja võtab jõu ära. Ehk peaks hakkama millegi poolt olema, mitte vastu. Oled sa rahu poolt või sõja vastu?  Vihastada tuleb ikka, aga ehk ei peaks marineerima ennast selles. Vihasta ära ja mine edasi. Umbes nagu aevastus. Mul endal see küll nii kergelt ei käi, enne ikka suudan enda sisse ja endast välja sitta pritsida.

Villu: Ühiskond on alati liiga vihane. Maailm ei ole väsinud vihkamast, aga mina olen, pole õigupoolest vanastigi vihanud, seda võib nimetada rohkem kurbuseks.

-Kui sa näed vihast punnis inimest, kas sa siis katsud teda rahustada, hiilid minema, hakkad naerma või lähed ise närvi?

Villu: Kõiki variante on palju kordi ette tulnud

Ivo:  Lähen ise närvi.

-Viha on alati sekundaarne emotsioon. Mis on ühiskonnas valdavalt need primaarsed emotsioonid, mis vihaks üle kasvavad? Tühisus? Hirm? Hirm mille ees?

Ivo: Enesealalhoiuinstinkt erinevates nüanssides.

Villu: Hirm loomulikult, tühisus samuti. Heh, see jätab vist praegu mulje, et püüan ennast üles kiita? Just paar küsimust üleval pool andsin mõista, et minus puudub viha, millega nagu ütleksin, et minus puuduvad ka viha põhjused, nagu hirm ja tühisus. Tutkit, hirmu mus jagub ja tühisust kah.

Ivo Uukkivi ja Villu Tamme. FOTO:SANDER ILVEST/POSTIMEES Foto: SANDER ILVEST/

-Millal ja mille peale sai ise viimati närvi mindud?

Ivo: Viimati läksin närvi selle peale, kui ühe pressiteate pealkirjas seisis, et hakkasin punkariks. See ei vastanud sisule.

Villu: Närvi ses mõttes, et nagu kontrolli kaotanuna tõmblema? Mõnikord ikka hakkan karjuma kellegi peale, kes närvidele käib, eriti siis, kui mul endal on sitt tuju või tervis halb.

-Nõukaajal oli välismaa kilekott see, mis sust mehe tegi. Punkaritele tegi see nalja, nad olid teistmoodi. Tänapäeva noored eestlased näivad üsna stiilsed ja iseteadlikud, nad justkui teavad, mis on moes ja mis kellestki mehe teeb. Kuidas tundub, kas nad on ikka nii iseteadlikud või on kuskil ikkagi mingi karvane käsi, mis neid ninapidi veab ja riidesse paneb?

Ivo: Ei mina tea. Mingi karvane käsi tõmbab kõiki tillist kogu aeg. Mulle ka välismaa kilekotid meeldisid: Mona Lisa ja Montana jne. Ja nendega sai mitu aastat järjest käia. Need olid väga lahedad. Praegu on mingid kurkide ja tomatitega või poe nimega.

Villu: Kui olin neliteist, siis avastasin ühel päeval enda jaoks pungi ja teisel päeval ostsin seitsme rubla eest välismaa kilekoti, kus peal oli ennast mingist kulissist läbi murdev gorilla. Vist mingi moefirma reklaam oli see. Puberteedi ajal inimene otsib ennast ja proovib kõiksuguseid variante, kuni mõni neist eluks ajaks külge jääb. Mul vedas, et punk jäi külge, kahele kolmandikule inimestest jäävad külge välismaa kilekotid.

-Mis on tänapäeval see kilekott, mis meheks teeb?

Villu: Vaat see on küsimus! Ma ei armasta eriti kilekotte. Kurat, ei tea praegu. Okei, kui sellise isase mehelikkuse seisukohast võtta, võiks kujutleda sellist stsenaariumi, et mees ostab kondoomi asemel kilekoti. «Noh, saate aru, mul on nii suur, et piisavat mõõtu kondoome ei toodeta, aga kilekott on just paras.»

Ivo: Mul on üks nõukaaegne kott veel alles. Nõrkushetkel silitan seda.

-Tükis viidati vanadele punkaritele, kes on kõik ühel või teisel moel ühiskonna ahvatlustele alla andnud ja mandunud mugavustsoonis. Kas on üldse võimalik selles valguses endale lõpuni kindlaks jääda või ootab teatud mugandumine kõiki, kes just tõe ja võitluse nimel hinge ei heida?

Ivo: Ega seda ei tasu nüüd nii sõna-sõnalt võtta. See etendus on selline natuke, kui nii võib öelda, eneseirooniline, läbi väikese huumoriprisma. Mida see mugandumine üldse tähendab? Et sital käies ei pühi enam käbiga, vaid pehme paberiga?

Villu: Igasuguseid vanasõnu ja aforisme on sel teemal, et see, kes on kahekümneselt konservatiiv või viiekümneselt revolutsionäär, on kas väärarenguga või lihtsalt valetab.

-Mida senitarbimatut heasoovlik kontserdikülastaja 35. sünnipäeva peol kohata võib? Kuulsin, et plaanite enneolematut pürotehnilist tulevärki, on see tõsi?

Ivo: Publiku kohale meelitamiseks on meil seal paras hunnik oma nooruse ja protestivaimu minetanud museaale, eks ole, kes Velikije Luki meeste poolt vaadatuna on siiski noored vihased vennad. Protestiv noorsugu. Ja uusaastaraketid ostsime ära juba.

Villu: Ei ole tõsi, tuleohutuseeskiri on ju ka olemas, aga näis, veel on paar päeva aega mõelda, äkki paneb mingid tulejoad nagu 25. sünna üritusel kümne aasta eest. Aga seal oli lagi palju kõrgemal ja rahvas kaugemal. Võib juhtuda, et tulirelvi ka ei tule, sel juhul hakkame publikut ragulkadest laskma ja odadega loopima.

**

Kontsert

Velikije Luki suurkontsert 11. novembril Tallinnas klubis Factory

Sünnipäevalapsele sekundeerivad Psychoterror, äsja uue albumi «Surm tappis ära» üllitanud Kurjam, Nyrok City, mille ridades näeb üle pika aja jälle surematut Peeter Paska ning akuutsete psühhopaatide ühing Huiabella Fantastica. Plaadimuusikat valivad FS ja Cram.