Jan Uuspõld: usalda režissööri ja oma sisetunnet!

Ago Anderson ja Jan Uuspõld kehastavad abieluinimesi, kellest mõni otsib vaheldust ja mõni mitte. Kaader filmist “Svingerid”. Foto: Estonian Theatrical Distribution OÜ

Jan Uuspõld, kes mängib uues Läti filmis «Svingerid» – mida ta ise ei olegi veel näinud, sest tal oli esilinastuse ajal komöödia «Tramp ja Puutin» etendus –, räägib, kuidas filmitegemine sujus ja mis mõtted tal tekkisid.

-Kui kaua mõtlesite, kui teid kutsuti Läti filmi mängima?

See käis kahes etapis. Stsenaariumit lugedes olin kohe nõus, mulle meeldis see. Mind köitis selle lihtne woodyallenlik lähtepunkt. Pikantne huumor. Aga kui kuulsin, mis meetodiga seda filmi üles võetakse – seitsme päevaga valmis ehitatud võttekohtades –, lõi minul ja teistel näitejatel häirekell: mis avantüür see on, me pole päris kindlad, kas tahame selles osaleda.

Esimesel kohtumisel režissöör Andrejs Ekisega hakkasime teda küsimustega pommitama, aga ta võttis pinge sujuvalt maha. Tal on meeletu karisma. Ekis ütles: «Usaldage mind, ma tean täpselt, mida ma teen. Mul on süsteem välja töötatud.» Ja mul tekkis tema vastu kohe usaldus ja pettuma ei pidanud. Harukordne kogemus.

-Kuidas Ekis näitlejatega võtteplatsil töötab?

Ta laseb kõike üle (võlli) mängida. Minu jaoks ühendas ta filmi- ja teatrikeele. Nende operaator on täiesti hull geenius, kes kasutas ise ehitatud kaameraid, mis ei nõudnud valgusparki, aga valguse sättimine nõuab filmimisel alati kõige rohkem aega. Seetõttu mängisime järjest hiigelpikki stseene, 10 ja isegi 15 minutit. Nagu teatris. Mulle tundus see üle võlli mängimine, kas või naermine seal filmis nii ebaorgaaniline, aga sain eilse (kolmapäevase – toim) põhjal signaale, et oli ikka vaadatav. Tasub oma sisetunnet ja režissööri usaldada.

-Eelmisel aastal tuli välja vaatajate seas ülipopulaarne Taani algupärandil põhinev «Klassikokkutulek», nüüd tegi lätlane filmi eesti näitlejatega. Kus on Eesti algupärane komöödiafilm?

Tahan kiita Läti mudelit: nii stsenaarium, võttegrupp kui ka lokatsioon on samad. Ja ega nad sel puhul meiega piirdu. Nad müüvad sedasama paketti Norrasse ja võtavad ka muud põhjamaad ette. Aga meilgi hakkab häid stsenaariume tulema, selles suhtes läheb Eesti film järjest paremaks. Komöödiažanri on lihtsam müüa, aga seda on kirjutada raskem, see on suhteliselt matemaatiline žanr. Müüa võiksime just kogu paketti. Oma kultuuri nii eksportida. Mõni ütleb, et kultuurieksport on kõva sõna – ja eks ta olegi. Aga võiksime seda lätlaste eeskujul müüa. Mina olen valmis pilootprojektis kaasa lööma!

-Filmis näeb mõningal määral ka paljast ihu. Kas teie ajasite ennast selleks spetsiaalselt vormi, on see teie tavapärane vorm või kasutati koguni kehadublante?

Sattusin olema sellises vormis, nagu filmis näha. See oli minu enda keha. Ma viimasel ajal püüangi ennast vormis hoida. Ise ja teiste inimeste eeskuju näitab, mis juhtub siis, kui mingil hetkel minna lased. Tänapäeval ei olegi füüsiliselt ülevoolavad koomikud moes. Kui see kehatüüp jälle moodi tuleb, siis hakkan pirukaid sööma!

-Hakkate siis võistlema samas kategoorias kolleeg Ago Andersoniga?

Oh, Anderson on väga populaarne, aga tema on ka erand. Eriline kuju, kes reeglitele ei allu. Minusugune keskmine inimene peab järgima trende. Kahjuks!

Vaadake reede õhtul Postimehe veebisaatest «Hendrik Alla liikuvad pildid», kuidas Uuspõld loeb värsket arvustust oma filmi kohta, mida ta ise pole veel näinud.