Philip Arnoult: Narva Vaba Lava on võimas statement! 24/7

Philip Arnoult. Foto: Vaba lava

76-aastane Philip Arnoult on mees nagu orkester – näitleja, lavastaja, produtsent, teatrijuht, teatri mõtestaja.

«Ühel 1959. aasta pühapäeval sain ma draamakooli diplomi ja esmaspäevast olin piirkonnateatris näitlejana palgal. Teenisin 75 dollarit nädalas ja see oli toonases Ameerikas korralik sissetulek,» meenutab Arnoult. «Aga siis saabusid 60ndad ja kõik meie ümber hakkas kuidagi pulbitsema, lainetama. Ühiskonnas paisusid kodanikuõiguste liikumine, Vietnami sõja vastane liikumine. Teatris ja kunstis kerkisid esile põnevad ja ärritavad esteetilised hääled: kusagil Poolas tegutses üks hull noormees, kes rääkis vaesest teatrist; Londonis lõi laineid too teine mitte kuigi hull noormees, kes rääkis tühjast ruumist; Ameerikas mängis üks saksa poiss Peter Schumann suurte nukkudega...»

1966. aastal sõitis prantsusekeelse New Orleansi juurtega Arnoult Euroopasse, et oma silmaga näha, millisest kummalisest teatrist unistavad Jerzy Grotowski ja Peter Brook. Viis aastat hiljem asutas ta oma esimese teatri Baltimore Theatre Project, mis tõstis ausse rahvusvahelised koostööprojektid ja kultuurivahetuse. Viimastel kümnenditel on ta vedanud teatriprojekte Ungaris, Poolas, Hollandis, Ida-Aafrikas ja Venemaal.

Oktoobri keskel käis Arnoult esimest korda Eestis – tutvumas Narva Vaba Lava plaanide ja võimalustega – ning avaldab Postimehele oma mõtted.

-Tasuta teater, mitmuses publikud

Minu jaoks on teater oma olemuselt kohtumispaik. Mõistagi on see näitleja ja vaataja kohtumispaik. Aga mitte ainult. Ma vedasin 20 aastat teatrit eesmärgiga, et sellest saaks ka vaataja ja vaataja kohtumispaik. Et see oleks näitlejate, kunstnike, lavastajate kohtumispaik – koht, kus näitlejahakatised kohtuvad meistritega ja vaatajatega. See on minu jaoks teatri kese.

Nii et oma teatrit asutades oli mulle võtmeküsimus kättesaadavus. Ma otsustasin, et tahan teha teatrit, mis oleks tasuta. Teiseks, tahtsin, et publik oleks mitmuses. See tähendab, et meie juures ei käiks üks õhtust õhtusse samad vaatajad, vaid et meil oleksid erinev publik. Ja kolmandaks – olin veendunud, et teater peab kindlustama näitlejatele äraelamise. Jah, vaatajale oli see teater tasuta, aga tegijad pidid saama makstud. Nii sündis Baltimore Theatre Project, mille ma asutasin aastal 1971 ja andsin edasi aastal 1990. Minu arvates võiks samasugune olla ka Narva Vaba Lava lähtepunkt.

-Narva – teatrijuhtide kasvulava

Ma olen 76 aastat vana, nii et ma ei otsi enam suuri väljakutseid või uusi territooriume, mida vallutada. Aga üks mu kolleeg, kelle arvamust väga usaldan, nägi mõni aasta tagasi R.A.A.A.M.-i «Libahunti» ja kui me Baltimore’is kohtusime, ütles ta: sa pead minema ja selle ära vaatama. Sel hetkel ma ei saanud lihtsalt püsti hüpata ja Eestisse sõita, aga nüüd see juhtus.

Üks selle sõidu eesmärke on viia «Libahunt» Ameerikasse. Aga teine plaan seostub Narvaga, sest see linn on minu arvates koht, kus ameeriklased ja venelased saaksid koos töötada. Ja see pani mu mõtte tööle.

Nii Venemaal kui ka Ameerikas oskame väga hästi koolitada lavastajaid. Kahjuks pole me kaugeltki sama osavad teatrijuhtide koolitamisel. Näiteks on Ameerikas praegu 22 vakantset teatrijuhi kohta!

Ma ei usu, et seda saaks teha n-ö tavalise õppekava raames, et hakkame 18- või 22-aastasest inimesest bakalaureuse- või magistriõppes teatrijuhti koolitama. Pigem võiks see juhtuda kusagil karjääri keskel, pärast kümmet-viitteist tööaastat.

Nii et ma tahaksin tuua kümneks päevaks Narva kokku üheksa teatriinimest Eestist, Venemaalt ja USAst, üheksa tarka täiskasvanut, kes üheskoos mõtleksid, mida juhi roll tähendab ja milliseid oskusi see nõuab. Mida on vaja igas konkreetses riigis ja teatrikultuuris. Mulle tundub, et sellest võiks kasvada viie-kuue aasta pikkune programm, kus väike grupp inimesi koguneb paaril korral aastas ja arutleb tekkinud küsimuste üle. Loodan, et saame selle programmiga alustada järgmisel kevadel.

Minule tähendab «teatrijuht» täielikku pühendumist, kohalolekut igas teatri nurgas. Ameerikas algab teater telefonikõnest kassasse ja sealt saadud esmamuljest. Igal juhul algab teater ammu enne etenduse algust: teekonnast teatrimaja juurde, sellest, kui puhtad on tualetid, kui ligipääsetav ja avatud on kõik see, mis eelneb lavale ja saalile ning ümbritseb neid.

Teisalt on teatri alus minu meelest oma teatriidee ja kirglik soov seda kasvatada ja hoida. Aga – ja see on oluline – selleks peab teatrijuht suutma oma teatriidee sõnastada, leidma keele selle väljendamiseks ja jagamiseks. Ja ma usun, et seda oma idee sõnastamist, kasvatamist, hoidmist on võimalik õppida.

-Vapustav valge kast

Narva Vaba Lava saab olema vapustav teatrimaja! Juba tema väljanägemine on statement, 24/7! Midagi sellist ei ole selles linnaruumis kunagi olnud. Mitte must, vaid valge kast. Rääkimata sinna majja planeeritud pisikesest saalist, mida tahaksin nimetada linnupesaks ja kus saab võtta igasuguseid riske, peaaegu piirituid riske.

Ja nüüd sõltub juba kunstilisest juhtimisest, mis sinna majja tekib. Ma ei usu, et Narva Vabal Laval oleks potentsiaali olla lihtsalt üks mängupind külalistruppidele. Sellest ei tohiks saada Venemaa baas Narvas ega Eesti baas Narvas ega Ameerika baas Narvas. Seda küsimust ei tohiks üldse püstitada.

See peaks olema avatud ruum. Vaba lava. Seal ei peaks rääkima Tallinna asjadest ega Moskva asjadest ega Washingtoni asjadest. Tuleb rääkida Narva lugusid ja teha sellest Narva kohtumispaik – vaatajate ja kunstnike kohtumispaik, vaatajate ja vaatajate kohtumispaik.

Ajal, mil poliitikud on hulluks läinud, on minu arvates esmatähtis, et meie, kunstnikud, omavahel räägiksime. Ja see võimalus vaimustab mind Narvas. Narva ei ole Tallinn ja see, mis sealt, sellest pinnasest välja kasvab, saab olla midagi täiesti unikaalset. See on lummav.

Sest mida teater siis õigupoolest teeb – teater räägib lugusid. Ka siis, kui narratiivi ei ole, on tegu ikka lugudega, lihtsalt abstraktsemas vormis. Ja Narvas – selleks et võita enda poole sealne publik – tuleb minu arvates rääkida just selle paigaga seotud, sellest pinnasest välja kasvavaid lugusid.

-Pilet: 3 eurot

Rääkisin hiljuti ühe suure Ameerika teatri kunstilise juhiga ja uurisin, kui palju tema ajast kulub rahastajate leidmisele. Ta vastas: 70 protsenti. Ja see oli kunstiline juht…

Otsin praegu toetajaid oma teatrikroonika projektile. Ja otsustasin kohe alguses, et selleks on mul vaja kolme 300 000-dollarist granti ning nelja 75 000 dollari suurust annetust. Tegin endale selgeks, et ma ei hakka seda raha 5000 dollari kaupa siit ja sealt kokku koguma, sest siis peaksin muutuma institutsiooniks ja kulutama aega (ning sedasama raha!) organisatsiooni ülalpidamiseks. Aga seda ma teha ei taha.

Täpselt sama teema tuli jutuks ühes Ameerika piirkonnateatris, kus tõusis tõsine küsimus: kui me kulutame sellise hulga raha, et reklaami teha ja pileteid müüa, võiksime publiku pigem tasuta sisse lasta.

Minu meelest on see ka Narva küsimus: kui maksimaalne piletihind, mida saaks Narvas küsida, on umbes kümme eurot, siis ehk küsida veelgi vähem? Näiteks kolm eurot? Et teatrisse tulek oleks tõeliselt lihtne ja kättesaadav. Võti on selles, et tuua teatrisse noor publik. Selleks tuleb lõhkuda nii palju takistusi kui vähegi võimalik.

Minu kogemus Baltimore Theatre Projectiga, mis oli otsast lõpuni tasuta teater, kinnitas kaht asja. Esiteks, kui ma pakun tasuta üritusi, siis annab see kindla eelise sponsorite leidmisel. Teiseks, see kindlustab mitmekesise vaatajaskonna. Meie juurde tuli publik, keda ma polnud mitte kunagi üheski teatris näinud.

-Uued reeglid

Ma ütlen ikka, et olen maailma kõige õnnelikum mees, sest ma käin kogu aeg teatris. Tasuta. Vaatan mõnd Broadway lavastust kolm korda… New Yorgi praeguste piletihindade juures ei saa mitte ükski tavaline teatrihuviline seda endale lubada. Aga Baltimore’is nägin vaatajaid, kes käisid laupäeva õhtul meie tantsulavastust vaatamas ja tulid pühapäeva pärastlõunal tagasi, et veel kord vaadata! Ja need ei olnud erandid, selliseid külastajaid oli hulgaliselt.

Ja see on veel üks asi, mis muudab Narva fantastiliseks projektiks – seal on võimalik luua täiesti uued reeglid. Need tulebki luua. Tallinna või Moskva reeglid seal ei tööta.

-Kreisi aja kroonika

Viimased kuus kuud olen tegelnud projektiga, mis on võib-olla üldse kõige olulisem asi kogu mu elutöös. Umbes 20 aastat tagasi töötasin Hollandis koos Dragan Klaiciga, kes toona vedas projekti The Critical Muse, mille eesmärk oli uurida teatritegemist Ida-Euroopas – endises Nõukogude Liidus, Saksa DVs, Jugoslaavias, Poolas, Ungaris, Rumeenias ­aastatel 1945–1989. Äärmiselt erudeeritud inimesed katsusid ajalugu paberile panna, aga paratamatult jäi puudu otsesest, vahetust kogemusest, sest aastaid oli mööda läinud.

Nii sündis minu praegune projekt, milles osaleb neli riiki – Ameerika, Venemaa, Ungari ja Saksamaa – ning mille eesmärk on kinni püüda elus ajalugu. Meil on kavas intervjueerida umbes 50 teatritegijat neist neljast riigist. Intervjuud toimuvad neli korda aastas kolme järjestikuse aasta jooksul, et jäädvustada seda, mis parasjagu toimub, mida loojad teevad, tunnevad, tunnetavad. See on projekti esimene osa.

Lisaks on mul viis kaastöötajat – teoreetikut, ajakirjanikku, mõtlejat –, kelle ülesanne on seda materjali sünteesida, sellest võibolla kirjutada ja katsuda seda mõtestada. Esmalt, teatripraktika tasandil, et jäädvustada esteetilisi otsinguid; teiseks, et uurida eri riikide kultuuripoliitikat ja selle mõju loojale; ja lõpuks, et katsuda mõista ja suhestada seda suure pildiga, nende riikide ajaloo ja teatriajalooga.

Samas on minule esmaoluline kaitsta loojat. Nii et iga intervjuu puhul on rääkijal võimalus öelda: ei-ei-ei, ainult pärast minu surma! Sel juhul lähevad need tekstid minu arhiivi Johns Hopkinsi Ülikoolis ja on seal kalevi all. Aga ma tahaksin, et kui huvilised või uurijad vaatavad 30 aasta pärast tagasi meie kreisile, lapiteki moodi ajale, oleks neil võimalik aimu saada, mis tegelikult toimus ning kuidas teater ja elu päriselt välja nägid.

-Kanaarilinnud kaevanduses

Juba aastaid on suur osa minu tööst seotud Ungariga. Pärast seda, kui Viktor Orbán 2010. aastal võimule tuli, olen jälginud, mis selles riigis toimub, ja mulle tundub, et asjad ei liigu sugugi paremuse poole. Mul hakkas õudne, kui Rόbert Alföldi rahvusteatri juhi kohalt minema löödi, sest ta oli korraga nii juut kui ka homoseksuaal. Ja esimene asi, mida ma mõne nädala eest Ungaris käies kuulsin, oli, et Árpád Schilling (ungari lavastaja, trupi Krétakör asutaja) on kuulutatud rahvavaenlaseks. Nii et me avaldame Ameerikas kuus korda aastas ilmuvat uudiskirja Hungarian Letter of News, millest umbes 75 protsenti on pühendatud teatriuudistele ja veerand laiemale kontekstile, et hoida alles autentset infovoogu Ungarist. Ja praegu tundub mulle, et Ungari skeem kordub kiirkerimistempos Poolas. See hirmutab mind väga.

Lisaks sooritab Ameerika harakiri (piinarikas moodus enesetapuks – toim), teeb Trumpi, ja mul on hirm, et tulekul on väga pimedad ajad ja kunstnikud on praegu kanaarilinnud kaevanduses.

Inimesed, kellega ma kunstimaailmas kokku puutun, on vihased. Ja Ameerika teater on ilmselgelt poliitiliselt laetud, selge hoiakuga. Sel suvel tõi New York Public Theatre lavale «Julius Caesari». Kohe pärast esietendust teatasid Delta Air Lines ja Bank of America, et lõpetavad teatriga sponsorlepingu. Uudis levis kulutulena, teatrisse helistas mitu Hollywoodi staari ja kinnitasi, et on valmis ootamatult tekkinud rahalise augu ära lappima. Paljud olid rõõmsad ja aplodeerisid, mina mitte. Miks? Sest kui näiteks teater Clevelandis või St Louisis toob lavale midagi samavõrra tuleohtlikku, siis ei ole kusagilt võtta filmistaare, kes augu ära lapiksid. Tõsi, hea uudis on see, et USA valitsuse roll kultuurielus on nagunii olematu, nii et Ungari moodi kruvisid kinni keerata ei ole lihtsalt võimalik.